Jaak Huimerind: „Esmamulje hoonest on kõige olulisem: kui see on hea või väga hea, siis on asi korras.“
Sõjajärgne Ukraina peab end korraga kaitsma nii iseenda kui ka rikaste „heasoovijate“ eest.
Eelmisel nädalal ilmunud Tartu toomkiriku sündmusruumi-restorani idee kriitikale ja arutelule vastavad projekti autorid, Koko arhitektid.
Kui kõrvutada Mare Vindi varajaste maastike reibast kirkust hilisemate uduste meeleoludega, siis võib midagi mõista ka inimese vaimsest küpsemise ja selle teekonna kohta, kus pöördutakse aina rohkem iseendasse.
Fotografiska erinäitusel on kõik nii, nagu lootsin: ei ole kampaaniat, rõhk on inimestel. Kõige tähtsam on, et vaataja saab seal tutvuda iseendaga.
Graafikal läheb hästi: vabagraafikute ühendus on tegus ja elujõuline, graafikakojas tegutseb meister Uku Kann ja käib hulk tööhimulisi tegijaid, avatud on kaks galeriid.
Lavastajadebüüdi teinud Argo Aadli väärib kiitust selle eest, et „Polkovniku lesega“ on ta andnud Anne Reemannile oivalise rolli ja toonud teatrisse Juhan Smuuli.
Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on jõutud tungiva vajaduseni erialase eetikakomitee järele.
Säilenõtkuse ja sotsiaalse toetuse vahel on tugev seos: keerulistes olukordades saavad paremini hakkama need, kellel on teiste tugi.
Annika Koppeli debüütfilm annab keeleteadlase Mati Hindi elust igati ammendava kokkuvõtte, ent kogu tervikut jääb saatma telereportaaži võõristav maik.
Valgustuslik ratsionaalsus on lahutamatult seotud võimuga: see on instrumentaalne, mehelik, allutav, tugev.
Järjest enam ilmub muusikavaldkonda neid, kes üritavad sügavale juurdunud traditsioone lõhkuda ning meelitavad kuulajaid uute ideede ja kontserdipaikadega.
Liis Kolle lavastuses „Orpheus põrgus“ napib offenbachilikku stiilipuhtust, teisalt on see visuaalse vihjekülluse kiuste liiga kammitsetud, et olla režiiteater.
„Rail Baltic“ pole mingi jutustus või romaan, see on näidend. Toodagu lavale, tehtagu filmiks!
Rootsiaegsete luuletuste päästmiseks kitsalt antikvaarsest huviringist on Wimberg tõlkinud need tänapäeva eesti keelde.
Eesti kõlamaailma oli Usedomi muusikafestivalil esitletud võimalikult mitmekülgselt ning seda kohtab meie puhul harva.
Kõne August Sanga luuletõlkeauhinna pälvimise puhul 30. septembril 2022
David Lynchi loomingut kui nähtust ei ole lihtne kokku võtta, seda enam et see on põiklev, unenäoline ja vastuoluline. Kas Lynchi puhul on tegu provintsliku või kosmopoliitilise lavastajaga?
Epp Annus külvab ökoutoopias lootust ja harjutab ühtlasi lugejat sellega, et oma vajaduste läbimõtlemine ja piiramine on teistele olevustele mõeldes põhjendatud.
Sageli jäävad kavatsused võtta persoon, loominguperiood või arhiiv näituse ja kataloogi tegemiseks lihtsalt juttudeks. Jüri Kaarma lähedased ja kuraator Maria Muuk on tõestanud, et see ei pruugi nii minna.
„Iseendast kõrini“ on warholiliku siirusega varjutatud groteskne töötlus klassikalistest romantilise komöödia motiividest, Skandinaavia filmile omase absurdihuumoriga mitteromantiline komöödia.
Kolme kooli liitmine loob ainult häid võimalusi ning soodustab kaunite kunstide levikut ja populaarsust, sest ilma nendeta ei saa.
Seppo Kervinen (11. IV 1944 – 6. IX 2022)
Kuldar Singi erk mitmekesisus annab rõõmustavalt avarad võimalused mitme sisuka kontserdikava kokkupanekuks.
„Enesetapu vastand on olla surmamõistetu“ – see piiripealse tunnetuse vahedus on VAT-teatri uuslavastusest puudu.