Sõnaatlas ja mälutöö – meie oma vene hingeelu

Tanja Muravskaja osalusprojekt mõjub praeguses olukorras palju programmilisemana ja poliitilisemana. Muravskaja on taas tõestanud, et ta oskab ühiskonnas olulist esile tuua.

HANNO SOANS

Näitus „Hingelähedane sõna“ Tallinna vene muuseumis septembri alguseni. Kuraator Tanja Muravskaja, kunstnikud Alexei Gordin, Kuzja Zverev, Ilja Kabakov, Sandra Kossortova, Raul Meel, Boriss Uvarov, Evi Pärn ja Tanja Muravskaja. Näituse kujundaja Raul Kalvo ja graafiline kujundaja Vladimir Loginov.

15. märtsil potsatas ka minu postkasti kiri, mis kuulutas juba teemareal ajakohast kontseptuaalset käiku: „Nädal Eesti Kunstimuuseumis: Kumus avatakse solidaarsusžestina tühi saal“. Aga millest see tegelikult kõneleb? Kui lugu napilt kokku võtta, siis otsustas muuseum „nõukogude aja võimukriitilisi kunstipraktikaid tutvustava näituse „Mõtlevad pildid“ seoses Venemaa agressiooni ja muutunud ühiskondliku kontekstiga avada ilma kunstiteosteta, et avaldada solidaarsust Ukrainale ning protestida sõja vastu“.

Kahtlane žest

Siinkohal tasub olla tähelepanelik. Kuna näitust korraldati „koostöös Ameerika Ühendriikides asuva Zimmerli Kunsti­muuseumiga, kus paikneb maailma suurim nõukogude mitteametliku kunsti kollektsioon väljaspool Ida-Euroopat“, siis pole selle puhul kuidagi tegu Venemaa Föderatsiooniga korraldatud kultuurivahetusega, mida tuleks pidada Putini režiimi toetamiseks. Probleem polnud seega järelikult muus kui üksnes selles, et muuseumi juhtkonnas kardeti ilmselt koos baltlastega näidata vene nimesid. See žest ei jää kaugele raamatupoodidest venekeelse kirjanduse ärakorjamisest ja kõneleb institutsiooni pehmest alakõhust, kõikjal õilmitsevast paranoia atmosfäärist ja ilmsest läbimõtlematusest tühistamiskultuuri trendidega kaasaminemisel.

Asi on veelgi kummalisem seetõttu, et näitusel esinema pidanud „hirmsa vene nimega hirmsate vene kunstnike“ tuumiku moodustavad Moskva kontseptualistid, kes kehastasid omal ajal toonastest Balti vabariikide kunstnikest selgeminigi loovintelligentsi trotsi totalitarismi vastu. Need nimed esindavad eksperimentaalseid loomestrateegiaid ning nonkonformistlikku elustiili, mis kasvas orgaaniliselt välja dissidentlikust kultuurist. Juri Alberti, Erik Bulatovi, Rimma Gerlovina, Ilja Kabakovi, Komari ja Melamidi, Andrei Monastõrski ning Dmitri Prigovi kunst – kui mainida vaid mõningaid Kumu tsenseeritud vene kunstnikest – kehastas toona ja kehastab praegugi „kahtlasi läänelikke väärtusi“, mis on Suur-Vene ekspansionismi ideoloogiaga ilmses vastuolus. Muuseum pidanuks just nüüd tegema kõik selleks, et vene kultuuri sellele osale, millest kuuekümnendike põlvkonna eestlasedki inspiratsiooni hankisid, praegu omalt poolt vunki juurde anda. Selle asemel aga pandi pillid kotti. Ja mis veelgi tobedam, esineti täieliku tühižestiga, millest – oleme ausad – pole mingit kasu ei Ukrainale ega Eestile.

Kõneldes näituse kuraatori Anu Allasega, sai mulle selgeks, et sellest, kuidas näitus osa osa haaval siiski ära näidatud saab, võib kujuneda põnev protsess. Ent asi pole selles. Oluline on, et isegi sellises võimsas institutsioonis nagu Eesti Kunstimuuseum suudab üksnes venekeelsete nimede kõla ning paar maalitud Leninit (mille iroonilisus on ilmne) tekitada moraalse paanika. See karjuvalt ebaadekvaatne reaktsioon on sümptomaatiline ja raamib kogu meie retseptsiooni horisonti. Veel jaanuari algupoolel igati armas Tanja Muravskaja osalusprojekt „Hingelähedane sõna / Родное слово“, mis põhineb venekeelsete meelissõnade korjeaktsioonil, mõjub nüüd palju programmilisema ja poliitilisemana. Muravskaja on taas tõestanud, et tal on oskust ja õnne ühiskonnale olulise esiletoomisel.

Katseklaasikujund

Aga läheme nüüd ajas tagasi ning vahetame konteksti. 1990. aastate lõpupoole kinnistus kunstimaailmas mõne mõjuka kuraatori, näiteks Maria Lindi, Barbara Vanderlindeni, Hans-Ulrich Obristi ja Hou Hanrou tegevuse toel näituseasutuse kui laboratooriumi kuvand. Paralleelselt suhestuva esteetikaga kunstis toimus näituseinstitutsioonide ideoloogias nihe kuratoorse opera aperta (Umberto Eco), avatud lõppmängu suunas. Näituseformaadiga eksperimenteerimine võis avalduda kas või näiteks püsiekspositsiooni sees pidevalt muutuvate platvormide näol. Selle retoorika pahupooles hakati kommertsiaalsemas sfääris rõhku panema supercool’idele muuseumibaaridele, rulameeste hängimisaladele ja staarkunstnike disainitud nännipoodidele. Dünaamilisemad institutsioonid, näiteks Palais de Tokyo Pariisis, otsisid subkultuuride publikunišše, kellele tasus näitusesaale lahti hoida keskööni. Neoliberalistlikest kõrvalnähtudest oli aga olulisem tunnetus, mille kohaselt tuli näitusesaali „valget kuupi“ käsitleda katseklaasina ühiskondlikeks ja poliitilisteks eksperimentideks. Aja jooksul on selle retoorika optimism suuresti maha käinud ja peale on tulnud uued metafoorid. Kuid katseklaasikujundit takkajärgi neutraalsema pilguga hinnates võib väita, et teatavas mõttes on iga regulaarsesse näituste vahetusesse hõlmatud kaasaegse kunstiga tegelev „valge kuup“ juba iseenesest justkui katseklaas. Siin mängivad oma osa kriitvalged seinad, minimalistlik disain, kontrollitud õhuvood kui ka reglementeeritud valgusrežiim – vähemalt steriilsuse poolest on tüüpilises kunstisaalis laborihõngu küll. Tõsi, kui institutsioonikriitilised sekkumised välja arvata, siis avaldub nägemus laborikeskkonnast ikka suhteliselt sarnaste näitusedooside mehaanilises vaheldumises kindlaksmääratud rütmis, ehk siis rutiinina, kui et aega ja ruumi küsimuse alla seadva eksperimentalismina. Eksponeerimisstrateegiate nivelleerimise ohus näikse eelkõige olevat just Kunsthalle tüüpi näituseasutused, kes ei tegele kogumisega ega evi põhjust vahetada püsinäituste ja vahetuvat väljapanekute temporaalseid režiime. Just tavapärasest erinev temporaalsuse režiim on üks tunnus, mis kõige üldisemal tasandil eristab „Hingelähedast sõna“ tüüpilisest kaasaegse kunsti näitusest. Projekt jääb avatuks kuni septembrini, seega erinevalt keskmiselt neljanädalasest tsüklist, mis iseloomustab näiteks Vene muuseumi vahetus läheduses asuvat Hobusepea galeriid, on siin tegu pea pooleaastase eksponeerimisajaga. See annab võimaluse näituselt korduvalt läbi käia, mis teeb selle põnevaks eelkõige püsikülastajale, kellelt on pärit ka enamik installatsioonis kasutatud märksõnu. Diskreetne ja väljapeetud esitusviis – kujundaja arhitekt Raul Kalvo –, millega eksponeeritakse sõnakorjet ja sõnadega seotud mälupilte, annab võimaluse kestvamaks publikusuhteks. Projektiga, mille puhul perfektse installatsioonina vormistatud arhiiv täieneb tasapisi märksõnadega ka pärast näituse avamist, on Tallinna vene muuseum astunud muuseumitöös väikese, ent veenva sammu „tänapäeva askeesi“ (Hasso Krull). Samuti on muuseumi ruumi­situatsioon märgatavalt erinev kaasaegse kunsti galerii kvaasineutraalsest esteetikast, meenutades valge kuubi asemel kodust atmosfääri, mis küllap oli eksponeerimisel paras väljakutse. Muide, näitus „Hingelähedane sõna“ on suurema projekti „Muuseumi laboratoorium“ osa.

Keelemängud ja antropoloogiline pööre

Juba 2009. aastal, fotoajakirjas Cheese, on Maria-Kristiina Soomre, kirjutades Muravskaja sugestiivsetest videoportreedest, kus pealkirja all „Lucky Loosers“ portreteeriti siinse vene kogukonna liidreid, küsinud, „kas siinses vene diasporaas saab taastoota vene keelel (ja kultuuril) põhinevat identiteeti, mis rikastaks ja ühendaks Eesti ühiskonda tervikuna?“ Kaasates „väikese inimese“ personaalset hääletämbrit – Muravskaja just seda siin teebki –, annab kohati nostalgiline „keelekümblus“ eesti publikule sisevaate vene kõnekeele poeetilisse nüansirikkusesse ja pakub vene publikule võimaluse väärtustada oma lugusid. Toon vaid ühe näite: „Töötasin kunagi Kohtla-Järve teedevalitsuses. Samas toas istus üks ukrainlane – tore mees oli. Kui ukrainlane aevastas, siis ütles ta iseendale kähku „Будьте здоровы, Андрей Андреевич“. Ja kui keegi teine seda enne teda öelda jõudis, siis vastas ta pahaselt „Не ваше дело“. Vaat selline mees oli.“ Sedalaadi argikirjanduse puhul ei saa kohe teisiti, kui et meenuvad Andrei Platonovi ja Vadim Šefneri kirjanduslikud omailmad oma optimismis ja lootusetuses, konstruktiivsuses ja minnalaskmises.

Keelemängud kunstis seostuvad eelkõige kontseptualismiga, ent tahaksin siin tuua paralleeli ka ühe hiljutisema suundumusega. Juba 1990. aastatest on kaasaegses kunstis ilmnenud rida nähtusi, mis sarnanevad olulisel määral sellega, kuidas kultuurilisi erinevusi ja representatiivseid praktikaid tähistatakse antropoloogias. „Kunst on hõivanud ruumi, mida on kaua aega seostatud antropoloogiaga, muutudes üheks põhiliseks distsipliiniks, kus järgitakse, kujutatakse ja esitatakse praegusele elule iseloomulikke erinevuse efekte,“ on 2003. aastal kirjutanud George Marcus ja Fred Myers. Samaaegselt antropoloogilise pöördega kunstis on toimunud ka meeleline pööre antropoloogias, suundumus, mis vastandub varasemalt distsipliinis valitsenud pildipelgusele.

Legendaarse uusvasakpoolse kunstiajakirja October toimetajate ringi kuuluv Hal Foster on aga juba selle tendentsi algusajal, 1995. aastal osutanud meetodi puhul ilmnevatele ohtudele. Foster pani küsimuse all rahvusliku ja kultuurilise Teise nimel loomise protsessi, väites, et Teise paigutamine välisesse maailma, selle objektistamine on tänapäeval üha problemaatilisem, kuna globalismi tingimustes on juba idee millestki puhtalt väljapoole jäävast iseenesest võimatu. See kuidas kunstnik positsioneerib end antropoloogina võib endaga kaasa tuua „etnograafilise kõhurääkimise“ efekti, illusiooni, justkui oleks võimalik kõnelda mitte üksnes Teise eest, vaid suisa Teise seest.

Keelekogukonna habras mentaalne kohalolu

Need ohud on aga siinses projektis maandatud tänu kuraatori lähtepositsioonile – Muravskaja puhul on tegu Pärnus sündinud, Tartus, Tallinnas ja Londonis hariduse saanud ukraina päritolu vene keelt emakeelena kõneleva autoriga. On ilmne, et hoolimata integreerumisest siinsesse kultuuriellu jooksevad ka temast läbi nii mõnedki siinses vene diasporaas laialt levinud hingelised lõhed. Ehk toimib projekt oma põhilisele sihtauditooriumile, siinsele venekeelsele publikule, nagu küla pealt kogutud nõiasõnad, natuke hellad, natuke rõõmsad, natuke irdsed ja natuke arhailised. 26. jaanuaril toimunud näitusetuuril väitis kuraator, et tema tajub juba, kuidas vene keel muutub ühiskondlikest funktsioonidest ilmajäetuna vaid isiklikuks, perekondlikuks asjaks. Efekt, mis tuleneb tagasi lapsepõlve või noorusaega juhatavate sõnade ja lugude meenutamisest, teeb ehk pehme tagurpidipai ilmselgelt lõhestunud elutegelikkusega silmitsi seisvale eestivenelasele. Näitusel on teatav teraapiline mõõde.

Kontseptualismi vormikeelega flirtivale tekstiinstallatsioonile lisandub siin pisike projektiruum, milles on eksponeeritud mõned „kirillitsas Eestiga“ seostatavad teosed. Klassikutest on märgiline Matti Miliuse käest Tartu Kunstimuuseumi kogudesse jõudnud Ilja Kabakov, kelle kunstikeel on ammutanud samuti nagu näitus tervikuna argijutustuste poeesiast ning Raul Meel oma suprematismiklassikale viitavate kirillitsas keelepiltidega. Vastukaaluks neile suurnimedele on välja toodud kaks Tallinna-keskses kunstielus marginaalsena mõjuvat narvakat, naivist Kuzja Zverev ja neoekspressionist Boris Uvarov, kelle maalid osutavad vene kultuuriruumi konservatiivsemale osale iseloomulikule romantilisele autoripositsioonile. Neile sekundeerivad kaks sujuvalt kohalikku kunstiellu integreerunud nooremapoolset autorit, tekstiinstallatsioonidega töötav Sandra Kossorotova ja maalikunstnik Alexei Gordin. Iseloomulik on seegi, et mõlemad näikse oma töös üha enam liikuvat inglise keeleruumi. Eksponeeritud on ka Evi Pärna projekt, kus vaadeldakse kriitiliselt Kumu ekspositsioonipoliitikat, mis on näitustel välistanud venekeelsed infotekstid. Ja polegi vaja palju, et üksiknäidetest tekiks teatav minimaalset õlgõlatunnet genereeriv koondimpulss, keelekogukonna habras mentaalne kohalolu.