Kuni kogu aur läheb kulude vähendamisele, kaovad tulud iseenesest.
Arhitekt Must töötab usus, et puidust saab ehitada sama hästi kui betoonist.
Tänavune Nobeli majanduspreemia läks statistiliste seaduspärasuste uurijatele, kes pakuvad käitumisjuhiseid oludes, kus mingeid tagatisi pole, kuid elu saab siiski korraldada mõistlikul ja heaolu suurendaval viisil.
COVID-19 aegne kaugtöö on oma olemuselt ekstreemne, sest tegemist pole vabatahtliku ja kokkuleppelise töökorralduse, vaid sundusliku töövormiga.
Mis saab, kui võtta unenägudelt katkendlikkus, kui tajuda neid ühes voolus nagu ärkvelolekul kogetut? Mis oleks, kui unenägu poleks enam ulme, vaid olme erivorm?
Edith Karlsoni näituse jõumootorit võib kirjeldada musta huumori, groteski ja uusromantilise südika naiivsuse metamodernistliku seguna, kus on lausa ülevust või lunastuse otsimist.
Ekspeditsiooni välja toodud „Eikellegi kõrb“ on kohaloluharjutus, meile võõras, rohkem ida teatriga seotud teatrimeetod.
Mihkel Kuusk: „„Lend“ räägib ennekõike ekstreemsete tunnete väljendamisest, sellest, mida noor oma ekstsentrilisuses kogeb ja läbi elab.“
Rõõmukontsert on koorimaastikul kindlasti teretulnud mõte, eriti naiskooride seas. On ju ette heidetud, et eesti koorimuusikas on ülekaalus kurblikkus.
On tunda, et nii esinejail kui ka publikul on vaja praegu rohkem turgutust kui tavaliselt. Kunst paneb unustama argiraskused ning lubab enesesse kaduda.
Dokumentaalfilm „Päris Rannap“ annab hea ülevaate Rein Rannapi elutööst, olles samal ajal intrigeeriv.
Ninja Thyberg: „Me peame õppima pornost rääkima. Peame rohkem seksi näitama ja sellega ilma tabudeta tegelema, kuna see on niivõrd suur osa inimelust.“
See „Don Giovanni“ tõesti veenev ja muusikale truu tõlgendus jääb oma teatraalsuses, äärmuslikkuses ja ambivalentsuses intrigeerivaks kuni viimase noodini.
Jaan Elken: „Soovin, et mu pildid annaksid praeguses ajas kaotatud rahu mingilgi määral tagasi, olgugi et maalid on ka ise haavatavad. Neid saab ainult armastusega vaadata.“
„Taevalik vastuvõtt“ on oletusi ja aforisme tulvil mitmehäälne romaan lugevatest inimestest tänapäeva Helsingis.
Ugala teatri uuslavastuse „Sume on öö“ väline atraktiivsus ja vorm mängivad sisulised tähenduskihid üle.
Kas on veel vastandlikumaid paare kui filosoofia ja sõjavägi? Ühe ülesanne on kõiges kahelda, teise ülesanne mitte kahelda.
Vano Allsalu on öelnud, et teose pealkiri on talle samavõrd tähtis kui pilt ise, kuid vaatajale pole lisanüansse vaja, sest piltide sõnatust ürgsest impulsist piisab täiesti.
2006. aastal kirjutatud tekstiga on Juha Jokelal olnud õnne või juhust sattuda otse praeguses maailmas (ja ka Eestis) nii meedias kui ka linnaväljakuil keeva avaliku võitluse keskpunkti.
Obiugrilased arvavad, et neil on mitu hinge, aga seda võib näha ka nii, et inimesel on vaid üks hing, millel on mitu avaldumisvormi.
Haamerklaveri pehme ja intiimsem kõla annab hoopis teise värvingu nii Viini klassikute kui ka romantismiajastu muusikale.
„Mälestuste“ väikesed empaatiaharjutused kutsuvad samastuma nii Hiinas masstoodetud plastikkrooni kui ka parginurgas lösutava kiviga.