(Ehk isegi liialt) tuttavlik Eesti elu kinoekraanil

Marje Tõemäe film neljast kooliteed lõpetavast Eesti noorest, kes peavad rinda pistma uute valikutega, on armas ja helge, ent pinget ja empaatiat sealt ei leia.

PILLERIIN RAUDAM

Dokumentaalfilm „Sellest saab meie suvi“ (Black Plastic Media Productions, Eesti 2022, 75 min), režissöör Marje Tõemäe, operaatorid Madis Reimund, Mihkel Soe, Mattias Veermets ja Aivo Rannik, helilooja Mick Pedaja.

„Sellest saab meie suvi“ on 12 aastat tagasi tehtud dokumentaalfilmi „Aeg on siin“1 järg. Esimeses filmis jäädvustati nelja last, kes läksid 2008. aastal Eesti eri paikades esimesse klassi ning jälgiti nende esimest õppeaastat. Nüüd, 12 aastat hiljem, on Doris, Karit, Fred ja Joonas lõpetamas gümnaasiumi. Millisteks inimesteks on nad kasvanud? Kõik nad seisavad omal moel elu teelahkmel. Film jälgib nende samme iseseisva elu poole.

2022. aasta film on aus sissevaade tänapäeva noorte ellu ning vastab omal moel nii mõnelegi põletavale küsimusele. Näiteks, kuivõrd mõjutab täiskasvanu elu see, kus sünnitakse ja üles kasvatakse, ja mis mõtted ja mured keerlevad ühe tänapäeva peatselt täiskasvanuks saava noore peas. Nii nagu maailma, tabab ka tegelasi koroonalaine, mis mõjutab eriti valusalt just õpilasi. Vaataja näeb, millised rohked valikud seisavad ees keskhariduse omandanud noorel. Kajastust leiab ka kaitseväkke astumine ja youtuber’ina tegutsemine.

Kindlat perioodi jäädvustavate filmide väärtus enamasti kasvab ajas. Film on seda võõram ja intrigeerivam, mida kaugem on see meile ajas. Praegune koroona ja muude pingeliste situatsioonidega elu on tuttav. Reaalsus, milles elavad neli noort peategelast, on ka meie elu nüüd ja praegu. BBC lõi aastatuhandevahetuse ajal teleprojekti „Meie aja laps“2, mis on jälginud kahekümne viie 2000. aastal sündinud lapse kasvamist imikueast kuni täiskasvanuks saamiseni. Sari, mille võtted vältasid 20 aastat, otsib vastust kuulsale küsimusele, kas sünnitakse sellistena nagu ollakse või kasvatatakse inimesed sellisteks. Esialgu iga-aastane seriaal, mis lõigati viimaks kokku ka kompaktseks filmiks, äratab huvi aususe ja ootamatustega. Nagu nii suure projekti puhul ootuspärane, juhtus filmi nii väiksemaid kui ka tõsisemaid tervisemuresid, seksuaalse orientatsiooni avalikustamist, surma ja ka seadusega pahuksisse sattumist. „Meie aja laps“ näitas vaatajale, kuidas 25 inimest elus arenevad.

„Sellest saab meie suvi“ on üles ehitatud episoodidele, mis tingib aga olukorra, kus tegelastele on raske kaasa tunda, kuna nende teekond, tahtmised ja hirmud jäävad meist üsna kaugele. Pildil teeb Karit endale esimese tätoveeringu.

Kaader filmist

„Sellest saab meie suvi“ võiks olla „Meie aja lapse“ Eesti versioon, kuid Tõemäe film on üles ehitatud episoodidele. Filmile tüüpilist struktuuri siit ei leia. Me ei saa vihjeid, miks kasvasid need neli noort sellisteks. Me ei õpi neid märkimisväärselt tundma. Me leiame nad praeguses ajahetkes ning jälgime, kuidas nad liiguvad gümnaasiumi lõpetamise poole. Episoodilisus tingib olukorra, kus tegelastele on raske kaasa tunda, kuna nende teekond, tahtmised ja hirmud jäävad meist üsna kaugele. Me kuuleme, kuidas üks peategelastest tunneb maailmas üksindustunnet. On see ju tänapäeva noorte puhul väga laialt levinud. Dorise puhul näeme, kuidas ta hakkab viimaks terves maailmas kodutunnet tajuma, ning see on ilus kasvamine. Ometi tahaksin, et nii olulist teemat käsitletaks sügavamalt. Ühest stseenist või paarist lausest on vähe, et hakata tegelast mõistma ning talle kaasa tundma. Kuuleme koroonaajast, mil koolid pandi kinni. Oli ju pandeemia oluline verstapost neile õpilastele, kes käivad praegu koolis või nüüd lõpetavad. Sellist olukorda ei tule maailmas võib-olla enam mitte kunagi – see on oma aja märk. Filmis avatakse seda ühe tegelase kaudu ning vaid episoodiks. Me näeme, kuidas minnakse tätoveeringut tegema ja jäetakse kaitseväe bussi juures tüdruksõbraga pisarates hüvasti, kuid need hetked on vaid viivuks. Empaatiast peategelaste vastu jääb vajaka. Selliste filmide võlu kasvab aja möödudes. Küllap oskab filmi „Sellest saab meie suvi“ väärtust ja tähtsust kõige täpsemini hinnata keegi, kes vaatab seda näiteks 2034. aastal. Kes teab, ehk näeme neid tegelasi ekraanil uuesti, kui nad on välja kujunenud isiksused ning elu on neid lihvinud? Tahaks ju teada, kas valikud, suhted ja arvamused, mis iseloomustavad äsja gümnaasiumi lõpetanuid, jäävad ajas püsima või teeb keegi kannapöörde, nagu juhtub elus sageli.

Marje Tõemäe on oskuslikult kõrvutanud uut materjali 12 aasta tagusega. Ammendava ülevaate noorte elu esimesest kooliaastast saavad ka need, kes ei ole näinud esimest filmi „Aeg on siin“. Jälgisin huviga, kuidas seitsmeaastane Karit kirjeldas maal elamise rõõme: marjapõõsad, õunapuud ja suur maja. Gümnaasiumi lõpetav Karit aga teatas, et elu maal sureb välja, ning väljendas oma Ameerika-lummust. (Tasub mainida, et ta leidis armastuse ning otsustas siiski jääda maale.) Seevastu Doris, ainuke peategelane Tallinnast, leidis maandava ja tervendava energia just koroonalaine ajal maal viibides. Õpilase 12aastane käekäik ühe väikese riigi eri otstes tundub ühtaegu nii samalaadne kui ka erisugune. Ühel on klassis viis ja teisel 38 õpilast. Üks juurdleb, mida pärast gümnaasiumi lõpetamist edasi teha, teine aga muretseb juba põhikooli lõpus, et saaks kodust ära ja ameti peale. Mõni kaldub praktilisusele ning teine mõtiskleb rohkem vaimsuse üle. Taolist vastandumist oleksin soovinud näha rohkem, kuid ometi on tajutav, et maakoht ja suurlinn mõjutavad kasvava lapse maailmavaadet ning valikuid.

Tõmmatakse paralleele esimese ja praeguse filmi vahele. Näeme stseene esimesse klassi suundumisest ning seejärel uhkelt aulasse gümnaasiumi lõpetamisele sammumisest. Kui mõned kaunid looduskaadrid välja arvata, meenutab „Sellest saab meie suvi“ üht filmilikku koduvideot: vanematel ja sugulastel on armas vaadata ja meenutada, kuid võõrastel mitte nii väga. Visuaalselt on see äärmiselt naturaalne – kunstilise filtrita aus sissevaade Eesti ellu riigi eri paikades.

Idee leida Eesti lapsed ja jäädvustada neid elu eri etappidel on äärmiselt tänuväärne. Loodetavasti tehakse seda tulevikus veel ning ehk isegi suuremas ulatuses. Materjali meil siin väikeses riigis ju on. Ehk loob Marje Tõemäe 12 aasta pärast nelikust järgmise filmi? On ju kahekümnendad elus see kõige tormilisem aeg, kus kasvatakse suureks ning proovitakse läbi kõikvõimalikud teed, mida elu pakub. Nelja noore gümnaasiumilõpp on esitatud pingevabas vormis. Vaataja saab ammendava ülevaate, kuid loo sõnum või vaatajat kandvad tugevad emotsioonid jäävad õhku rippuma ega jõua läbi ekraani kohale. Filmi, kus peategelastele kaasa tunda ning tegemistele innukalt kaasa elada, siit ei sünni. „Sellest saab meie suvi“ on kahtlemata armas ja positiivne, kuid dokumentaalfilm võiks olla igapäevaelu võimendus, mis tekitab publikus tundeid. Kinoekraanilt vastu vaatav elu on see, mis vaatab meile suures osas vastu ka praegu. Tulevikus on aga kontekst juba teine ning filmi väärtus muutunud.

1 „Aeg on siin“, Marje Jurtšenko, 2010.

2 „Child of Our Time“, 2000–…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht