Mida surnud tahavad?

Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“

LILLI LUUK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sündis sõja ajal ja suri sõja ajal.

Elu saab ka niimoodi ühte lausesse kokku võtta. Ega mina seda ajajoont kohe ära ei tabanudki, selle sõnastas tema vend, ise sündinud rahu ajal, küll napilt, noore rahu ajal. Sügisel, hingede­ajal, mõtlen surmast rohkem kui muudel aegadel, lauseid, mis elu võimalikult täpselt edasi annaksid, neid otsin iga päev. Kui sõda algas, tema nuttis. Kohe, kui mind uksel nägi, hakkas nutma. Olin teda varem nutmas näinud ainult siis, kui keegi ära oli surnud. Nüüd oli nutmist miskipärast kümme korda valusam taluda. Hoidsin tal ümbert kinni ja rääkisin, ära nuta, ära karda, tarbetu on karta. Õudus lõpeb varsti, mina olen kindel, lubasin ma, ise tundsin meie mõlema hirmu, see oli üks. Ma absoluutselt ei kannata kartmist. Hirmu puudumine on üks vabaduse definitsioone.

Sel sügisel kaevatakse palju haudu lahti.

Ehk soovivad surnud, et me suunaksime ereda valguse, kõik, mida me nüüd teame ja ajaloost oleme õppinud (ehkki mitte veel ära õppinud), mineviku sügavusse ning nimetaksime seda, mida seal oma tänaste silmadega näeme, õige nimega?

Piia Ruber

Üle Eesti ja kaugemalgi teisaldatakse okupatsioonivõimude püstitatud monumente ja maetakse tundmatute sõdurite säilmeid ümber. Eesti rahvapärimuse järgi on sügiseti hinged liikvel. Kohe on november, ka kooljakuuks nimetatud. Kooljas on teisisõnu kodukäija, rahutu surnu. Miks surnud rahutud on? Põhjuste hulka, miks kadunud rahu ei saa ja elavaid haua tagant häirima kipuvad, on pärimuses arvatud muuhulgas vägivaldne surm, sobimatu matmisviis, mitte­kohane matus. Okupantide komme on olnud matta oma ohvrid nii, et omaksed nende surnukeha ei leiaks ega avalikult mälestada saaks. Emadele ei antud võimalust oma pojad ise mulda sängitada ega nende haualgi käia, sest matmiskoht pidi jääma teadmata. Võim tahab üle olla perekondlikest sidemeist, kogukondlikest traditsioonidest ja hinge hoidvatest riitustest. Kui surnukeha jääb leidmata või ei ole teada matmispaik, siis on tähistatud ka surmapaika, hinge lahkumise paika. Marju Kõivupuu on toonud välja, et rahvausundi kujutelmades võib anormaalse surnu hing leida asukoha ka puus või mõnes muus looduslikus objektis. Kui elavatel veab, võib surnu neile ilmutada oma keha ja hinge uue asupaiga, enamasti unes.

Ajalooliste kalmistute hävitamine, rüüstamine, parkide rajamine hauaplatside kohale oli pärast Eesti okupeerimist üks võimude praktikaid. Mälule aeti muld peale. Nüüd vaatame meie nende monumentide alla. Alati ei leita hauast seda, mida otsitakse, või polegi seal neid, keda arvatakse olevat. Mida me loodame leida peale suurte kivide ja laiali luude? Margaret Atwood on öelnud, et surnud võivad küll valvata aaret, aga kui seda elavate riiki ei tooda, on see kasutu. See, mis on surnute valduses, peaks jõudma valguse kätte, muutuvasse aega ja maailma. Ise usun, et polegi väga vahet, kas selle toob välja kirjanik, ajaloolane, detektorist, sugulane või keegi teine, keda mälu mulla alt valjemalt kõnetab. Mis on aare ajaloolasele, kirjanikule või hoopis metallidetektoriga põlde ja metsi mööda rändavale harrastus­arheoloogile, muidugi erineb. Aga kui on vaja monument kopaga üles tõsta või kaust arhiivist avada, tuleb seda teha hirmuta. Kui julgeme leitule ka tänase päeva valguses otsa vaadata, siis on sel tegevusel mõtet. Arvestama peab ka, et kui oleme ette võtnud sinna minna, siis sealt tagasi pääseda, uuesti unustada ei ole lihtne. Ja kui oled juba leidnud end surnute seltsist, siis tuleb koiduni vastu pidada, see oli juba ennemuiste teada, enne Kreutzwaldi.

Näitasin pojale arvutist raamatu kaanelaotust, ta luges pealkirja ja ütles, sul ei ole ju venda. Mina ei mõistnud. Põgenike­keskuse ukse ees ootasid hilisteismelised, pikast teest ja väsimusest rahutud, ülekasvanud vibalikud, nende pikad jalad, lühikeseks jäänud jope­varrukas, käes kerged kilekotid, kõik nende vähesed asjad. Mina vaatasin, minu pojad. Sõja ajal kasvavad ikka edasi, liiga kiiresti kasvavad. Panin vana naise kõhna randme ümber käepaela järje­korranumbriga, nahk nagu õhuke, õrn paber, hoidsin: minu ema käsi! See oli kevadel. Täna on sügis, kus ta nüüd on, kas ta jõuab veel kunagi koju? Tahan, et tema ei sureks sõja ajal.

Mis on okupatsioon? Okupatsioon on võõra riigi või selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega. Ajutine! Kui pikk on ajutine? Viiskümmend aastat. Kui palju on viiskümmend aastat kaheksakümmend aastat kestvast elust?

Okupatsioon on elude võtmine.

Mõtlen, kuhu sõitsid bussid okupeeritud linnade lastega? Küüdibussid, uus, vastik sõna. Suudan seda teekonda ette kujutada ainult kui retke hämarusse, värvitusse minevikku. Võimatu oleks soovida muud, kui nad sealt tagasi tuua. Kohe! Sest minevik ei ole magus nostalgia, valitud värvitoonides retro, sõjatehases kokku pandud lastejalgratas, mida taga igatseda. Minevik on okupatsioon ja see, mis toona andis lapsepõlvele värvid, ei olnud mitte Nõukogude plaanimajanduse loodud esemeline keskkond, mida on lihtne mäletada ja ette kujutada, vaid armastus, mida suutsid lastele anda lähedased, inimesed, kes hoolisid, mäletasid, mõistsid ja lootsid, need olid paigad, mille mälu ulatus ajas kaugemale kui võõras võim. Kui see ära võtta, mis inimesele alles jääb?

Mõtlen, ehk surnud soovivad, et me suunaksime ereda valguse, kõik, mida me nüüd teame ja ajaloost oleme õppinud (ehkki mitte veel ära õppinud), mineviku sügavusse ning nimetaksime seda, mida seal oma tänaste silmadega näeme, õige nimega. Kordaksime kõva häälega, et kõik teaksid, millega on tegu, tunneksid selle ära, kui nad sellega homme vastamisi pannakse. Et ajutisest ei saaks püsiv.

Mõni heidab ette, milleks minevikus sorida, surnud tahavad rahu.

Surnud tahavadki rahu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht