Elu Eestis on nagu Lembitu ajal: rahvas vägev, aga juhid nadid.
Tiit Land: „Eelkõige kvaliteet ja alles siis kvantiteet! Need ajad, mil aeti taga mahtusid, ja mida suurem seda uhkem, on ülikoolidel möödas.“
Lääne ühiskonna õigustatud püüdes saavutada suurem sallivus ja võrdsus on midagi läinud viltu – poliitilisest ja eetilisest mõõtmest on saanud üks.
Kinode sulgemisega ei kolinud suures ulatuses platvormidele pelgalt tarbimine, vaid ka kogu muu filmindusega seonduv tegevus.
Kadri Lind: „Palju räägitakse, et linn tekitab stressi ja teeb tuimaks, aga mõnikord mõjub linn hoopis vastupidi: saab unustada enda ja tegeleda kõige ümbritsevaga.“
XIV Tallinna talvefestival oli selles mõttes erandlik, et kõigile mõistetaval põhjusel tuli sel korral leppida vaid kodukamaral kasvanud muusikutega.
Kontserdikavad on järjest mitmekesisemad ja ette kantakse ka vähem tuntud teoseid. Sellist meeldivat tendentsi võis täheldada ka veebruarikuus.
Ülo Kriguli teose „Tambet“ abil ehitati kaarjas mõttesild Haydni sümfooniaga nr 103, mida tuntakse seda avava timpanipõrina järgi.
„Mälupalees“ kuuluvad Maria Valdma ehted seintele, sest nii arhitektuurse lahenduse kui ka ehete loomisel on autor tegelenud ruumi konstrueerimise ja mõtestamisega.
Lilli Luuk: „Meil on vabadus, meil on hääl, et kaitsta neid, kes ise ennast kaitsta ei saa.“
Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa keelavad vaatajale paikaloksunud arutluskategooriateed, sunnivad mõtlema voolavast ruumist ja sellest, et ka ruum, mõtlemisruum, võib olla protsess.
Suurtest tunnetest kantud muusikat pole kaasa elamata võimalik ei esitada ega kuulata. Seekordne rännak hispaania hingesoppidesse tundus pideva kõõlumisena romantika ja traagika piiril.
Nii nagu uurijal, on ka tõlkijal vabadus otsida uusi lahendusi, ja seda on Mait Raun teinud, loobudes mitmetest harjumuspärastest vanaindia mõistete eesti tõlkevastetest.
Veiko Õunpuu lavastuse „Tants“ sõnum koorub välja võttestikust, tegemist on jultunud huumoriga, mille abil tühistatakse kõik põhjused ja põhjendused.
Ruthe oli üks vähestest Eesti aukonsulitest, kes osutas konsulaarasutuse sulgemisele vastupanu ja pidas pärast Eesti iseseisvuse kaotamist vastu veel kolm kuud.
Martin Alguse „Tagamaa“ kirjeldused äratavad lugeja fantaasias kirkaid looduspilte ja teevad isegi visandlikele karakteritele kaasaelamise kergeks.
Kui muuseumid suletakse enne kaubanduskeskusi, on see sümptom, et kultuur jäetakse selles valitsuses üksi.
Laureaadi kõne pärast Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvimist 19. veebruaril 2021
Eelnõuga kujundatakse doktoriõpe ümber nii, et doktorandid on ülikoolides ja teadusasutustes nooremteaduri ametikohal või panustavad ülikoolivälisesse ettevõttesse doktoritööga seotud valdkonnas.
Ivan Tverdovski värskeim linateos „Konverents“ kujutab trauma mäletamist halastamatult ja kompleksselt, andmata luba unustada.
Ljudmila Loginova Kazarjani poeetilise päeviku keskmes on Eesti, iseäranis Tartu.
Ilma vanaperenaise osatäitjata poleks mõtet Niskamäe perekonnasaagat lavastada. Tiit Palu on lavastuse loonud ilmselgelt Külliki Saldrele.
IT-õpe tuleb ülikoolides lõpetada ja keskenduda puidugraanulitele
Ülo Valk, „Veel kord upanišadidest, emotsioonideta“
Eesti teatri auhindade nominendid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest
Intervjuu Tuglase novelliauhinna laureaadi Lilli Luugiga
Ljudmila Loginova Kazarjani „Luuletused. Päevik 2011–2020“
Veebruar – Kuidas käsi käib, Eesti muusikaelu?
Eesti Kontserdi „Hispaania laulud“
Näitused: Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa „Korduvad mustrid“