Helimaastikke mööda läbi aja ja ruumi

Meisterlikule saksofonikvartetile Raschèr on pühendatud üle 300 teose, millele lisandus nüüd ka eesti helilooja Alisson Kruusmaa uudisteos.

AURORA RUUS

Kontsert „Raschèr ja rahvusmeeskoor“ 18. X Vanemuise kontserdimajas. Saksofonikvartett Raschèr koosseisus Christine Rall (sopransaksofon), Elliot Riley (altsaksofon), Andreas van Zoelen (tenorsaksofon) ja Iria Garrido Meira (baritonsaksofon), Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja. Kavas Alisson Kruusmaa uudisteos „So Set Its Sun in Thee“ ehk „Nii tema päike loojus sinusse“ (esiettekanne) ning Arvo Pärdi, Clara Schumanni, Tõnis Kaumanni ja Bernd Franke muusika.

1969. aastal asutatud ning saksofonide kroonimata kuningaks tituleeritud saksofonikvarteti Raschèr üks olulisi eesmärke on tiivustada heliloojaid kirjutama uut muusikat saksofonikvartetile. Sellele tõesti meisterlike interpreetide koosseisule on pühendatud üle 300 teose, millele lisandus nüüd ka eesti helilooja Alisson Kruusmaa uudisteos. Eesti Rahvusmeeskooriga antud kontsertide algimpulss oli aga tegelikult Raschèri soov esitada taas Bernd Franke meeskoorile ja saksofonikvartetile kirjutatud teost „Luther-Quiz“ ehk „Viktoriin teemal Luther“, mis kõlas esimest korda 2017. aastal. Paul Hillieri soovitusel kontakteeruti niisiis Mikk Üleojaga, kelle eestvedamisel valmis kontekstitundliku ja esindusliku valikuga kava, mille sisse mahtus nii Eesti kui ka maailma esiettekandeid. Kontsert oli ühest küljest üles ehitatud kontrasti printsiibil kahe osa vahel ja ühe osa sees, ent teoste eripalgelise, kuid sümbiootilise temaatilise külgnemise tõttu kujunes atmosfäär omamoodi pühalikuks.

Kontserdi alguses kõlas Arvo Pärdi „De profundis“, mille on saksofonikvartetile ja meeskoorile seadnud kvarteti tenorsaksofoni mängija Andreas van Zoelen. Ehkki teos on kirjutatud meeskoorile, löökpillidele ad libitum ja orelile, tuleb nentida, et oreli asendamine saksofonikvaretiga ei ole teose essentsi esiletulekut kuidagi pärssinud. Kui algne orelipartii on omamoodi sügav ja täidlane, justkui voolav ega hinga fraaside vahel klassikalises mõttes, siis saksofonid tegid selle küll osalt fragmentaarsemaks, n-ö sammuvamaks, ent võimaldasid seeläbi fraasidel just dünaamiliselt kõikuda ning teosel rohkem hingata. Ometi sai tänu Raschèri läbitunnetatud ja lihvitud mängu­maneerile selle kõlaliselt ikkagi seostada oreliga ning seekordne seade mõjus tõesti värske ja elegantsena.

Pärdi teosega sobis suurepäraselt kokku ka Clara Schumanni „Kolm prelüüdi ja fuugat“ op. 16, mille on taas saksofonikvartetile seadnud van Zoelen. Sedapuhku klaverile kirjutatud oopus demonstreerib markantselt Schumanni erakordset andekust ning rafineeritud kontrapunktilist mõtlemist, mille andis Raschèri kvartett maitsekas seades edasi ilmekalt, selgelt ja tehniliselt meisterlikult, tehes sellega Schumanni teosest kaasaloovale interpreteerimisele avatud muusikalise teksti.

Tehnilist võimekust, klaari intonatsiooni ja karakteerset maneeri avanes võimalus demonstreerida nii saksofonikvartetil Raschèr kui ka Eesti Rahvusmeeskooril Mikk Üleoja kindla ja kalkuleeritud käe all.

Anu Huntsaar / Eesti Kontsert

Raschèri kvartetiga samaväärselt avanes ka rahvusmeeskooril võimalusi Mikk Üleoja kindla ja kalkuleeritud käe all demonstreerida oma tehnilist võimekust, klaari intonatsiooni ning karakteerset maneeri. Selle üks väljendusi oli näiteks 2021. aastal rahvusmeeskoori ja Üleoja tellimusel valminud Tõnis Kaumanni „Hanna kiidulaul“, kus heakõlaline traditsiooniline refrään vaheldub kromaatilise ja moduleeriva solistide kvartetiga (Kuldar Schüts, Mikk Dede, Ott Indermitte, Rasmus Erismaa), mille kirjutamisel on helilooja kasutanud matemaatilist häältejuhtimist, liikudes sellega harmoonilisest mõtlemisest eemale.1

Omamoodi teatraalse esitusmaneeriga pani muusikud proovile kontserdi algimpulsiks olnud Franke teos „Luther-Quiz“ ehk „Viktoriin teemal Luther“, mis kõlas Eestis esimest korda. Selles teoses, mille puhul võib isegi kahelda, kas tegemist on pigem muusikateose või teatritükiga, küsitakse publiku käest, kas kõlanud tsitaatide autor on Martin Luther või Martin Luther King jr. Nimelt soovis Franke neid kaht kõrvutades näidata, et ligi nelja sajandi pikkuse vahega väljaütlemised võivad olla tänapäeval isegi hirmutavalt aktuaalsed. Omamoodi ajarännak näitas, et inimese eetilised põhiküsimused on olemuselt ajastuülesed, ning päädis Emily Dickinsoni luulega, millega helilooja soovis liikuda n-ö ajatusse ja igavesse metafüüsika keelde.

Dickinsonist sai ka Franke ja Kruusmaa teoseid ühendav mõtteline sild, sest USA poetessi luule on ka Kruusmaa teose ajend ja alus. Esiettekandena kõlanud saksofonikvartetile ja meeskoorile kirjutatud seitsmeosalise teose „So Set Its Sun in Thee“ ehk „Nii tema päike loojus sinusse“ pealkiri on pärit Dickinsoni samanimelisest luuletusest ning helilooja on selles oma sõnutsi vaadelnud päikesetõusu ja -loojangut kui laiemat maailma tunnetamise metafoori.2 Päikese tõusmise ja loojumise kujund kulgeb läbi seitsme osa ning põimib endasse ka looduse ja armastuse temaatika.

Dickinsoni luulet justkui reflekteeriv muusika on sõnade sisuga sümbiootiliselt poeetiline ja voolav, helikeel on oma põhiolemuselt habras ning hillitsetud, ehk isegi veidi uje, kuid seejuures enese­teadlik. Helilooja on adunud täpselt, mida taotleb ja tahab. Teost iseloomustavad kaunid ja vaheldusrikkad harmooniad, kuhu on doseeritud ka sobiv annus dissonantsust. Saksofonipartiid, mis oleksid võinud küll Raschèri tehnilist võimekust arvestades olla veidikene nõudlikumad, on sageli pulbitsevad ja pärlendavad. Meloodialiinid on kaalutletud ja hoolikalt läbi komponeeritud, näitena sobib iseäranis sügava mulje jätnud viies osa „As if the Sea Should Part“ ehk „Kui meri jaguneks“ Mikk Dede soleerimisel. Selle kõige taustal pole aga koori ja kvarteti koostöö küll otseselt dialoogiline, vaid pigem dünaamiline. Seejuures ei lämmata aga kumbki teist, sest ka arvukas koor suutis vajadusel olla erakordselt habras ja tundlik, jäädes sellega helilooja käekirjale ja põhiprintsiipidele truuks.

Kõlanud teose ajel tuleb tõdeda, et Kruusmaa looduslüüriline muusika maalib kauneid ja kütkestavaid helimaastikke ning moodustab avara ruumi, kus muusikale on jäetud küllaldaselt õhku ja hingamisruumi. Põhiolemuselt subtiilse teose eesmärk on helilooja enda sõnutsi pakkuda rahu.3 Seda tõesti tehes andis Dick­insoni tundeerksast loodusluulest ning Kruusmaa detailitundlikust ja õhuküllasest muusikast moodustunud fluidum kuulajaile ka aimu helilooja peenetundelisusest ja elutunnetusest.

Ehkki kontserdi repertuaarivalikut ja teemaliine iseloomustades tõi Üleoja4 välja „ilu“ kui märksõna, mis selle kõik kokku võtab, võiks tõtt-öelda nentida, et tegemist polnud mitte pelgalt iluga, vaid pigemini elavas ettekandes kantiliku üleva analüütikaga, mida saab illustreerida just Pärdi muusika kvaasireligioosse kontemplatiivsuse ja Kruusmaa veenvate looduspiltidega. Küll aga peab kahetsusega tunnistama, et sellest elamusest said osa sedapuhku eriti vähesed privilegeeritud, sest kontserte külastas tõesti ootamatult ja ehmatavalt väikesearvuline publik.

1 Teose annotatsioon Eesti Muusika Infokeskuses.

2 Kruusmaa saatesõna kavalehel.

3 Täna kontserdisaalis: Raschèr ja rahvusmeeskoor. – Klassikaraadio 19. X 2023.

https://klassikaraadio.err.ee/1609127255/kontserdisaalis-rasch-r-saksofonikvartett-ja-rahvusmeeskoor

4 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht