Kuldar Singi muusikalised salalaekad avanesid üheks õhtuks

Kuldar Singi erk mitmekesisus annab rõõmustavalt avarad võimalused mitme sisuka kontserdikava kokkupanekuks.

TAAVI HARK

Eesti Kontserdi kontserdid ja vestlusring Kuldar Singi 80. sünniaastapäeva puhul 29. IX Estonia kontserdisaalis.

Helilooja Kuldar Sink (1942–1995) saanuks tänavu 80 aastat vanaks. Selline ümar aastate arv võiks olla paras vanus ühele oma kultuuriruumis kanda kinnitanud komponistile. Paraku ei antud nii palju eluaastaid, tunnustustki ei jagatud üleliia heldelt, ent helilooja muusikaline elu kestab seni, kuni mäletatakse ja mängitakse tema muusikat. Kuldar Singi küllalt arvukast heliloomingust anti septembri eelviimasel õhtul Estonia kontserdisaalis kaks parajalt prisket kontserti. Esmalt sai kuulda mõõduka pikkusega segakava, kus Eesti Rahvusmeeskoori lauluramm kohtus hästi valitud solistide kammerlike muusikaliste andidega. Järgnes öökontsert, mille täitis väljendusrikas tsükkel „Surma ja sünni laulud“ hispaania luuletaja Federico García Lorca tekstidele.

Autoriõhtu avastused

Eesti muusikasse ilmus Kuldar Sink üllatavalt varaküpse heliloojana 1950. aastate lõpul. Peagi pöördus Sink tolleaegsete uudsemate muusikavoolude poole ning tõusis nõnda kõrvuti Arvo Pärdiga üheks tarmukamaks avangardistiks. Vaimsed otsingud, sagedased reisid ja katkematu eneseharimine tõid üsna kiires vaheldumises muusikassegi aina mitmekülgsemaid väljendusviise, mis lõpuks näisid olevat teel mingi suure sünteesi poole. Selline erk mitmekesisus annab rõõmustavalt avarad võimalused mitme sisuka kontserdikava kokkupanekuks. Sel korral valiti esitamiseks Singi hilisloomingu kandvamad teosed, mis pärinevad aastaist 1989–1993, vahele pikiti üks varajane klaveriteos aastast 1960.

Avanguks kõlas Juhan Liivi tekstile loodud meeskooriteos „Ei ma mõista palvet teha“, mis võlus oma leidliku lihtsuse ja selge vormikaarega. Peenelt varieeritud kordused ja mõtlikust meeleolust kasvavad lühikesed kulminatsioonid peegeldasid kohaselt Liivi nappi ja kõigist liialdustest vaba luuleteksti. Täiesti teisest puust oli aga esiettekandes kõlanud „Dies irae“ (1993). Ligemale veerandtunnist teost raamistavad torupillide burdoonhelid, mida kaunistavad ajuti üsna eksootilise tundetooniga ornamendid ja arabeskid. Rahvapillide pruukimine lisab vaimulikule ladinakeelsele tekstile talupoeglikult maise mõõtme, mida tugevdab sageli teost läbiv loitsimine, loodusrahvalikku šamanistlikkust rõhutab ka suure trummi rütmimuster. Meeskoorile pakub partituur tohutult laia väljendusküllust – kauni kirikulaulu lihtsusest kuni afekteeritud hüüeteni, üksmeelsest unisoonist karedate klastriteni. Ajaline ulatuslikkus äratas kõhkleva sisekõne helitöö vormilise ehituse otstarbekuse kohta. Kas võiks ehk teose mõju tugevdada mõned hästi valitud kärped? Paraku pole enam heliloojat, kellega saaks selle üle vaielda. „Dies irae“ on sedavõrd ulatuslik ja tehniliselt ambitsioonikas, et selle esitajana ongi vist raske ette kujutada kedagi teist kui Eesti Rahvusmeeskoor. Mikk Üleoja juhatusel lauldi teos kujundliküllaselt ja toreda täiskõlaga, hoidmata värvidega tagasi, Celia Roose ja Priit Lehto torupillil lisasid mõjusat voogavust.

Jägnenud klaveriteos „Viis meditatsiooni“ pakkus lausa jahmatava stiili­kontrasti: sellest muusikast kostab ellerlikku impressionismihõngu, ehk ka terake Messiaeni kirgast koloriiti, ent iga fraas oli üpris nappide vahenditega lihvitud eredaks viivuks. Sagedased peened harmoonilised üllatused olid osavalt jagatud eri registrite tasapindadele, mistap mõjusid ka mõned tuumalt sarnased fragmendid erksa eristuvusega. Pianist Sten Heinoja mängis lühikese põimiku meeldivalt mõjuvaks tervikuks, kujundades kõlaleidudest rikka teose üheks õhtu meeldejäävamaks viivuks.

Hilisloomingu radadele tõi tagasi 1992. aastal kirjutatud fantaasiaküllane „Meren tiedän“ tšellole ja klaverile. Esimesed minutid täidab tšello meditatiivne monoloog, milles sisaldub meloodilise voogavuse kõrval ka peaaegu instrumentaalkontserdi kadentsile omane tehnikate assortii: mitmesugused trillerdused, glissando’d, pizzicato ja flažoletid. Üsna poolsalaja lisandub klaveripartii, mis pärast kõhklevaid õhulisi keerutusi võtab peagi üles tantsulise hoo. Lüüriliste ja tantsuliste episoodide vaheldumine viib lõpuks kirgastunud ning peaaegu unenäolise mõtiskluseni. Tšellist Theodor Sink mängis täie andumuse ja oivalise fantaasiarikkusega, mida toetas Sten Heinoja diskreetne kõlaline seljatagune.

Rahvusmeeskoori lavale naastes sai nautida üht Kuldar Singi sagedamini esitatavat vokaalteost „Ave Maria“ sopranile, meeskoorile ja orelile (1989), mõjusa soolo esitas sopran Arete Kerge, orelil toetas vägesid Piret Aidulo. Õigupoolest ongi soprani roll teoses keskne, nii et koor ja orel sulanduvad justkui helilist ehitist toestavaks vundamendiks. Suure dramaatilise ulatusega ja sisendusjõulise palve laulis Arete Kerge meeldiva kõlalise avarusega ilmselt küll kõigi kuulajate südamesse.

Toeka punkti pani solistile ja meeskoorile loodud „Meie Isa palve“ (1991), milles õhkus ortodoksi kirikumuusikale omast hingust. Tohutu diapasooniga soolopartii esitas väärika veenvusega laulja Stanislav Šeljahhovski, kelle hääle värvide register on rikkalik ja jõuline. Esitusele lisas õigeusu muusikale omast koloriiti solisti häälduse loomulik eripära, mis selle teose konteksti sobis lausa valatult.

Öökontsert surmast ja sünnist

Hispaania luuletaja Federico García Lorca (1898–1936) tekstide juurde leidis Kuldar Sink tee juba oma teises elukümnes, põhjalik huvi viis lausa hispaania keele õppimiseni, et jõuda loetu tõelise mõistmiseni. Oma „Surma ja sünni laulud“ kirjutas Kuldar Sink spetsiaalselt Leili Tammelile, kes kuni viimase ajani on olnud selle nõudliku laulutsükli peamine esitaja.

Nüüd said kuulajad võimaluse kogeda tsüklit värskes ettekandes, mis osutus hingematvalt mõjusaks. Saagu taustaks mainitud, et ligemale kümne aasta eest teosest paari fragmenti kuuldes kujunes minus mulje, justkui oleks tegu millegi igavavõitu ja lihtsakoelisega. Kas oli süü vahetult enne kuulatud rohkes poola avangardmuusikas või madalas õhurõhus, jääb mõistatuseks. Ent öökontserdil elavas ettekandes kuulduna jättis teos tervikuna lummava mulje ja see purustas vanad mälukatked. Teos on tõepoolest eesti muusikas oma tundeintensiivsuselt, väljendusjõult ja materjali juurtelt ainulaadne ning on kujukas näide selle kohta, kui rikastavaks võib kujuneda hoolikas süüvimine teiste kultuuride olemusse.

Viiest ulatuslikust laulust moodustub umbes tunnipikkune tervik, milles on sisendusjõudu, kurbust, eufooriat, agooniat ja – mis kõige meeldivam – meisterlikkust. Milles see väljendub? Eelkõige selles, et pillidele (kaks flööti, kitarr ja tšello) on kirjutatud sellised partiid, mis tabavad instrumendi hinge. Siin pole „üldist“ muusikat, mis oleks seejärel „seatud“ kord ühele ja siis teisele pillile. Igaüks kõneleb oma ainuomases keeles. Ja siis muidugi vokaalpartii, mille nõudlikkus on lausa jahmatav! Iris Oja laulmise rikkalikkus pani Estonia kontserdisaali helisema ja kuulajad jäägitult kaasa elama, läbi kõigi rõõmude ning kannatuste tihniku. Yxus Ensemble koosseisus Mihkel Peäske ja Tarmo Johannes (flöödid), Kirill Ogorodnikov (kitarr) ning Leho Karin (tšello) pakkusid kammermuusika kõrgemat kunsti. Ehk oleks nüüd aeg küps teos hoolikalt ka plaadile mängida.

Vestluslikust vahepalast

Sündmusrikka õhtu eriti huvitav osa leidis aset kahe kontserdi vahel, mil Estonia kontserdisaali fuajees peeti maha ligemale tunniajane vestlus Kuldar Singist ja tema loomingust. Vestlusringi vedas armastatud muusikaloo õpetaja ja arvukate raadiosaadete autor Maia Lilje, kelle tuumakad kavatekstid on sageli leidnud tunnustavat äramärkimist. Oma mõtetega osalesid vokalist Leili Tammel, Kuldar Singi vend Tunne Kelam ja helilooja Sven Grünberg. Valgustati mõndagi helilooja minevikust ja suhetest oma kaasteelistega. Müstiline teadmatus ümbritseb tänini paljut, muuhulgas sedagi, kellele ja mis tingimustel ikkagi kuuluvad Kuldar Singi helitööde mahuka varamu autoriõigused. Sellised „pisiasjad“ on siiski ääretult tähtis muusikalise pärandi tuleviku huvides selgeks teha, et teoseid ei varjutaks – Lorcalt laenates – must vikerkaar üle sinise öö.

Kui vaadelda salvestiste ja trükitud noodiväljaannete hulka või teoste esinemise sagedust kontserdikavades, peab möönma, et mingil põhjusel ei ole Kuldar Singi muusika veel päriselt oma publikut leidnud. Veendunud poolehoidjate ja innustunud interpreetide käes ongi nüüd tuleviku võti. Poetatagu vaid pisut enam Kuldar Singi muusikalise salalaeka kaant, sealsete rikkuste nappuse üle pole põhjust kurta.