Loomingu uks

Kuigi Looming saab aprillis saja-aastaseks, on see ajakiri ennekõike uks (kirjanduse) tulevikku.

LILLI LUUK

Ajakiri Looming ei ole, ilmselt pole kunagi taotlenudki olla väljaanne, mida leidub igaühe koduses raamaturiiulis. Ka mitte noil aegadel, mil eestlased ostsid ja tellisid peaaegu kõike, mis ilmus, sest trükised olid ju odavad ja ega midagi muud polnudki väga osta või tellida. Ma ei taha sellega öelda, et Looming on elitaarne väljaanne. Pigem on Loomingu lugejal ehk millestki kriipsuke puudu: on selline keskmisest sügavam vajadus, tung või huvi millegi vaimselt ergastava järele. Valdkonnaga seda janu ei piiritleks. Muidugi on kõige selgem Loomingu lugeja tunnus ikka huvi kaasaegse eesti kirjanduse vastu. Kuid see ei pruugi olla esmane ajend. Loomingule saab läheneda väga erinevatest ustest.

Minu suhestumine kõnealusega sai alguse Loomingu Raamatukogu kaudu. Ei mäleta lapsepõlvekodu raamaturiiuleis ajakirja enese aastakäikude ridu, kuid tõsisema lugemiskihu kasvades oli sealt volilt võtta Loomingu Raamatukogu väljaandeid, ikka aastate kaupa, maailmakirjandust igaks vajaduseks ja tujuks. Lugesin algul ahnelt ja valimatult, hiljem juba ka kaalutletult, otsides autoreid, teemasid. Seos loetud teoste ja nende maaletooja, Loomingu ja Loomingu Raamatukogu vahel jõudis kohale tükk aega hiljem.

Teadlik pöördumine Loomingu kui allika juurde algas samuti hilja ja see ei olnud jaht kirjanduslikele elamustele. Looming avaldas ja avaldab jätkuvalt ilukirjanduse, arvustuste ja kirjanduselu kroonika kõrval ka kirjandusega esmapilgul mitte nii otse seostuvat materjali, näiteks leiab väljaandest mõjukate loomeinimeste mälestusi. Esimesi tekste, mida mäletan end Loomingust lugemas, oli kunstnik Ilmar Malini (1924–1994) kirjapandu oma noorusajast, täpsemalt tema mälestused aastatest 1943–1946.¹ Ja muidugi ei lugenud ma neid mälestusi kohe avaldamise järel, vaid nii umbes paarkümmend aastat pärast ilmumist.

See tekst on trükivalgust näinud ajal, mil räägiti keerulistest asjadest väga avameelselt, juba kartmata, ent veel mõtlemata võimalikule poliitilise kasule, mainekujundusele, kõigele selletaolisele, millega hiljem ehk harjuti rohkem arvestama. Sel ajal, mil väljaütlemisi jälle kauem kaaluti, kõnetaski mind tolleks ajaks juba lahkunud kirjutaja ausus, eelkõige enese ja seeläbi ka minu, Loomingu lugeja vastu. Olin tollal tegelemas hoopis kunstiteemadega, täpsemini Malini ja teiste sürrealismile kalduvate autorite loominguga ja tegutsemisega nonde kunstnike hilisematel elukümnenditel, kuid see kohati väljakannatamatult avameelne ja sisult valus, lihtsate, selgete lausetega kirja pandud tekst naelutas mu toona sinna Tartu ülikooli raamatukogu humanitaarsaali perioodikariiulite ette. Võib-olla esimest korda elus, vaatamata lugematutele lapsepõlves nähtud patriootlikele sõjafilmidele, hiljem loetud klassikaks saanud sõjaromaanidele, mõistsin ma … ei, hakkasin ähmaselt aimama, mis on sõda. „Ei tahtnud olla siin- ega sealpool rinnet,“ tunnistab 19aastane poiss, kui mobilisatsioonist enam pääsu ei ole. Ja hiljem meenutab Soomest tagasipöördumist: „Kõigile anti täiesti vabatahtlik võimalus minna või ei. Mis mahajääjatega saab, oli teadmata.“ Tõepoolest, mis neist mahajääjatest sai?

Kirjutada sellest, mida ei taha mäletada, mida ei taha teada ka, millest inimene valib vaikida, kuigi tahaks karjuda – see on vist vaprus.

Kui nüüd selle kirjatüki tarbeks tookord loetud lehekülgi üle lehitsesin, sain külmavärinad. 1945. aasta talvel unistab noormees Kołobrzegi sõjaväehaiglas Dresdenist, peab endamisi plaani sinna jõuda: „.. unistasin kogu aeg sealseid muuseume ja kunstikogusid näha. Paraku polnud ma küllalt agar seda asja ajama. Kuna mul polnud kodu, kuhu puhkusele sõita, saadeti mind varsti hoopis väljaõppelaagrisse Neuhammerisse. See oli vastik paik, tüüpiline SS-laager.“ Mõni lause lööb kui soome pussi külma teraga. Nüüdseks on sellesse lühikesse lõiku kogunenud tähenduste hulk lihtsalt liig. Lugeja ometi teab, mis saab kohe toimuma Dresdenis, mis toimus teistes linnades, lugeja on tuttav ka XX sajandi kirjanduse oluliste tekstidega, näiteks Kurt Vonneguti teostega, ja tema kodustele ekraanidele ilmuvad täna ja järgmistel päevadel üha uued kaadrid värskelt purustatud linnadest. Tookord raamatukogus vana Loomingut lugedes jõudis mulle esmakordselt kohale sõja sürreaalsus. Oh, Ilmar! Ilmar sai kunstnikuks, elas sõja üle, nagu öeldakse. Kas sõda saab kunagi läbi neile, kes seal olid?

Kui julgeda Loomingu paraaduksele koputada, võib saada kirjanikuks. See on üks võimalustest Loomingule läheneda, suruda jalg tuleviku ukse vahele! On öeldud, Looming on parlamentaarne. Igaüks võib proovida! Kirjutasingi jutu, mille tegevus toimub enam-vähem samal ajalooperioodil, kui ilmusid need eespool kirjeldatud mälestused, esimestena loetud Loomingud, kõik need aastakümneid rääkimata lood. Minu ettekujutus oli, et lugu on päris valmis ikka alles siis, kui ta avaldatakse, mitte kui punkt on pandud, fail kuhugi kettale või pilve salvestatud (sahtli tänapäevane ekvivalent). Jutt tuli seega käest anda. Aga kuhu? Debütant küll, aga Värske Rõhu jaoks liiga vana. Sõna otseses mõttes, sest sel väljaandel on tõesti vanusepiir seatud. Mõni kuu varem olin sattunud juhuslikul spordivõistlusel oma sünniaastaga üllatuslikult … veteranide vanuseklassi. No need juhendid võivad ka spordis ikka päris palju erineda! Seega, ei. Muidu ka sümpaatse imagoga Vikerkaare jaoks tundus jutt jälle … liiga pikk. Seal on lisaks artiklitele ja arvustustele suhteliselt palju ka pilte ja selline jutt ei mahuks sinna vahele lihtsalt ära, leidsin. Pealegi Vikerkaar hoiatab ka: kui jutt ei kõlba, ei hakka keegi sulle vastamise peale ka aega kulutama. Nii jäi valikusse see kõige vanem, soliidsem.

Kuidas see siis käib? Näiteks. Valid kodulehelt meiliaadressi ja saadad loo ära. Peagi saad kirja. Saadad ja saad võib-olla veel mitu kirja, vahepeal ootad, kärsitultki. Vahepeal läheb meelest. Ükskord keset kibedat tööpäeva tuleb see kiri: „Austatud autor. Teie jutt on nüüd õige pea trükki minemas.“

Ja siis ühel päeval oled see, keda on avaldatud. Elu ei ole enam kunagi päris endine. Loomingu uks avanes kui maagiline portaal uude ja olgem ausad, täiesti tundmatusse maailma. Olen hakanud seda tasapisi tundma õppima. Jättes siin kõrvale kirjanduse ja kultuuri rahastamise valupunktid, mille teemal on viimasel ajal väga sisuliselt sõna võetud (Sveta Grigorjeva, Mihkel Mutt, Sverre Lasn, Andra Teede jt), olen leidnud kirjanduse maailmal olevat ka üllatavaid eeliseid. Kas ongi nii või mulle ainult näib, et kirjanduses ei olegi klaaslage, soolist palgalõhet ega (no reaalselt ei ole ju) vanusepõhist diskrimineerimist?

Tegelikult oli mul varasemalt kodus küll üks Loomingu number. Enne, kui ma oma esimese ilmunud looga numbri ostsin ja siis juba teisi huvipakkuvaid eksemplare ka, mitte ainult neid, kus oma jutud ära trükitud. Pärines too eksemplar kuskilt antikvariaadist või raamatukogu vanade raamatute kastist ja välja valitud sellepärast, et seal oli järje­jutuna sees Paul Kuusbergi (1916–2003) toona läbimurdeline romaan, omalaadne teos omas ajas: „Enn Kalmu kaks mina“², alapealkirjaks „Inimesed sõdurisinelis“, nagu Jüri Müüri oma aja vaatajarekordeid murdnud raamatu­aineline filmgi sai nimetatud. Kuusberg, minu vanaisaga sama aastakäigu mees, sõjas käinud mees (Emajõe lahingutes pidid nad siis üsna lähestikku olema, vastaskallastel küll), oli kahel korral ka Loomingu peatoimetaja, aastatel 1957–1960 ja 1968–1976. Lugemismulje ja kaasaegsete mälestuste põhjal pidi kirjanik omas ajas ja uskumustes olema eetiliste taotlustega. Kuidas üldse ollakse aus kirjanik tegeliku vabaduse puudumise ja tsensuuri tingimustes, seal­hulgas ka nende kaaslaste vastu, eelkõige nende vastu, kelle elu sõjas võeti? Ja kuidas mina pean oskama seda lugeda? Mida otsida, milliste ridade vahelt? Kas seal on koode, mis jäävadki praegusele ja tulevasele lugejale dešifreerimatuks, sest ainult need, kes olid seal, oskasid neid tõlgendada? Neid ju enam ei ole.

Need tekstid on uksed minevikku, mida minuga ei jagatud. Võib-olla olen neid niimoodi lugenud, sest olen lootnud, jätkuvalt loodan kallist inimest seal teisel kaldal veel vilksamisi näha, leida ust tema mõtetesse, tunnetesse, mulle rääkimata mälestuste juurde. Romaanis „Minu venna keha“ on Loomingud ühe talu raamaturiiulis, lugemislaual, enne sõda. Looming räägib olulisest ka siis, kui teda riiulist välja ei võetagi, parajasti ei lehitseta. Looming on otsijale ja küsijale ammendamatu allikas, ei aegu ka saja aasta pärast. Aja möödudes sisaldab viimane kui üks Loomingu number paratamatult rohkem lugusid, kui seal kunagi ära trükiti. Seega pole ehk suuremat vahet, millisel ajal ja millisest uksest Loomingule läheneda. Isegi kui veel ei tea, mida sa Loomingust otsid, leidmata see ei jää.

Selle loo tarbeks Loominguid sirvides leidsin, et samas numbris, kus Malin meenutab, et „Need olid vist lihtsad nõukogude sõjaväelased kusagilt vene küladest, kellele vallutatud maa oli omamoodi imedemaa [—]. Mõne aja pärast olid nad kõik oma püstoli nahkpaela vahetanud läikiva keti vastu. See oli veekloseti paagi kett, mis nüüd kabuurist välja paistis ja püksitagumikul sätendas“, sellessamas Loomingus kirjutab mõned leheküljed edasi ju Asta Põldmäe, muidugi pääsukestele! Ja neid lehekülgi näen ma alles nüüd … Esimestelt lehtedelt leian aga Ene Mihkelsoni read, luuletused. Tookord ei olnud need tekstid mulle veel nähtavad. Milliste inimestega, millise loominguga võib Loomingu kaudu kohtuda. Kuid hoolimata sellest, kuidas minevik mind ennast autorina köita võib, on Looming mulle tänasel päeval eelkõige uks (kirjanduse) tulevikku. Kui tolle esimese, oma looga numbri kätte sain, lugesin kõigepealt sisukorda, kõiki neid kuumi nimesid, siis minu lemmikautori luuletusi esimestelt lehekülgedelt. Ja siis hakkasin oma lugu otsima.

1 Ilmar Malin, Teisel poolel. Mälestusi aastaist 1943–1946. – Looming 1988, nr 11, lk 1515–1528; nr 12, lk 1660–1673.

2 Paul Kuusberg, Enn Kalmu kaks mina. Inimesed sõdurisinelis. – Looming 1960, nr 10, lk 1607–1677.