„Viimane reliikvia“ vaatab viimast viit aastat Venemaal ning pakub rohkelt mõtteainet, kas teistsugune riik on üldse võimalik.
Ukraina õhus kaotas Venemaa ise seda taipamata sisuliselt tuumariigi staatuse.
Interpreetide kauaoodatud õiglaste tasude soovituslik loetelu ei ole tegeliku olukorra ja võimalustega sünkroonis.
Uuringud kinnitavad, et loovisikute sissetulekud on Eestis keskmisest märgatavalt väiksemad ning selle ebakõla põhjuseks on autorite ja esitajate nõrk läbirääkimispositsioon.
Margus Allikmaa: „Kui riigis on kokku lepitud kultuuritöötaja miinimumtasu, siis tuleb seda käsitleda kui laia kokkulepet, mis kehtib kogu kultuuriväljal.“
Seis on selline, et avalikus ruumis diskrimineeritakse kõiki. Linnades on vaja nüüd ja praegu mugavaid ning ilusaid käimlaid, mida hädalisena taga ei pea otsima.
Raamatus „Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“ avaneb seltsi- ja rahvamajade sünni ja kujunemise kaudu maarahva moderniseerumise lugu.
Lola Quivoron: „„Rodeos“ näeme palju soolisi stereotüüpe, aga olen üritanud neid ka dekonstrueerida.“
Vaatamata rõhutatud lahtiütlemispüüdele traumaatilisest idast, näib Tanel Rander tegelevat trauma sümboliseerimisega korduses.
„Must/Valge“ on oma mõlema tantsuteosega „muusika silmale“ idee teenistuses: süütu, puhas, vaba ambitsioonikast mõttegümnastikast ja liigsest sügavmõttelisusest, kannatusi vaid näpuotsaga.
Muusika on alati liikunud ja jääb alati liikuma, tekitades ökosüsteeme, mida pole võimalik täiel määral ei prognoosida ega ka juhtida.
Põlisrahva võitlusväli on korraga uus ja vana, haarates nii poliitikat, meediat kui ka rahva mälestusi ja -luulet.
Venemaa piiride äärde on tekkinud riigid, mis kujutavad endast demokraatia katsepolügoone ning mille majanduslikust edust sõltub poliitiline meelsus ka ida pool.
Venelaste suhtumist Venemaa agressiooni Ukrainas saab seletada fatalistlike vaadetega. Venelased näevad ennast selles olukorras „olude ohvrina“.
Poliitikud Trumpist Putinini kaeblevad ja küsivad reaktiivselt: kas teie, liberaalid, tõesti ei näe, milliseid õudusi ma olen ainult teie tõttu sunnitud korda saatma?
2000. aastate olmel on „Sikaosäkis“ oma koht, kuid mitte keskne ja võib arvata, et ajapikku tõuseb üha enam esile hoopis lapsepõlvelugu.
Enne kui viimasest ehtsast linnust on jäänud vaid mälestus siutsudes ja säutsudes, tahaksin rääkida, kuidas mina linnulaulu selgeks sain.
„Sinine kaftan“ on südantlõhestav, ent kõigele vaatamata kaunis inimlike sümbiooside kirjeldus, mis ületab ootused.
Silvia Plathi fiktiivne päevik on õigupoolest kõigi loovate naiste päevik, kuna asise maailma rolle kandes on naistel kirjutamiseks võtta vaid aja ja jõu riismed.
Arhitektuurikooli näitusel saab teada, kuidas uurida arhitektuuri ning millist linnaruumi soovivad noored enda ümber näha.
Taavi Tõnissoni „Metamorfoosi“ lavastuses pole tähtis mitte see, mis liiki putukaks Gregor muutus, vaid et ta ülepea muutus.
Installatsioon, vaikelu ja stsenograafia on põimunud Hans-Otto Ojaste ja Urmas Lüüsi teoses „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ võimsaks totaalse installatsiooni kogemuseks.
Heikki Kännö „Unessaar“ püsib imeteldavalt teemas, aga mitte tegevuses. Lugejana eelistaksin, et tegevus annab edasi teemat, mitte jutustaja kommentaarid tegevust.
Kommentaar
Juba enne rahvusmeeskoori Ühendkuningriiki saabumist oli oma Inglismaa ja Šotimaa üheteistkümne kontserdiga kontserdireisi alustanud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.
Ääremärkus
Elin Cullhedi „Eufooria. Romaan Sylvia Plathist“
Eesti Rahvusmeeskoori ja ERSO kontserdid Ühendkuningriigis
näitus „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“
Esiküljel režissöör-stsenarist Marianna Kaat. Foto Piia Ruber