Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas: „Noortele sobiva materjali leidmiseks peab pingsalt silmad lahti hoidma, lugema, kuulama.“
Relvastatud rünnak on toimunud, rahu saab taastada vaid viienda artikli rakendamisega.
Vene-Gruusia sõda näitas, et sõdadele püütakse tänapäeval leida pigem kiire poliitiline lahendus ja lepitakse külmutatud konfliktidega, kui et lahendatakse olukord tegelikult.
Ei teadus ega ulme ole suutnud ette näha sellist nähtust nagu Putin, kes kujutab endast tuumarelvadega Tšingis-khaani.
Globaalne sotsiaalmeedia mobiliseerib ühiskondi viisil, mille tulemuseks näib olevat ühiskonna sidemete ja solidaarsuse lõhkumine.
Kõnekäänd ütleb küll, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad, ent peaks olema vastupidi: kui kahurid kõnelevad, ei tohi muusad mingil juhul vaikida.
Ukraina sõda dokumenteerivat fotonäitust peab nägema. Eriti sellepärast, et osata kajastada enda ümber toimuvat nii, et vaataja oleks osaline inimese, mitte kinopublikuna.
Institutsioonid, mis peaksid olema kutsutud ja seatud eesti kirjakeelt kaitsma, on oma esindajate kaudu asunud hoopis kaitsma eesti kirjakeele eest. Keda ja miks?
Juhan Smuul kirjeldab oma koostööd Gustav Ernesaksaga: „Ütlen ausalt – Ernesaks pani mind kirjutama. Pani kirjutama oma suure sisemise delikaatsusega, veenmisvõimega ja kavalusega.“
Kuna üle-eestilises neidudekooris Leelo laulavad neiud üle terve kodumaa, siis on 25 aasta jooksul moodustunud omamoodi võrgustik, mille esindajaid jagub igasse maakonda.
Targa linna ideede teostamisel tuleb keskenduda sellele, kuidas tehakse linnaelanike elu paremaks arvestades kõigi linnaasukatega.
Maximilian Nawrath: „Euroopa ja Põhja-Ameerika looduse ja kultuuri suhe ning teadus on üles ehitatud vastandamisele. Seega otsime ka linna rohealadelt vastandumist.“
Ettekanne Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi, Emakeele Seltsi ja Eesti Teaduste Akadeemia kõnekoosolekul „Ilse Lehiste 100“ 17. märtsil 2022
Kuigi kõrghooned jätavad kängu avaliku ruumi, paljunevad südalinna kuhjatud pilvelõhkujad omasoodu edasi. Kuhu jääb inimsõbralik keskkond? Kus on tehtud viga?
Kuigi maailm Kuresoo silme all hävib ja kaob, ei murra ta seda jõuetult pealt vaadates käsi, vaid suhtub kõigesse elunäinud nukrusega, mis on kaetud vanamehehuumori tihke looriga.
Jenny Offill küsib romaanis „Ilm“, kuidas käituda kliima-apokalüpsise eelõhtusse jõudnud maailmas, ja pakub ühe valuvaigistina välja apaatse eneseiroonia.
Marje Tõemäe film neljast kooliteed lõpetavast Eesti noorest, kes peavad rinda pistma uute valikutega, on armas ja helge, ent pinget ja empaatiat sealt ei leia.
Tahtmatult mõjub „Kõrb“, lugu lõputu Palestiina-Iisraeli konflikti keerisesse eksinud rootsi ajakirjanikust, Ukraina sõja tõttu tähendamissõnana.
„Suur teadmatus“ paistab olevat mõeldud täiskasvanutele, kes väga harva naeravad, on sageli kurvad ja väsinud ning teavad juba kõike.
„Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ on kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.
On hea meel, et festival „Ceciliana“ on olnud jätkusuutlik ning varajane muusika leiab üha enam kõlapinda.
Positiivi galeriis tasub aega varuda, sest sealne fotode ja tekstide vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, võib kuulata, mida räägivad teised.
Tänavusel Pärnu fotofestivalil hingab iga näitus oma rütmis, aga toetab ka fotožanri ajaloo ja mitmekülgsusega seotud tervikideed.
Tanja Muravskaja osalusprojekt mõjub praeguses olukorras palju programmilisemana ja poliitilisemana. Muravskaja on taas tõestanud, et ta oskab ühiskonnas olulist esile tuua.