Suitsu nurk XI – Sveta Grigorjeva „kui ma oleks“

JOOSEP SUSI

1 kui ma oleks
2 sõna
3
4 siis oleksin kohalikus
5 tähestikus
6 tundmatu täht
7
8 talle järgnevate tärnikestega
9
10 varjates poliitiliselt korrektselt
11 oma sisemist
12 roppust
13
14 ja nii ma laveerikski
15 poliitiliselt korrektsete ja
16 eriti roppude vahel
17
18 kummalegi jala peale astumata
19
20 mõlemaid ilmselgelt provotseerides
21 oma kättesaamatusega
22
23 kui suure õnnetuse korral
24 ütleks ühtedele
25
26 kurat küll
27 teistele et
28
29 pohhui

On kahte tüüpi kirjanikke. Ühed, kes tõukuvad detailist ja üksikinimesest nõnda, et väikesed erandlikud elud ja käitumismustrid hakkavad järk-järgult üldistuma ning ütlevad sedakaudu midagi ka ühiskondlike protsesside ja inimese kui niisuguse kohta. Näiteks Jaan Kross. Teised kaugenevad detailist, fookustavad välja ja kasutavad tuntud stereotüüpe: need on äratuntavad kujud ja lood, millele n-ö tavategelikkuses täpseid vasteid ei tarvitsegi olla, aga sellest hoolimata öeldakse midagi ka ühiskondlike protsesside ja inimese kui niisuguse kohta. Näiteks Andrus Kivirähk. Teisisõnu, vastavalt induktiivne ja deduktiivne lähenemisviis.

Head luuletajad ei paigutu enamasti kumbagi kategooriasse ja seda paljuski juba žanrile omaste tunnuste tõttu. Lüürikale on omane ebamäärane aegruum (ei määratleta, kus ja kunas kõik aset leiab), väljendatakse emotsioone ja tundeid ning seda kõike valdavalt esimese isiku seisukohast, mistõttu käsitletakse lüürilist luuletust sageli aksiomaatiliselt usaldusväärsena. Liiati ei kehtesta lüürika enamasti ka fiktsioonilist maailma (iseasi muidugi, kui seda teeb lugeja), vaid ütleb midagi meie maailma kohta. Lüüriline luule on niisiis samal ajal nii isiklik kui ka üldine. Sveta Grigorjeva luule on samuti üldjuhul ainsuse esimeses isikus, abstraktse aegruumiga ja sisekaemuslik, aga tegeleb enamasti tuntud stereotüüpidega (ja mitte üksnes tema luule, võib mõelda kas või tema viimatisele lavastusele „FAKERZ“).

Sveta Grigorjeva 19. novembril 2021 kirjanike liidu noortesektsiooni avamisel. Sveta Grigorjeva luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013) valiti ajakirja Vikerkaar „Vikergallupis“ viimase kümne aasta parimaks debüütteoseks. Raamatust on ilmunud kordustrükk.

Madis Reemann / Kirjanike Liidu noored / Facebook

Mainitud luuletunnused toovad kaasa asjaolu, et luuletuses puuduvad enamasti indikatsioonid, et see, mida minavormis väljendatakse, ei oleks autori enda emotsioonid (ja üldiselt puuduvad ka vastupidised markerid, et need seda tingimata oleksid). Ja selleks ongi juba enam kui sada aastat kasutusel mõiste „lüüriline mina“ (või selle alternatiivid, ma ise kasutan vastavalt olukorrale „lüürilise mina“ asemel termineid „lausuja“, „lüüriline lausuja“ ja „lausuja-tegelane“), mis lihtsustades kujutab endast luuletuse vaatepunkti või fiktsionaalse või implitsiitse autoriga sarnast poeetilist funktsiooni. Ühelt poolt on seega selge, et lüürilise lausuja suhe autoriga on enamasti intensiivne ja intiimne, aga teiselt poolt ei lange need kaks kunagi kokku (ega saagi langeda, sest poeetiline funktsioon ja tegelik inimene ei ole kuidagimoodi identsed). Nii võib väita, et lüürilise luule üheks põhitunnuseks on lausuja ja autori vahelise suhte alaline määratlematus!

Kui Sveta Grigorjeva kirjutab aga luuletuses „vannun / pühalik-patriootlikult / et oma esimese lapse saan ma / NEEGRIGA teise lapse teise / NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda / NEEGRIGA“, võib kogenematu luulelugeja või vähese funktsionaalse lugemisoskusega vastuvõtja sattuda eksiteele. Iseäranis juhul, kui luuletus mängib teadlikult faktielementidega, osutab tegelikule autorile, mida Grigorjeva sageli ka teeb. Kogenematu lugeja näeb siin minavormis emotsionaalset plahvatust ja võib teha hõlpsasti kolmel tasandil avalduva prohmaka. Ta võib arvata nimelt, 1) et tegemist on väitega (lotmanlikult, primaarse modelleeriva süsteemiga, mitte teisese märgisüsteemiga), 2) et nii väidab autor iseenda kohta ja 3) et nii ka kehtib autori kohta. Teisisõnu, kogenematu luulelugeja arvab, et Sveta Grigorjeval on tekkinud kindel plaan saada vähemasti kolm last ja kõik need mustanahaliste meesterahvastega ja takkaotsa soovib ta seda kõigile kuulutada.

Sellise väärarusaama vaimus võib kiuslik lugeja hõlpsasti liikuda veelgi kaugemale ja väita midagi näiteks Grigor­jeva väärtushinnangute kohta, pidada teda eesti rahva vaenlaseks või lihtsalt litsakaks. Need järeldused on aga veel sügavam eksitee ja võrreldavad näiteks olukorraga, kui filmivaataja läheb tänaval Priit Loogile kallale, sest see oli peksnud Vargamäe-nimelises talus oma naist. Või sellega, kui heauskne lugeja helistab hädaabinumbrile ja lastekaitsesse, et teavitada üksipäini metsa saadetud punase mütsiga tüdrukust, keda tee peal mõjutati ja kes sadistlikul kombel koos armastusväärse vanaemaga tapeti (täpsemalt: söödi ära). Meenub 1938. aastal Ameerika Ühendriikides juhtunud kummaline lugu, kus Orson Wellesi kuuldemängu „Maailmade sõda“ ettekanne raadioeetris tõi paanikas inimesed tänavatele, sest arvati, et marslased on tõepoolest New Yorgi hävitanud.

Niisiis, luuletuse autori ja lausuja suhe jääb lüürikas ebamääraseks. Peale selle tegeleb Grigorjeva stereotüüpide põlistamise ja kõigutamisega. Vaatame selles teadmises lähemalt ühte võrdlemisi juhuslikult valitud lihtsat teksti Grigorjeva esimesest luuletuskogust „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013).

Luuletuse avaridadega kehtestatakse religioosses taustsüsteemis lüüriline aegruum ja kogu luuletus pendeldabki lüürilise paatoslikkuse ja madalkeele vahelises pingeväljas, näiteks luuletuse lõpp on algusosaga selges konfliktis („kui ma oleks / sõna“ ja „pohhui“).

Juba esimeses kahes stroofis näeme, kuidas toimib põhimine rütmiloomise mehhanism. Sellegi luuletuse puhul on laias laastus õigus Kajar Pruulil, kes väidab, et Grigorjeva luules „on tegemist pigem ülilühikeste ja ülipikkade ridade vastandamisega, mis kokkuvõttes annab dünaamilise laengu nende tekstide tugevalt välja mängitud sotsiaalsele ja soolisele sõnumile“. Vaadeldavaski luuletuses on lüürilised read enamasti pikemad, keskne sotsiaalne sõnum ja puänt antakse edasi ülilühikeste ridadega (nt luuletuse viimane rida): ridade pikkus ja vaheldumine aitab moodustada luuletuse kompositsiooni ning vastab rütmilt lausuja sisekaemuse ja sotsiaalse sõnumi kujutamisele.

Vahest veelgi tunnuslikum on ridade pikkuse vaheldumisega haakuv tundlik siirdekasutus – pidevalt pauseeritakse, tekitatakse rütmilisi ja tähenduslikke tajunihkeid. Nii on esimene n-ö osalause (kui ma oleks sõna) pauseeritud, lõpp viiakse eraldi reale, millega kaasneb avavärsi kahetähenduslikkus: enne kui jõutakse teise reani, postuleerib lausuja tingivas kõneviisis üldisema küsimuse oma eksistentsi kohta („kui ma oleks“), mis teises reas tühistatakse, et asendada uuega („kui ma oleks / sõna“). Lihtne sõnasiire tekitab teises reas enesele osutuse, kuivõrd see koosneb ühestainsast sõnast, mis ongi „sõna“.

Teise stroofi lõpuks on lugeja ees vastuolu: lausuja väidab nimelt, et kui ta oleks sõna, siis oleks ta (tundmatu) täht. „Täht“ kätkeb muidugi ka teist tähendusvälja – lausuja kui täht, kui staar on oksüümoronliku loogikaga, sest olles täht on ta ikkagi tundmatu. Siin antakse esimest korda aimu ka oma-võõras-registrist ja kahetisusest, kui osutatakse kohalikule tähestikule ja tundmatule tähele. Mis tähestiku ja tähega on tegu, luuletusest aimu ei saa, aga keerdkäigud on selged: lausuja kuulub tähestikku, kuhu ta ei peaks kuuluma, ja siia on eri rahvuste, kogu- ja kildkondlikud paralleelid hõlpsasti sisse loetavad.

Järgnev stroofisiire (read 6–8) tühistab varem kehtestatud vasturääkivuse (lausuja on sõna, mis on täht): selgub nimelt, et ta poleks mitte täht, vaid täht koos tärnikestega. Aga nagu siirdele omane, ei tühistu varasem täielikult, vaid tekib hoopis kolm tähendust (6. reaks tekkinud vasturääkivus, 8. reaks tühistunud vasturääkivus ja need kaks tähendusvälja üheskoos). Selgub, et siin on tegemist metafooriga, milles tähendus­ülekanne leiab aset lausuja sisemaailma ja ebatsensuurse nähtavale peidetud sõna vahel: sõna ise ei ole nähtav tervikuna, sest alles on vaid esimene täht, mis ilmselt on kas mõni võõrtäht või täht mõnest teisest tähestikust (nt kirillitsast). Aga samal ajal on selge, et see tundmatu täht asub seal, kus ta tavapäraselt ei asu: ta on kohalikele võõras. Pealegi, kui sõna esimene täht on tundmatu täht, siis peaksid ka tärnid peitma tundmatuid tähti, mistõttu võiksid needki olla sama hästi välja kirjutatud, sest kohalikud aru nagunii ei saa?

Metafoori avamiseks oletame, et see sõna näeb välja näiteks säärane: „F***“ (kuigi ilmselt oleks kohasem „X**“). Meil on täht ja tärnid ja see tekitab kohe lihtsa võrdluse inimesega, kelle pealispind on küll ühiskonna standarditele ja ootustele vastav, aga maski taga, sisemuses avaldub juba hoopis midagi muud. Tekib järjekordne segadus: kas siis tegelikult on see sõna, mis lausuja oleks, „FUCK“ või olekski lausuja olemust määratletav sõna „F***“? Ühesõnaga, võime oletada, et lausuja ei ole mitte „FUCK“, mis on varjatud, vaid ta ongi metafoorselt juba kujul „F***“ ehk siis ta on märksa märgilisem kui „FUCK“. Selge on seegi, et ega need tärnid midagi varja, sest ka tärnidega sõna puhul on vähegi mõtlevale inimesele selge, mida soovitakse öelda. Kõik ju teavad, et nende tärnide varjus on u ja c ja k. Või siis X-i järel y ja й. Eks ole poliitiline korrektsus mõneti ropumast ropum ja laveerimine vaid näiline, kuivõrd nähtavale peidetud sõna on üks ja arusaadav.

Niisiis, kui lausuja oleks sõna, siis toimiks ta tärnidega, mis poliitiliselt korrektselt varjaks tema sisemaailma, mis tegelikult on ropp. Ja selle roppuse algupära on muu hulgas seotud päritoluga, mis ei sobitu (vähemasti mingi sterotüübi kohaselt) maiskondliku (nt Eesti või Venemaa) ja/või rahvuslik-keelelise (nt eesti või vene keel) taustsüsteemiga. Kui 12. reani kehtestati metafoorne suhe, siis edasi nihkub luuletus lausuja olemuse määratlemiselt tema käitumismustritele. Ka tema käitumises tekivad kaks tasandit, mida samuti annab edasi „F***“: ühelt poolt ropp, aga samal ajal kõigiti korrektne. See omakorda teeb lausuja olemuse teistele kättesaamatuks (sest tegemist on roppusega, mis on näiliselt varjatud, aga ka roppusega, mis siiski on roppus). Eri tasandid seotakse siin (read 14–16) kokku lihtsa ellipsiga: postuleeritakse küll laveerimine kahe pooluse vahel, aga puudub sihitis, mis annaks aimu, mis tasandil see laveerimine toimub (mis on need poliitiliselt korrektsed ja eriti ropud? inimesed? sõnad?).

Luuletuse lõpp (read 23–29) on gri­gorjevalik. Kättesaamatus, mis avaldub tärnikestes ehk tema olemuses, iseloomustab ka käitumist teiste inimestega. Ühtlasi avaldub siin eesti ja vene tasand ja iseäranis tähelepanuväärne on ses kontekstis sõnade erinev laetus ja tähendus: eesti keeles öeldakse suure õnnetuse korral „kurat küll“, aga vene keeles „pohhui“. Kas see tähendab, et eesti keeles on lausuja empaatilisem, aga vene keeles ükskõikne ja arrogantne? Taas põrkume ambivalentse olukorraga: kas need esimesed, kellele vastatakse „kurat küll“, on poliitiliselt korrektsed ja näiteks eestlased? Ja kas need, kellele öeldakse „pohhui“, on sisemiselt ropud ja näiteks venelased? Nii võib muidugi lugeda, aga luuletus annab ka teise võimaluse: „kurat küll“ on viis, kuidas provotseerida sisemiselt roppe, ja „pohhui“ omakorda viis, kuidas provotseerida poliitiliselt korrektseid. Või provotseerib lausuja sellega, et venelastele vastatakse hoopis eesti ja eestlastele vene keeles? Või siis – ja usun, et see on vahest kõige ilmselgem ja haakub grigorjevaliku poeetikaga – on need stereotüüpsed kategooriad (poliitiliselt korrektsed ja eriti ropud) üks ja seesama seltskond, mistõttu luuletus pole traditsioonilises võtmes sisekaemuslik, vaid tugevalt irooniline igasuguse stereotüüpse liigitamise ja sellel põhinevate hinnangute suhtes. Lugemisviise on siin palju ja need kõik on tekstipinnal olemas.

Tulemuseks on olukord, mida Hasso Krull on tabavalt kirjeldanud nõnda: „Hüvasti, uussiirus! Tõtt öelda on Gri­gorjeva tekst üksainus lakkamatu maskimäng, nende luuletuste „mina“ väänleb lugeja ees nagu Proteus, muutes kogu aeg oma kuju.“ Luuletuses „kui ma oleks“ pole erilist mõtet samastada lausujat ja autorit, sest Grigorjeva kasutab tugevaid stereotüüpe ja seob need lausuja sisekaemusega, mille tulemusena tekib irooniline tonaalsus. Pealegi ei joonistata neid stereotüüpe selgelt välja, nad ei avaldu puhtal kujul, vaid libisevad käest ja hägustuvad: stereotüüpsed positsioonid on eristamatud ja langevad kokku, mistõttu tuleb esile stereotüübi kui niisuguse ja ühiskondliku kahepalgelisuse naeruväärsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht