Valgust ja rõõmu vanamuusikaga

Suvine Haapsalu vanamuusikafestival on saanud omale võrdväärse sügisese paarilise. Kuidas aga leida kuulajaid Tallinnas novembri sombusel nädalal, kui valitseb tõeline muusika üleküllus?

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ 19. – 27. XI Tallinnas.

Tallinna kõledatel novembriõhtutel tõi hinge valgust ja rõõmu juba viies varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“. Festivali kontsertide tase on aasta-aastalt vaid tõusnud ja võib julgelt väita, et suvine Haapsalu vanamuusika­festival on saanud omale võrdväärse sügisese paarilise. Selline asjade areng on äärmiselt meeldiv, sest nii ei pea varajase muusika austajad terve aasta elama vaid ühe suurürituse ootuses ning loodetavasti nakatub vanamuusikapisikuga ka mõni uus kuulaja. Võib öelda, et esinejate tasemelt ei jää Tallinna festival Haapsalule alla, küll aga publiku arvukuselt. Suvine klassikalise muusika valik on tunduvalt hõredam, samuti meelitab Haapsalu peale kõrgetasemelise muusika ka mere ja muidu õdusa olemisega. Kuidas aga leida kuulajaid Tallinnas novembri sombusel nädalal, kui valitseb tõeline muusika üleküllus – igal õhtul oli valida kahe-kolme põneva kontserdi vahel –, on keeruline küsimus, millele on raske head vastust leida.

Üheksa päeva kestnud festivalil kõlas muusikat renessansist klassitsismini. Kõige eredama mulje jättis avakontsert „Flöödi rõõmuaed“ Kadrioru lossis, kus Jacob van Eycki (1589/90–1657) muusikat kandsid ette Reet Sukk, Taavi-Mats Utt, Taniel Kirikal ja Robert Staak. Kavalehelt võis lugeda, et van Eyck oli hollandi hinnatud plokkflöödivirtuoos, kes pimeda muusikuna võttis üles viisid enda ümber ja improviseeris nende teemadel. Tema õpilased panid improvisatsioonid kirja ning need avaldati selle aja suurimas soolopuhkpillidele kirjutatud kogumikus „Der Fluyten Lust-hof“ ehk „Flöödi rõõmuaed“.

Oli äärmiselt sümpaatne, et esinejad olid asetanud end ka publiku rolli ning taibanud, et tunnipikkune plokkflöödimuusika võib tänapäeva kuulajat väsitada, ja nii vaheldusidki lood algupärasemal kujul van Eycki variatsioonidega. Hea näide oli „Pavaen lachrymae“ John Dowlandi „Flow My Tears“ teemal, kus variatsioonid juhatas sisse Taniel Kirikali suurepärane tõlgendus inglise meistri tuntuimast laulust. Kirikali on esinemas kuuldud pigem kontratenorina, aga selle loo puhul võlus ta kuulajaid hoopis oma imelise maheda baritoniga. Esinejate fantaasiarikkusest andis tunnistust lossi ruumide mitmekülgne kasutamine: nii näiteks saavutati teoses „Fantasia en Echos“ eri saalides mängimisega peale dünaamilise kajaefekti ka ruumiline.

Et vanamuusika ei ole sugugi vaid surmtõsine ettevõtmine, tõestas pala „Boffons“ ettekanne, kus Taavi-Mats Uti mängitud rankett andis loole lõbusa pläriseva bassi. Elevust tekitas publiku kaasamine Claude Goudimeli seatud 68. psalmi ettekandel: kuulajatele jagati välja hollandikeelsed laululehed ning nii sai end tunda kalvinistliku kogukonna liikmena. Ilusa punkti pani kontserdile Taniel Kirikali kontratenorina esitatud Dowlandi „Comagain“. Veel on ära märkimata õhtu kõige olulisemad tegijad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt, kelle virtuoosne flöödimäng oli lihtsalt lummav.

Ülimat vokaalset võimekust, aga ka väljendusrikast ja värvikat esitusviisi demonstreeris festivalil „Tallinn feat. Reval“ Šveitsi-prantsuse neljaliikmeline ansambel thélème Jean-Christophe Groffe’i juhatusel.

Anna Pärt

Ülimat vokaalset võimekust, aga ka väljendusrikast ja värvikat esitusviisi demonstreeris Šveitsi-prantsuse nelja­liikmeline ansambel thélème Jean-Christophe Groffe’i juhatusel. Teda saatis lautol ja mängis vahemuusikat Ziv Braha. 2022. aasta on ansamblile olnud väga edukas: nende Josquin Desprez’ muusikaga plaat „Baisiez moy“ pärjati just maineka Gramophone’i auhinnaga kui parim salvestis varajase muusika kategoorias. Tallinna raekojas antud kontserdi „Encyclopaedia Clementina“ kava oli kokku pandud prantsuse ühe väljapaistvama renessansshelilooja Clément Janequini (u 1485–1558) loomingust. Heliloojat teatakse peamiselt tema nelja värvika teose – „Les cris de Paris“ ehk „Pariisi hääled“, „La chasse“ ehk „Jaht“, „La guerre“ ehk „Sõda“ ja „Le chant des oyseaux“ ehk „Lindude laul“ – järgi, mis kõlasid ka Tallinna kavas. Ajastule omaselt kasutab Janequin neis lauludes helimaalingu võtteid, andes sellega edasi Pariisi tänavakära, sõjamöllu, jahisarvi, linnulaulu jne. Selliste helide kuulajateni toomine nõuab lauljatelt head tehnilist ettevalmistust, aga ka lausa füüsilist vastupidavust ning loomulikult on oma roll esitajate näitlejameisterlikkusel. Thélème’il olid kõik need omadused olemas ja nii sai publik kauaks meeldejääva elamuse osaliseks.

Prantsuse barokimeistrite Marin Marais’, Antoine Forqueray, Louis Couperini jt muusikat võis kuulda viola da gamba mängija Joshua Cheathami ja klavessinist Skip Skempé kontserdil „Pièces de viole et clavecin“. Kava oli üles ehitatud kontrastsuse põhimõttel – kiired tantsulised palad vaheldusid aeglastega. Cheathami mäng oli tõeliselt muljetavaldav ja nauditav: harva saab kuulda nii puhast ja pehmet viola da gamba kõla. Klavessiinimängija Skempé on väga omapärane natuur: ta on väliselt üsna emotsioonitu, mistõttu nähtav ja kuuldav (seal ei olnud emotsioonidest puudus) ei läinud kuidagi kokku.

Teaduste akadeemia saalis esines haamerklaveril Jacques Ogg, kelle kava koosnes Joseph Haydni, Carl Philipp Emanuel Bachi ja Wolfgang Amadeus Mozarti teostest. Kõige mõjusama mulje jättis plokk, kus Bachi rondodega vaheldumisi, justkui rondo episoodidena, tulid ettekandele sama helilooja sonaat h-moll Wq 56 nr 5 ja fantaasia fis-moll Wq 67. Just peenekõlalistes rondodes joonistus kõige paremini välja Bachi galantne stiil, mille kõrval mõjus Mozarti peamiselt kolmkõla­käikudel põhinev sonaat B-duur K 570 jäiga ja matemaatilisena. Kohati tekitas küsimusi Oggi pedaalikasutus – aeg-ajalt oli seda lihtsalt liiga palju – samal ajal oli võluv tema peen, pehmeid kõlavärve lisav summutava pedaali kasutus.

Festivali lõppkontserdil, kus astusid üles Tallinna Barokkorkester ja Vox Clamantis Andrew Lawrence-Kingi juhatusel, taaselustati 1722. aastal Leipzigi muusikaelus toimunud sündmused – nimelt otsiti siis Tooma kirikusse uut muusikajuhti. Linnaisade esimene valik oli tollane kuulsaim helilooja Georg Philipp Telemann, kellele aga pakutud tingimused ei sobinud. Järgmisena sooviti sel kohal näha Christoph Graupnerit, aga temagi oli oma tööandjate silmis nii hinnatud, et nende juurest lahkumine tehti võimatuks. Nii ei jäänudki Leipzigi linnal üle muud, kui palgata „keskpärane“ Johann Sebastian Bach. Kõik kolm lõid selle konkursi puhuks kantaadi ning need siis ka kontserdil kõlasid, aga anonüümselt, nii et publik sai omale võtta linnaisade rolli ning kontserdi lõppedes valida hääletamise teel oma lemmiku. Ja Bachil läks nagu 1722. aastal: ülekaalukaks võitjaks osutus Graupner, Bachil õnnestus siiski napilt edestada Telemanni.

Tõe huvides peab aga ütlema, et oma rolli võis tulemuse juures mängida ka esitus. Esimesena kõlanud Bachi kantaadis „Jesus nahm zu sich die Zwölfe“ ehk „Jeesus kutsus need kaksteist enda juurde“ oli kõige rohkem ettekandeprobleeme: oboe ja fagott ei tahtnud kuidagi häälestuda, orkester mängis hästi jõuliselt ning nii ei olnud sopraniaarias solisti peaaegu et kuuldagi. Hea poole pealt peab aga välja tooma kõigi kolme meessolisti – Tõnis Kaumanni, Anto Õnnise ja Taniel Kirikali – suurepärased esitused. Seevastu teisena kõlanud Graupneri „Aus der Tiefen rufen wir“ ehk „Põhjatumast sügavusest hüüame Su poole“ ettekandes oli sära ja hoogu, orkester oli justkui ümber sündinud – eriti kaunilt ja puhtalt kõlas just oboe. Kooripartiis on Graupner efektselt kasutanud kõrget registrit ning Vox Clamantise võimekad sopranid Jaanika Kuusiku juhtimisel panid selle imeliselt kõlama. Õhtu tegid elavaks Leipzigi linnaisaks kehastunud Peeter Volkonski loetud vahetekstid, mis viisid kuulajad selle 1722. aastal toimunud ajaloolise sündmusega kurssi. Hääletuse tulemusel oli ka praktiline väärtus: võitja helilooja sai auhinnaks järgmise aasta festivali avakontserdi, kus siis kõlab vaid tema muusika.

Peale kontsertide toimusid festivalil ka workshop’id: Jacques Ogg jagas oma kogemusi klavessiini ja haamerklaveri vallas, Andrew Lawrence-King aga juhendas noori muusikuid Henry Purcelli ja tema kaasaegsete loomingu esitamisel. Minul õnnestus kuulata Lawrence-Kingi workshop’i, mis osutus äärmiselt huvitavaks ja harivaks ka n-ö vabakuulajale. Noortest muusikutest valmistasid erilist rõõmu Anna-Liisa Elleri õpilased, kes oma õpetaja eeskujul ja kaasabil esitasid barokkmuusikat kanneldel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht