Kes on Lilli Luuk?

Kirjanduse üks ülesandeid on tuletada meelde, mida me ei taha, leiab Lilli Luuk. „Halb kipub ju kergesti ununema, hea jääb meelde – odav limonaad ja tasuta hambaarst. Võin küll olla see, kes halba meelde tuletab.“

PILLE-RIIN LARM

Laenasin intervjuu pealkirja võõrast sms-ist. Ilmselt on sama küsimuse esitanud paljud lugejad: kes on salapärane Lilli Luuk, miks kõik temast räägivad ja kuidas ta nii hästi kirjutada oskab? Sügisel ilmusid tema kaks esimest raamatut, romaan „Minu venna keha“ ja novellikogu „Kolhoosi miss“. Auhindu oli Luuk noppinud juba varem ja loodetavasti asi sellega ei piirdu. „Lilli Luuk sööstis eesti kirjandusse nagu mõnest universumi kaugemast nurgast saabunud sabatäht, mida ükski põlisasukaist oodata ei teadnud,“ sõnastas lugejate imestuse tabavalt Vilja Kiisler. „Tulnud ei tea kust, oli ta äkki eesti kirjanduses kohal, võttes tagasihoidliku enesestmõistetavusega sisse koha tipptegijate seas.“

Keegi ei tule ei tea kust. Lilli Luuk, palun kõnele pisut oma kirjanikutee algusest.

Kuskilt peab ju alustama. See on nii igas valdkonnas. Huvi kirjanduse vastu algab enamasti ikka lapsepõlvest. Sammud, mida hilisemas elus astud, on mõjutatud sellest, mida varem oled kogenud. Olin lapsena suur lugeja, mis ju toonase aja kohta väga eriline ei ole. Kodus oli üks tuba raamatuid täis – kõik, mis ei mahtunud elutoa riiulisse, oli sinna tõstetud. Ema kutsus seda ruumi Eleanor Farjeoni „Väikese raamatutoa“ järgi väikeseks raamatutoaks. Mulle meeldis seal aega veeta. Oleksin võinud kõik koolivaheajad seal lesida ja lugeda, aga päris nii muidugi ei lastud. Seal oli võimalus vabalt valida – keegi midagi otseselt ei soovitanud ega keelanud. Lugesin seega üsna valimatult, eks nii loetul kui ka lugemise kogemusel oli mõju.

Ometi, kuidas jõudsid lugemisest kirjutamiseni?

Kui loed palju, siis tõenäoliselt läheb hästi ka eesti keele ja kirjanduse tundides ning emakeeleõpetajad toetavad siis ka hea meelega. Põhikoolis kirjutasin nagu kõik teisedki – natuke luuletasin (kohutavalt), aga lisaks kirjutasin mõned näidendid. Kaks näidendit ka lavastati ja selle nägemine, kuidas minu loodud tegelased on pandud elama ja tegutsevad, nagu olin planeerinud, andis väga meeldiva ja avardava kogemuse. See mõjus.

Lilli Luuk: „Mind inspireerivad metsikud paigad, sellised, kus looduse ja inimese jõujooned ei ole üheselt paigas, selliseid kohti leidub ka linnas. Jalutades mõtlen tihti lauseid lihtsamaks.“

 Piia Ruber

Mõned luuletused saatsin uljalt ka ajakirjale Noorus, rubriiki „Esimene trükiproov“. Mul oli kirjavahetus toonase toimetaja Rudolf Rimmeliga, kes oli vist vastuoluline isiksus, aga muu hulgas ka noorte luuletajate toetaja. Rimmel oli väga viisakas – minu luuletused ilmselgelt ei olnud avaldamiskõlblikud, olin ise ka keskmisest noorem, ometi ta vastas ja andis tagasisidet. Rimmeli kirjad peaksid siiamaani kuskil alles olema. Alles hiljem sain aru, mis kontakt see õigupoolest oli. Paar Rimmeli märkust olid väga väärtuslikud, olen neid hiljem ikka jälginud: nagu see, et lõpp on tähtis. Raam aitab kirjutada.

Mõni kogemus võib kaua oodata, enne kui leiab rakendust. Gümnaasiumis olid mul hoopis teised huvid. Kirjutamine jäi pikaks ajaks tagaplaanile, kuigi arusaam, et olen kirjutav inimene, ei kadunud. Kirjutasin lihtsalt teistsuguse eesmärgiga tekste.

Ühel hetkel olid kuhjunud teemad, millel ei olnud väljendust ega rakendust igapäevaelus. Mõtlesin, et kirjutan ühe jutu valmis. Et kui ma seda nüüd ei tee, jätangi mingi hea asja kasutamata. Tahtsin ikkagi ära proovida, kas see töötab.

Mil määral on su tekstide aines omaelulooline?

Lähedalt möödunud sündmused, elus kohatud inimesed on kindlasti inspireerinud, kuid tekstidesse jõuavad pigem teemad kui kellegi konkreetsed elusündmused. Kirjutamise kaudu võib olla võimalik otsida vastuseid mingitele omaelulistele küsimustele. Või siis tekivad uued küsimused.

Pseudonüümide kasutamine ei ole eriti levinud, ehkki mitte ka haruldane. Sinu puhul märgib kirjanikunimi Lilli Luuk sidet suguvõsa eelmiste põlvkondadega.

Enamasti hakatakse autorinime kasutama vist selle tõttu, et ei taheta segada oma loomingulist elu ja igapäevast tööelu. Mullegi tundus, et kui lisan kirjutamise veel kõigele sellele, millega tuleb hommikust õhtuni niigi tegeleda, on see liig. Kirjanikunimi on võimalus hoida see osa oma elus eraldi, vabana, see on puhas ruum töötamiseks, loomiseks. Ei tea, kas muidu oleks see ära mahtunud. Nüüdseks on küll õnnestunud seda ruumi nii palju laiendada, et saan praegu keskenduda peamiselt kirjutamisele.

Kiwa ja Contra käest ju ei küsita kogu aeg, miks neil niisugune nimi on – loodan, et minult ka nii väga enam ei küsita.

Kes on su kirjanduslikud esiemad? Palun kõnele teostest, mis on sind mõjutanud, mida pead eeskujuks või mis sulle lihtsalt meeldivad.

Raamatuid, mis on meeldinud, on lootusetult palju. Võin alustada lõpust: viimati ostsin Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakese“, väga meeldib. Enne seda lugesin Mehis Heinsaare „Kadunud hõimu“ – samamoodi nauding. Pärast „Kadunud hõimu“ tundsin, et tahan uuesti lugeda Andrus Kiviräha „Meest, kes teadis ussisõnu“. Kui mul tõesti tuleks lemmikuid valida, siis oleks „Mees, kes teadis ussisõnu“ nende seas – see köidab ja raputab ka mitmendal lugemisel, kindlasti üks parimaid eesti romaane.

Varasemast on mõjutanud Ene Mihkelsoni luule ja proosa – algul raskesti ligipääsetav, aga hiljem avaneb ja jääbki avanema. Viivi Luik – ka tema loomingus on paljut, mida esimest korda ja väga noorena lugedes ei pruugi mõista, kuid hiljem teksti juurde tagasi minnes leiad sealt teemasid ja küsimusi, mis aitavad elust ja endastki ehk selgemini aru saada.

Raamatuvirn öökapi peal ähvardab küll ümber kukkuda, aga püsib ikka kõrgena. Mõned raamatud ei lähegi riiulisse tagasi või tulevad sealt kohe varsti jälle sirvimisele – üks, endalegi üllatavalt on „Eesti kirjanduslugu“, autoriteks Epp Annus, Luule Epner jt. Sattusin kord „Prima vista“ ajal ülikooli raamatukogu ette raamatulaadale. Korraliku akadeemilise taustaga inimesena mõtlesin, et kui seesugune raamat on nii soodsa hinnaga, siis kindlasti pean sellega ka oma kodust raamatukogu täiendama. Hakkasin hiljem sirvima ja pisteliselt pikemalt lugema ning see osutus ootamatult huvitavaks. Kui tahan mingi perioodi kohta rohkem teada saada, siis ma ei hakka tingimata kohe guugeldama, vaid võtan „Eesti kirjandusloo“ ja mõnuga loen sealt, avastan, milliseid kirjanikke meil on üldse olemas olnud.

Soome ajalooline romaan: klassikutest, nagu Väinö Linna, praegusteni, nagu Tommi Kinnunen. Katja Kettu on autor, kelle teosed ei valmista kunagi pettumust … Kuidagi see põhjamaine tunnetusviis kõnetab vist meid ka, me saame sellest aru. Aga samuti kirjandus, mis on võrsunud Aafrikast, Indiast. Näiteks Arundhati Roy – kaks romaani, kahekümne aasta jooksul, aga mõlemad väga tihedad, laetud ajaloost, sellest kaunist ja koledast, mis inimene on. Mulle meeldisid ka Elena Ferrante Napoli-lood. Soovitasin neid ka oma emale, kes oli sünniaasta poolest Ferrante peategelaste põlvkonnakaaslane. Samal ajal, aga eri riikides ja erinevas poliitilises situatsioonis sündinud inimeste võimalused oma elu, oma andeid realiseerida on erinevad ning vahel tundub see nii ebaõiglane.

Lugesin hiljuti lõpuks läbi Mait Vaigu „Simulatsiooni“. See oli silmi avav retk tundmatusse universumisse, meeste siseilma, mõjus, muutis kuidagi empaatilisemaks. Tõmbakski siin ringi kokku, luuletajaga: Tõnis Vilu sõnarännakud ajas ja valguses on sellised, mis jäävad üha uuesti lugemiseks.

Surm. See on su loomingus peaaegu alati lähedal või kohal. Samuti neis teostes, mida äsja loetlesid.

Arvan, et meil on lihtsam elada, kui teadvustame surma. Surm on elu horisont, kui tead, et su tegemistel on piir, ehk kasutad oma aega mõtestatumalt. Surm on elu osa, me puutume sellega kokku iga päev, soovime seda või mitte. Olemine surma poole, nagu Heidegger on sõnastanud. Lähedase surm ei ole siiski lihtne.

Vägivaldne, ebaloomulik ja valel ajal saabunud surm mõjutab inimesi teistmoodi. Sõda on ebaloomulik katkestus. Sõda mõjutab ka neid, kes elavad selle üle – tihtipeale peavad nad sõja jäljega tegelema kogu oma ülejäänud elu. Eestlastel on see kollektiivne kogemus. Keerulisem on kaotust kanda vaikides. Mõni teema on olnud nii valus või ohtlik, et lihtsam oli vaikida. Aga ka vaikimine jätab jälje, see ei ole nähtamatu. Vaikimisest paksus õhus kasvanud põlvkonnad on seda tahtmatult endasse imenud. Sündmused, millest ei räägita, võivad kujutluses muutuda veel hirmsamaks. Ka ebamugavast või hirmutavast tuleks rääkida – mitte kogu aeg ja üleliia, aga siis, kui on vaja.

Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudengite abiga jõudis „Kolhoosi miss“ detsembris kinolinale, osana eesti novellide põhjal loodud lühifilmide kassetist „Põgenikud“. Kas oled filmi näinud? Kuidas seal vaikimist kujutatakse?

Jah, kogu filmikassett on omamoodi tervik, kõigis neis filmides käsitletakse tõsiseid teemasid. Kuus novelli, mis olid välja valitud, on kõik head lood, sügava tagamõttega. „Kolhoosi missi“ puhul meeldib mulle viis, kuidas üliõpilased tõstsid esile teema, mis neid ennast kõige tugevamini puudutas: filmis joonistus välja tüdrukute kasvamise lugu, enese unistuste ja olude kiuste koha eest võitlemise lugu. Ajaloolise tausta, mis novellis on võib-olla rohkem esiplaanil, olid filmitegijad loonud lokatsiooni abil, ajastuomase detailitäpse interjööri ja eksterjööriga. Poliitilise ajaloo asemele olid esil inimsuhted: emade ja tütarde suhted, ka ümbruskonna halvakspanu. Osatäitjate valik oli kindlasti õnnestumine!

Kuidas mõjutab praeguse aja paine sind autorina? Kas on nii, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad?

Sõda paneb inimesed tegutsema. Paljud tõesti sulgevad loomingulised aknad ning keskenduvad sellele, mis tundub praktiline, mõistlik ja esmane. Ka mul on olnud võimalus aidata vabatahtlikuna, teha väga praktilisi asju ja ma teengi, aga samamoodi on vajalik see, mida teevad, kuidas ja millist sõnumit väljendavad kirjanikud, kunstnikud, teatriinimesed neile omaste vahenditega. Ma ei ole end loominguliselt lukku pannud ega lukku läinud – pigem olen hakanud veel teravamalt märkama teemasid, mida pidasin varem ajalukku kuuluvaks ning sellele vastavalt käsitlesin. Praegu, kui on näha, et kurjus, totalitarism ja rumalus on siinsamas meie külje all täiesti elus, mõjutab see ilmselt ka mu valikuid loomingus.

Kindlasti ei tohi ära väsida, ei tohi lasta tähelepanul suikuda. Kui enam ei jõua, tulebki korraks puhata, teha meeldivaid asju, veeta aega oma perega, pidutseda sõpradega, käia teatris, kinos, metsas. Siis saab uue jõuga kaasa aidata, et koledus saaks selle, mille on ära teeninud. Eestis on palju niisuguseid inimesi, kes annavad praegu teiste aitamiseks kogu oma aja. Palju on ka neid, kes annavad natukene, iga päev või iga nädal või iga kuu. Ka natukesest on väga palju kasu! Ja Ukraina aitamise kõrval ei tohi unustada seda, mis toimub Valgevenes. Mõtlen nende väga noorte inimeste peale, kes on seal praegu n-ö riigivastase tegevuse, rahulikul meeleavaldusel osalemise või internetipostituse eest kõige jäledamas nõukogude vanglas – mis neist on saanud? Kogu see aja­masin tuleks lõpuks lammutada. Meil, kel vabadus käes, on kohustus aidata neid, kes selle eest ikka võitlevad. Ukraina sõda on olnud äratus kogu vabale maailmale – vabadus ei ole meile antud niisama, selle eest peab kogu aeg seisma, selle eest hoolt kandma, mitte ainult nautima.

Ma ei kannata Nõukogude aja nostalgiat. Võin kirjutades taasluua seda ruumi, aga vabadust seal ei ole, ainult nii palju, kui seda leidub inimeste endi sees. Me ei tohi unustada, mis on okupatsioon, peame mõtlema, mille järele me igatseme, kui hakkame nostalgitsema. Mingi nostalgia ei kaalu üles vabadust, vabadus on parim ja ma tahan seda ka oma lastele. Kirjandus saab ka olla tööriist, mille abil hoitakse meeles, mida me tegelikult ei taha. Halb kipub ju kergesti ununema, hea jääb meelde – odav limonaad ja tasuta hambaarst. Võin küll olla see, kes halba meelde tuletab.

30. jaanuaril tähistatakse eesti kirjanduse päeva.

Praegu räägitakse palju kirjanduse, laiemalt kultuuri rahastamisest. Minul on võib-olla keeruline sõna võtta, sest olen olnud vabakutseline väga lühikest aega. Alustaval autoril, kes ei ole enam väga noor, on juba olemas elementaarne eluks vajalik struktuur. Toetan arvamust, et just noori loovisikuid tuleks toetada. Noored loojad seisavad küsimuse ees, kas realiseerida täiel rinnal oma loomingulist potentsiaali, annet ja ka haridust või hakata tegema midagi sellist, mis võimaldab pangalaenu saada. Need ei tohiks olla kaks eraldi teed. Ja kõik ei ole loodud õpetajaks minema ja kõik ei taha ettevõtjad olla. Nii võib juhtuda, et andekas inimene tegeleb endale majandusliku vundamendi rajamisega, aga jätab kasutamata selle, mis temas särab. Ühelgi andel ei tohiks lasta kustuda. Väga tähtis on leida võimalused toetada noori, kes alles alustavad oma loomingulist karjääri – kui sul on hea loominguline projekt, sa saad seda hakata ellu viima, sest sind usaldatakse ja antakse toetus, mis ongi näiteks just alustajatele mõeldud, ei pea vahepeal suurendama töötuse statistikat või pingutama aastaid palgatöö kõrvalt, et loometööd teha.

Mida vastata neile, kes küsivad, kes on Lilli Luuk?

Lilli Luuk on kirjanik.


Lilli Luuk

Piia Ruber

Lilli Luuk

Lilli Luuk on erialalt kunstiajaloolane, ta on töötanud õpetaja ja õppejõuna. Alates 2021. aastast on ta vabakutseline kirjanik. Luugi sulest on ilmunud lühiproosat ja üks romaan. Luuk on valitud aastatel 2023–2025 kirjanikupalga saajate hulka.

Teosed

• 2022 romaan „Minu venna keha“ (Hea Lugu)

• 2022 lühiproosakogu „Kolhoosi miss“ (Saadjärve kunstikeskus)

Tunnustus

• 2018 Friedebert Tuglase auhind novelli „Auk“ eest (Looming 2017, nr 2)

• 2021 Friedebert Tuglase auhind novelli „Kolhoosi miss“ eest (Looming 2020, nr 3)

• 2022 Kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide võistluse III koht käsikirja „Minu venna keha“ eest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht