Kas naine tohib kirjutada? Sylvia Plathi päevik
Silvia Plathi fiktiivne päevik on õigupoolest kõigi loovate naiste päevik, kuna asise maailma rolle kandes on naistel kirjutamiseks võtta vaid aja ja jõu riismed.
Elin Cullhed, Eufooria. Romaan Sylvia Plathist. Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe, toimetanud Kadi-Riin Haasma. Kaane kujundanud Sara R. Acedo. Varrak, 2022. 310 lk.
Rootsi autor Elin Cullhed on kirjutanud raamatu Sylvia Plathist, tema enesetunde, -taju ja maailmakogemuse tõlgenduse. Päriselt elanud ja enesetapu sooritanud kirjaniku kujuteldavas tagasivaates tema viimasele eluaastale on keskendutud eeskätt perele ja loomingule. Autor on läinud Plathi pähe, tema ellu, ja selle detailselt üles märkinud.
Mis tunne on kaotada iseend?
„Eufooria“ väärtus ei peitu siiski pelgalt tuntud isikute eraeludetailides, vaid Plathi kaudu on Cullhed harutanud universaalsemaid teemasid. Nii on see raamat sama palju kui Plathist näiteks ka depressioonist, mille taga peitub keskkonna, isikuomaduste, minevikukogemuste, hoiakute, meeleseisundite ja tõlgenduste keerukas kombinatsioon.
Cullhed annab edasi keeruliste suhete ja ängistava enesetaju mitmeplaanilisuse: fiktsionaalne Plath on vastuvõtlik, tundlik, seejuures nõudlik, aga ka tujukas ja provotseeriv. Ei ole üht põhjust, vaid on vastastikused suhted, ehkki vastutus oma tunnete eest lasub indiviidil. Kuid, mis ehk kõige huvitavam, Cullhed on edasi andnud pidetuse, maailmakogemuse, kus toetuda ei ole millelegi muule peale teiste inimeste, kus inimese väärtused, tunded ja tajud on nii õhkõrnad, efemeersed ning kättesaamatud, et neid ei saa usaldada. On vaid teiste arvamused, hoiakud, reaktsioonid, nii Plathi abikaasa kui ka kogukonna, aga võib-olla kõige rohkem tema ema omad, mis annavad olemisele tooni. Sellest kujunebki viljakas pinnas depressioonile, seisundile, kus ei ole enam millestki kinni hoida, puuduvad pidepunktid. Ja kui kaob ka lähedane isik, partner Ted Hughes – mis siis, et suhe temaga oli keeruline ja pakkus vähe häid tundeid –, kaob igasugune pind, millel püsida. Iseennast ei saa usaldada: Plathi meeleoluvirvendused muutuvad igas hetkes, maailm on talle liiga intensiivne. Sellises pidevas mõjude väljas on tal keeruline mõista, mida ta ise õigupoolest tahab, nii pisiasjades kui ka suurtes. Ta heitleb ja võitleb teiste inimeste tahte ja soovidega nii palju, et tal ei jää mahtigi kuulda või märgata iseenda häält.
Samavõrra kui Plathi tundeelu ja depressiooni peegeldus on see raamat ka abikaasade kaugenemise ja suhte purunemise lugu. Mis tunne on minna lahku inimesest, kes on aastaid olnud kõrval, kellega oled harjunud, kelle keha on tuttav, omane – ja järsku ei ole sul enam luba teda isegi puudutada. Mis maitse on igatsusel ja kõige kadumisel.
Plathi ja Hughesi abielu on üsnagi eritletud kirjanike suhe ning ühe versiooni järgi oli üks Plathi enesetapu ajendeid Hughesi käitumine: domineerimine, armukesed jm. „Eufooria“ puhul on sümpaatne, kui vähe üteldakse siin Hughesi kohta: tema kohta ei saa lugeja peaaegu midagi teada, üksnes seda, mida kirjutaja temast arvab, tema vastu tunneb, kuidas ennast sel lahkumineku teel tajub ning mida läbi elab. Näeb ainult Plathi pähe, maailma jälgitakse tema silmadega. Tegelikult pole lugejal aimugi, kuidas ümbritsevad „tegelikult“ käitusid, mida mõtlesid, tundsid või isegi, mida nad tõesti siis ütlesid. Puhas subjektiivsus on ainus tegelikkus, ainus maailm. Tekst peegeldab kirjutaja tundeelu, sisevirvendusi, mõtteid ja tajusid. Reaalselt aset leidnud sündmusi on äärmiselt vähe üles märgitud ja kui ongi, siis on neid kirjeldatud niivõrd subjektiivselt ja hinnanguliselt, läbi põimituna tunnete ja arvamustega, et lugeja saab tõe pähe võtta vaid asjaolu, et kirjutaja nii tundis. Selle kaudu on lihtne minajutustajaga samastuda või leida üles ehk omaendagi tundeid. Niiviisi on lahkumineku lugu ühepoolne ega anna hinnanguid mehele, kellega seonduv narratiiv on pannud ta kandma Plathi enesetapu taaka – või see ehk hoopis vabastab ta sellest taagast?
Paradoksaalselt on jätnud ülim subjektiivsus raamatu hinnanguvabaks, vaatamata sellele, et fiktiivses päevikus annab Plath küllaldaselt hinnanguid teiste inimeste käitumisele, ilmetele ja tegemistele. Kuna aga minajutustaja tegelikult ei kirjelda teiste tegusid, nende motiive, välimust, rõhuasetusi, on ta reaalsuse osas äärmiselt ebausaldusväärne. Tema ebausaldusväärsus on niivõrd silmatorkav, et muutub sümpaatseks: ta ei taotle ühtki muud tõde peale oma tunnete ja reaktsiooni ausa avamise ning puudub igasugune surve seda objektiivseks reaalsuseks pidada. Ainus tõde, mis saab olla, on subjektiivne, kirjutajast endast lähtuv tõde – siseelu peegeldus, mis on reaalsem kui ükskõik missugune väline sündmus.
Kuidas olla korraga naine ja kirjanik?
Olulisel kohal on selles raamatus küsimus, kuidas olla naine ja kirjanik samal ajal – või kuidas üldse olla naine meeste maailmas. Raamatu keskkond, 1960ndate Inglismaa, annab võimaluse kirjutada läbi mitmed feministlikud teemad, näiteks keha teema, naise kehaks taandamise, mis on toodud esile raseduskogemuse kaudu. Samuti on käsitletud oma ruumi küsimust. Mehel on võimalus eralduda, et kirjutada, teenida vaimseid huvisid, seevastu naine kuulub kõigile: „Ted oli mees; tema võis kaduda väikesesse pööningukambrisse ja kirjutada, nagu tahtis. Mina olin kõikide omand, olin materjal. Olin naine. Mind tuli paika panna“ (lk 32).
Loominguliste inimeste kooselust on kirjutanud ka Nancy Huston raamatus „Loomispäevik“1, kus autor arutleb teiste hulgas ka Plathi ja Hughesi kooselu üle. Huston keskendub valdavalt paaridünaamikale. Selles avaldub peaaegu alati mehe domineerimine ja dikteerimine, mis on ka ootuspärane, sest oli ajastule iseloomulik. Naine on neis paarides jäänud enamasti teiseks, nii elus kui ka loomingus, ja samuti on ta Hustoni tekstides vaid üks osapool. Seevastu Cullhedil on õnnestunud sõnastada naise minataju, olemisviis niisuguses suhtes: ta on asetanud naise esikohale ka olukorras, kus too on paratamatult teine, ning sellega on ta astunud naisküsimust käsitlevate tekstide seas sammu edasi. Küsimus ei ole enam ebavõrdses paarisuhtes, mehe ja naise dünaamikas, vaid kummagi enesetajus, mis annab rõhutumale autonoomsuse. Kui Hustoni peamiseks küsimuseks tõuseb, miks on kahel loomingulisel inimesel keeruline koos elada, siis Cullhedil on keskmes pigem see, miks on indiviidil keeruline iseendaga elada – ükskõik siis, mis suhtes.
Cullhed on arvestanud ajastuga ja (loova) naise keerulise positsiooniga nii ühiskonnas kui ka lähisuhtes, tuues lugejale lähedale, mis tunne oli elada 1960ndatele iseloomulikus seksistlikus maailmas. Naiste toonane argipäev on praeguseks eri tasandite haaval üsna põhjalikult läbi analüüsitud ja mõtestatud, kuid tollal puudusid selleks veel sõnad ja meetodid. Niisiis räägib see raamat ka loova naise olemusest, kirjutava naisena maailma tajumisest. Kui mehe loomejõud läheb loodavasse teksti, siis naisel on lisataak kanda: esiteks küsimus, kas ta üldse tohib luua, ning teiseks, millal leida aega, et luua. Seega on naisel mehega võrreldes loojana kolmekordne koorem.
Ühiskond on korraldatud mehe keha ümber, mistõttu mehe keha vajadused rahuldatakse märkamatult justkui iseenesest: tema vajaduste jaoks (süüa, magada, seksida, saada järeltulijaid, tunda, armuda, igatseda, luua) on kultuuris oma koht, need täituvad justkui iseenesest, sest selleks on olemas võrgustik (näiteks abikaasa, kes teeb süüa, käib poes, kasib lapsi). Samal ajal tajub naine oma keha igal sammul – mitte ainult objektistamise hetkel –, mitmed naise keha spetsiifilised vajadused on maailmas justkui tulnukad. Iga naine peab uuesti avastama, et ei tema menstruatsioonile ega rasedusele ole sobivat keelt, tunnetele ei ole kohta jne. Nii on loov naine 1960ndatel kukkunud rumalasse ja väljapääsmatusse auku: ta peab täitma asise maailma rolle, süüa tegema, last kandma, imetama, kuidagi pusima oma tunnete kallal, millest mõnesid tuleb omajagu häbeneda – ning loominguks on järele jäänud vaid aja ja jõu riismed. Kirjutab „Loomispäevikus“ Hustongi: „Kui palavalt naised ka ei ihkaks saada autoriks, ei ole nad sama veendunud oma õiguses ja võimes seda teha“.2 Selleski raamatus kordub taas ja taas üks küsimus: kas mina (naine) tohin kirjutada? Kas ma olen päris kirjanik, kas ma võin, kas mul on lubatud võtta see oma identiteediks? Kolmekordne taak rõhub ning selle alt vaevu jaksab.
Mitmekihiline ja poeetiline
Elin Cullhed käsitleb „Eufoorias“ põnevaid teemasid. Raamatu suurim väärtus on aga poeetika. Siin leidub ohtralt poeetilisi väljendeid, metafoore, laused voolavad ja heljuvad kergelt, haaravad hetki ja võtavad keerulisi momente kujundite abil kokku. „Olin mahavisatud aeg. Rasedus, mis mu kehas pesitses, oli selle raiskamise täiuslik näide. Olin isegi iseenda välja laenanud“ (lk 31). „Hammustasin õunast suutäie ja tundsin, kuidas mõrkjas-magus maitse hammastelt neelu jõudis ning äkitselt tundsin end kui klišee päikesepaistes“ (lk 69). Kujundid kõnelevad rohkem kui kirjeldused.3
Raamat on mahukas ja mitte lehekülgede arvu, vaid teemade ja kihtide poolest ning seetõttu viljakas pinnas pikematele käsitlustele. Nii oleks seda põnev lahti võtta freudistlike teooriate valguses, näiteks on siia peidetud veenvalt ema ja lapsepõlvemõjude teema ning mineviku pidev kordamine olevikus: „Ted Hughes meenutas mulle kõike, mida mu ema oli õpetanud mind põlgama ja mille eest ma seda meest nüüd nahutada tahtsin“ (lk 75). Samuti saab üsna sügavuti minna vastutuse ning vaimse tervise küsimusega: Plathi pretensioonikust, meeleolude kõikumist ja enesetaju kadumist on siin kirjeldatud mitmekihiliselt ja põnevalt: „Kui ma olin nii rõõmus – kui elu oli nii rahuldustpakkuv –, hakkas mul hirm, sest teadsin kogemustest, et sellele järgnes katastroof“ (lk 87). Huvitav teema on ka üksindus: „Kui ta [Ted] ära oli, vahtisin iseenda silmadesse, oma ajju, mida mitte keegi, kes mind sügavuti tundis, poleks tohtinud lasta mul teha. Sylvia Plathi iseendaga üksi jätmine peaks olema keelatud“ (lk 94). Ning loomulikult enesetapu teema: „Kriipisin oma sisemust pikkade küüntega, mida mu mõte tagant õhutas … Lõin endal kujutluses suure vägeva kirvega pea maha. Hüppasin ja trampisin oma keha peal“ (lk 96). Kuid need teemad tuleb mul jätta juba järgmistele kirjutajatele.
See raamat on nagu unenägu: pärast lugemist on tunne, nagu oleks und näinud. Selgelt on meeles tunded, emotsioonid, mingi väljapääsmatus, nagu ämblikuvõrgus siplemine, kohapeal tammumine, mingi rapsimine, aga mille pärast, mis oli põhjus, mis üldse juhtus, millised olid sündmused ja miks – see kõik on hajus.
Elin Cullhed on üks festivali „HeadRead“ külalisi. Cullhediga saab kohtuda täna, 26. mail kell 19 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus teda küsitleb Eia Uus. Arvustuse autor Piret Põldver vestleb Keiu Virroga samas saalis pühapäeval, 28. mail kell 17.
1 Nancy Houston, Loomispäevik. Tlk Leena Tomasberg. – Loomingu Raamatukogu 2016, nr 21–24.
2 Samas, lk 22.
3 Selle mõtte sõnastamise eest tänan Berit Kaschanit ja Maarja Pärtnat. Vt Berit Kaschan, Maarja Pärtna, Südamest tulev naer on vabaduse heli. – Looming 2023, nr 5, lk 683–689.