Lüüsi ja Ojaste totaalne natüürmort

Installatsioon, vaikelu ja stsenograafia on põimunud Hans-Otto Ojaste ja Urmas Lüüsi teoses „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ võimsaks totaalse installatsiooni kogemuseks.

ANDERS HÄRM

Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste (tootmiskoondis Urmas-Ott) näitus „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ Hopi galeriis kuni 30. V.

Mulle on alati tundunud, et installatsioonikunstil on palju vähem pistmist traditsioonilise skulptuuriga, kui arvatakse. Ikka mõeldakse, et üks on teisest välja kasvanud. Installatsiooni võiks seostada ka klassikalise vaikeluga, asjade paigutamise ja korrastamise kunstiga pildipinnal. Tavaliselt eelneb sellele ju ka kolmemõõtmeline objektide kompositsioon lauakesel vms. Kuid natüürmort (nature morte, surnud loodus) ja vanitas on loomulikult lääne kultuuriruumis seotud ka memento mori, surma meelespidamise motiiviga.

Totaalsel installatsioonil tuleb lasta ennast totaalselt haarata, mistõttu ei jää muud võimalust, kui et tuleb ise kohale minna.

Tootmiskoondis Urmas-Ott

Võiks ju spekuleerida, et äkki on installatsioonil midagi pistmist ka näiteks stsenograafiaga. Teatud mõttes kindlasti, ka stsenograafias luuakse ruumiline asetus lavastuse tegevusele, kuid nüüdisaegne stsenograafia on siiski välja kasvanud traditsioonilistest maalitud kulissidest (stsenograafid õppisid meie kunstiakadeemias koos maalikunstnikega isegi veel 1990. aastate alguses).

Igatahes, kõik kolm nimetatud komponenti ehk installatsioon, vaikelu ja stsenograafia on põimunud Hans-Otto Ojaste ja Urmas Lüüsi teoses „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ võimsaks totaalse installatsiooni kogemuseks. Seppade (tegu pole mingi familiaarse semutsemisega, vaid nad ongi sepakunsti eriala EKAs lõpetanud) installatiivne seisundilavastus, nagu nad ise seda nimetavad, toob kohe meelde teatraalse ruumiinstallatsiooni klassikud, nagu näiteks Edward ja Nancy Kienholz ning Marcel Broodthaers, eriti muidugi Kienholzid, kellega Ojastet ja Lüüsi, eriti muidugi Lüüsi, näikse siduvat suisa pikemaajalisem suhe. Ka Urmas Lüüsi eelmised, palju tähelepanu pälvinud sooloinstallatsioonid „Ülerahvastatud üksindus“ (2022), „Kõik on seotud iseendasse“ (2022) ja „Teatavate piiride poorsusest“ (2021), neist eriti muidugi „Ülerahvastatud üksindus“, pürgisid totaalse immersiivse ruumi kogemuse loomise ja tavapärase ruumitaju nihestamise poole. Kuid ka Ojaste ja Lüüsi koos eksponeeritud (toona veel rühmituse Urmas Ott nime all) „Tuba“ (2018) ja ka „Shelter 2415“ (2012), eriti muidugi „Shelter 2415“, kuuluvad mõtteliselt samuti siia loetellu.

Ojaste ja Lüüsi installatsioon on nende endi sõnul Anton Tšehhovi „Kirsiaia“ viies vaatus: kolm aastat hiljem samas tegevuspaigas. Ausalt öeldes teose kogemist see asjaolu ei häiri, sest näitusel saab võimsa elamuse ka midagi installatsiooni ja „Kirisiaia“ seostest teadmata. Neid seoseid kultiveerib eelkõige kavaleht, kus väljapanekut selgitatakse. Installatsioon oma veidra ruumiloogika, detailide ning fluidumiga tekitab aga juba nii-öelda omavahenditega võimsaid ja kõhedaid afekte. Selgitavate materjalidega tutvudes tekivad ka seosed. Üsna installatsiooni alguses vaatajat tervitava portree palja ülakehaga mehest, kellel on kroon silmile vajunud ja kelle käes olevast kirvest kasvab välja õitsev kirsioks ning kes meenutab pigem mõne Skandinaavia black metal’i bändi lauljat, tunneb nüüd ära Lopahhini (foto autor on Kulla Laas). Et Gajev pühendab „Kirsiaias“ tervituskõne ning austusavalduse saja-aastasele kapile kui helgete aegade sümbolile, siis koosneb Ojaste ja Lüüsi labürintjas installatsioon lõputust hulgast sektsioonkappidest (ning tehisküünaldest ja loomakolpadest). Sellega võiksid nähtavad seosed Tšehhoviga piirdudagi, kui hävitatud kirsiaiaga mõisa allakäiku ei etendataks otse Vene saatkonna vastas. Kavalehel, mis näib olevat ühtlasi ka viienda vaatuse käsikiri, küsib Teekäija: „Proovin õnne vana kuulutuse pääle, mis lubas siinkandis soodsaid suvituskrunte. Andestatagu mu saamahimune meelevaldsus. Ehk lubate uurida, kuis siinkandis ka elu on?“ Vastuseks kõlab terve seltskonna suust eesotsas Lopahhini ja Ranevskajaga: „Perses!“

Ma ei tea, kas emakesest Venemaast kui õitsvast kirsiaiast on saanud kunagi mõelda, aga helgetest aegadest on see riik muidugi praegu päris kaugel. Teisel korrusel, toas, kuhu keegi ei pääse, näidatakse telekast tühjale tugitoolile uudiseid, kusagil ripub lühter, plingib kitš, nurgas on topis, vitriinis sardellid. Sektsioonkappide universum on täis lõputus koguses surnud loomade kolpasid, trofeesid, nahkasid, mis loob kokku võimsalt klaustrofoobilise, kummastava, sünge ja hullumeelse universumi. Totaalne vanitas, tahaks öelda.

Hopi galerii tundub tavaliselt erakordselt tillukesena. Praegu näib galerii olevat seest suurem kui väljast vaadates võimalikki võiks olla. Kunstnikud on viinud läbi suurejoonelise ruumitransformatsiooni, muutnud seda, kuidas regulaarsed näitusekülastajad ruumi on harjunud tajuma, ja loonud sürreaalse, lynchiliku totaalse installatsiooni justkui Ilja Kabakovi parimate suuniste kohaselt. Eesti kunstiga seoses on harva põhjust sellest rääkida, mistõttu kasutan siinkohal võimalust.

Kabakovi teooria järgi on totaalne installatsioon „täielikult ümbertöötatud ruum“, mis imeb vaataja kunstniku loodud „universumisse“ ja loob „täielikult teistsuguse ruumi, kui on galerii tavaolukorras“. Kabakovi käsitluse kohaselt on viit tüüpi totaalseid installatsioone: ühe pea- ja mitme alamsaaliga installatsioon, mitmetest võrdsetest ruumidest koosnev installatsioon, koridor, labürint ja kahekorruseline installatsioon. Lüüs ja Ojaste on oma teoses kombineerinud tema jaotusest vähemalt kolme viimast. Aga Lüüsi ja Ojaste installatsioon sisaldab ka teatud mõttes esimest, sest siin on ju peasaal –teise korruse „troonisaal“. Ainult ühes aspektis pole võimalik Lüüsil ja Ojastel Kabakovi tingimusi täita: nimelt peaksid Kabakovi arvates olema galeriiruumi mõõdud, kuhu ehitada totaalne installatsioon, olema vähemalt 16 × 9, et tekitada vaatajale piisav kontemplatsiooni perspektiiv. Selliseid näitajaid ei ole Hopis kuskilt võtta, kuid „Öökulli ..“klaustrofoobiline universum hoopis intensiivistab elamust.

Kabakov on öelnud, et totaalses installatsioonis „on olemas kõik see, mis on valgustatud, seda, mida pole valgustatud, ei ole olemas“. Tal on õigus, valgus on see vahend, mis tekitab rõhuasetused ja dramatiseerib ning pingestab ruumi. Seda kunsti valdavad Lüüs ja Ojaste hästi, seda enam et teost ei saanud valgustada, nagu tavaliselt tehakse teatris või ka galeriis, vaid kogu valgus loodi installatsiooni koosseisus objektidega, nagu küünalde, lollakate öölampide jms. Ei meenu, et pilk oleks tabanud mõnd lisavalgusallikat. Ja kui seal ka mõni oli, siis – well done – silma ei hakanud. Olen kindel, et „Öökull ..“ on peaaegu fotografeerimatu/dokumenteerimatu näitus, selleks pole seal piisavat distantsi. Totaalsel installatsioonil tuleb lasta ennast totaalselt haarata, mistõttu ei jää muud võimalust, kui et tuleb ise kohale minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht