Tants õõvaoru nõlvadel

Taavi Tõnissoni „Metamorfoosi“ lavastuses pole tähtis mitte see, mis liiki putukaks Gregor muutus, vaid et ta ülepea muutus.

KAUR RIISMAA

Rakvere teatri „Metamorfoos“, autor Franz Kafka, tõlkija August Sang, lavastaja Taavi Tõnisson, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Kristjan Suits, liikumisjuht Olga Privis, videokunstnik Taavi Varm, valguskujundaja Märt Sell, helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa. Mängivad Märten Matsu, Madis Mäeorg, Silja Miks, Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Rainer Elhi, Elar Vahter ja Hugo Liima. Esietendus 15. IV Rakvere teatri väikeses saalis.

Märten Matsu Gregorina üllatab oma plastilisusega, tema liikumises on midagi realistlikku ja midagi putukalikult fantastilist.

Kalev Lilleorg

Rakvere teatri „Metamorfoosi“ võib vaadata teksti lugemata, dramatiseering on väga hästi õnnestunud, olgugi et Gregor ei muutu putukaks. Kelleks ta siis muutub? Noh … Aga kelleks on muutunud teie sõber, kes murdis kümme aastat tööd teha ja ühel hetkel nüüd enam voodist ei tõuse? „Põles läbi,“ ütleme, aga mida see tähendab? „Metamorfoosi“ lavastuses pole oluline mitte see, mis liiki putukaks Gregor muutus, vaid et ta ülepea muutus. Muutuvad paljud meie seas: kes põleb läbi, kes langeb depressiooni, kellel on ärevushäire. Mõnda kohtame tänaval ja kohkume, kuidas on veiniarmastajast saanud tudisev alkohoolik. Kõik need inimesed liiguvad teistmoodi, räägivad, mõtlevad teistmoodi kui varem, nagu ka Gregor Samsa.

Taavi Tõnissoni lavastuses pole Grego­rile musta putukarüüd selga aetud ja ta on üsna tavaline noorepoolne inimene. Gregori kannatused on isegi realistlikud, meenutades kord unetut vähkremist, paanikahoogu või elulootuse kaotanult linade vahel lebamist. Märten Matsu üllatab oma plastilisusega, tema liikumises on midagi realistlikku ja midagi putukalikult fantastilist – Matsu mängib ohtlikult õõvaoru (uncanny valley) piiridel.

Tantsunumbrites on tunda, et näitlejad on pandud tantsima, mitte tantsijad näitlema. On hetki, kus hakkab vaatajana hirmus, sest pole kindel, kas näitleja oma liikumises äkki üle kaela ei käi ja luud ei murra. Seda enam on huvitav jälgida Matsu liikumises eriilmelisi leide: vahel on mõni argine liigutus paisutatud ehmatavalt suureks, teinekord jälle aeglustatud kramplikult staatiliseks. Matsu voolab ühest olekust teise ja säilitab isegi lava kohal rippudes kontrolli olukorra üle: hapras ja aeglases liikumises on näha, et näitleja valdab oma keha.

Gregori pere kannatus on mängitud üleelusuuruseks: ema väriseb, õde on pingul, isa üritab olukorras, mis ei ole tema kontrolli all, mehelikkust säilitada. Gregori läbielamisi täiendab tüse videoprojektsioon, tantsunumbreid ja teksti on lavastuses küllalt vähe. Võiks isegi vähem olla: n-ö kolme targa (tekstis Samsade üürilised) stseen mõjub karikeeritult ja lihtsa lobisemisena. Kui papp Gregorit peksab, ei anna see suurt midagi juurde. Samamoodi arsti või soolapuhuja targutamised: arst suitsetab e-sigaretti ja ütleb vahepeal mõne võõrsõna, soolapuhuja laotab vaiba maha ja ütleb mõne pseudo-zen’i lause vee voolamise kohta.

Need kolm tegelast on muidugi mõrututtav karikatuur kõigile, kes on püüdnud psühhiaatri jutule pääseda või kuskil meditatsioonilaagris sääskede keskel oma vaimset mina paika loksutanud. Võrreldes ülejäänud lavastuse kunstiliselt läbi komponeeritud ja peenelt mängitud stseenidega on kolm tarka kas liiga koomilised või pole piisavalt teravad. Pealegi lähevad nad pärast minema ja ainus, kes selle tramburai sees kuidagi muutub, on isa.

Isa roll on lavastuses tasakaalustada Gregori traagikat. Kuna isa hoole all on perekonna mustade päevade kassa, siis on tal õe ja emaga võrreldes siiski mingi kontroll Gregori situatsiooni üle. Gregor ei tunneks ennast ehk nii süüdi, kui teaks, et isal on raha kõrvale pandud ja perekond saab hakkama – Gregor puhaku, ehk muutub uuesti inimeseks ja läheb tööle tagasi.

Isa minevikust sugeneb ka Gregori probleemide juur: too on kunagi ärijuhile võlgu jäänud ja Gregor töötab varavalgest hilisõhtuni selle võla kustutamiseks. Emal pole oma mehe üle võimu, tema sõna maksab ehk ainult õe puhul. Õe otsus Gregorit toita mõnevõrra konkureerib isa järeleandmatusega raha osas ja sellega saavutab ta oma stseenides emaga võrreldes iseseisvuse. Aga Märten Matsu ja Madis Mäeoru vanusevahe on viis aastat ning see paistab välja. Ilus ja läbilõikav on stseen, kus isa oma pojaga kahekesi jääb, aga perekondlik hierarhia ei pääse kuidagi mõjule, kuna nad ei mõju isa ning pojana. Isa võib karjuda, poeg väänelda, nad on ikkagi ainult kaks keskealist meest, mitte aga vananev isa ja tema täisealine poeg.

Lavastuses on oluline küsimus, kes on õigupoolest putukas, parasiit. Kas Gregor, kes enam ei jaksa oma perekonda ülal pidada? Või perekond, kes elab sellest rahast, mis Gregor teenib? Kui Gregor kokku variseb ja toimub muutus, siis ei muutu ta õigupoolest mitte võõraks, vaid oma perekonnaga sarnaseks. Ja kõige võõramalt mõjubki see, mis on meile endale väga lähedal, mis on väga meie moodi. Inimestena armastame vaadata kaugele, vaadata teisi inimesi, aga mitte peeglisse.

Alati on huvitav jälgida, kuidas üks ja sama tekst kõneleb eri aegadel ise keelt. 2011. aasta lavastuses (lavastaja Mirko Rajas, Turu Kunstiakadeemia diplomilavastus Nukuteatris) kõneldi publikule pigem rahast ning majanduskriisi kõige võikamate aastate järel oli see ajakohane. 2023. aastal on ajakohane vaimse tervise teema. Võib öelda, et 2008. aastal külvati seeme, millest on 2023. aastaks saanud must ja lehkav õis. Teismeliste meelehaigused ei ole tulnud tühjalt kohalt, vaid sugenenud (muu hulgas lapsevanemate) aastatepikkusest ebakindlusest, ärevusest, perspektiivitusest. Rajase lavastus oli kostüümide poolest üsna realistlik, tagantjärele mõeldes isegi hillitsetud, Tõnissoni lavastuse karm küte ei jäta enam otsi lahti.

Õigupoolest, ainult üks ots jääb lahti. Lavastus on empaatiline Muutunu suhtes, kelle kannatus ja hüljatus igakülgselt lahti mängitakse. Taavi Tõnisson ütleb (lavastuse kodulehel), et „Metamorfoos“ „on lugu läbipõlemisest. Aga mitte ainult“. Ja sellisena täidab see täielikult oma eesmärgi. Muutuks Gregor/Matsu lihtsalt putukaks – papist ja plastist jalad küljes, kilp selja peal –, jääks lavastus fantastiliseks, isegi heas mõttes koomiliseks. On ju Gregori perekond, rääkimata kolmest targast, omas 1920. aastate saksa ekspressionismi stiilis naljakaski. Kuna aga Gregori lugu on võimalik tõlgendada realistlikult, siis sugeneb siia intensiivne, kriitiline noot.

Perekond on majanduslikult ja vaimselt Gregori olukorra suhtes võimetu: pigem pööravad pea kõrvale, sulgevad lapse oma tuppa, või lasevad tal sinna sulguda. Empaatia Muutunu suhtes pöörab vastassuunda ning osutab sõrmega kõigi isade ja emade suunas, kes püüavad oma lähedase (või lapse) muutusega toime tulla. Abi pole mõtet otsida, sest kes aitaks? Kirik? Meditatsioonilaager? Psühholoog, psühhiaater? Abi ei ole ega tule, mõistlik on eluga edasi minna, sest ükskõik kui kaua sa vastu pead, lõpuks loobud niikuinii.

Mõtlesin esimese hooga, et Tõnissoni „Metamorfoos“ oleks just kooliealistele väärt tükk, kuna avab Kafka teose sügavama mõtte – putukaks muutumine pole ju oluline, Gregor võinuks muutuda ka ahviks või angerjaks, tähtis on muutus ise. Aga ma ei saa lahti mõttest, et kuidas seda vaataks inimene, kes peidab oma depressiooni naeratusega. Või noor inimene, kelle pikad käised varjavad lõikehaavu. Muutus on ühesuunaline ja lõpeb surmaga, õpetajad ei hooli ja isal-emal pole aega, sa oled üksi.

Kafkagi ei halasta Gregori perele, olgugi nende käitumine realistlik, aga lavastuse ekspressiivne perekond (ja n-ö kolm tarka) jätavad publikule väga vähe võimalusi. Pole kuigi tark tegu kunstiteosest endale diagnoosi otsida (alateadlikult teeme seda niikuinii). Teos, mis üritab diagnoosi panna, ähvardab jällegi muutuda deklaratiivseks. Ma ei arva, et perekond oleks tulnud kirjutada või mängida empaatilisemaks, küll aga võinuks nende rollid olla mitmeplaanilisemad. Gregori perekonna psühholoogilisem sügavus tasakaalustanuks väga mõjusalt mängitud Gregori rolli.

Isa, ema, ärijuht jt on valmismaalitud nägudega nukud, ainult Grete rollis on inimlikku sügavust, ja mitte selle pärast, et ta Gregorile süüa viib, vaid et ta peab otsuse süüa viia ise vastu võtma. Jaune Kimmel otsustab ka lavastuse teises pooles mitte enam rääkida Gregorist, vaid „sellest“. Ta ju loobub oma vennast –võigas tegu –, aga tema käitumist, tema väsimust on võimalik mõista, sest selle inimliku tunde kujunemist näidatakse.

Iselaadi vahva paradoks: Gregor Samsa on „Metamorfoosis“ inimlik. Hoopis ema ja isa on muutunud värisevateks ja eksalteeritud putukateks. Kui Gregor voodis lebab, siis tema ümber otse kihab satikatest. Võib-olla pole ka läbipõlemine mitte häire, ebanormaalsus, vaid loomulik reaktsioon ebainimlikuks muutunud maailmas?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht