Vastukaja – IT-õpe tuleb ülikoolides lõpetada ja keskenduda puidugraanulitele

MARTIN REBANE

Eneli Kindsiko kirjutas Sirbis,¹ et õppetöö alarahastus kahjustab ülikoolide õppekvaliteeti ja õppejõudude järelkasvu. See on õige, samas liialt leebe sõnastus. IT-õppe puhul on eestikeelne kvaliteetne ülikooliharidus surnud, aga samal ajal takistab riigi toetatud dumping erakõrgkoolidel kvaliteetse hariduse pakkumist. Mõistlik oleks riigi rahastatud IT-õppekavad sulgeda ja keskenduda sellele, mida Eestis hästi teeme, näiteks puidugraanulite tootmisele.

IT-õppekavad Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides, näiteks Tallinna tehnikaülikoolis ja Tartu ülikoolis, on ristsubsideeritud niigi napi teadusraha arvelt. Õppejõude, kellele õpetamise eest makstud palk kataks tegelikult tehtud töö, annab tikutulega otsida – kui neid üldse leiab. Ristsubsideerimine, ühe teenuse hinna katmine teise arvelt enamasti kahjustab konkurentsi. Seega Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli IT-õppe alane tegevus pärsib konkureerivatel eraülikoolidel samalaadsete õppekavade avamist ja õppejõudude leidmist, kuna õppemaks tuleks liialt kõrge. Kokkuvõttes kahjustab see õpetamise kvaliteeti ja avara pilguga IT-ekspertide asemel koolitavad ülikoolid olude sunnil kitsalt turuvajadusele keskendunud spetsialiste, pigem oskustöölisi. Äsja avasid suuremad ülikoolid koos Ülemiste linnakuga täiendõppeks portaali,² kus pakutakse IT-alast täiendkoolitust võileivahinna eest, võrreldes sellega, mis sama koolitus maksaks mõnelt koolitusfirmalt tellides. See on selge konkurentsi kahjustamine. Samasugune tegevus leiab tõenäoliselt aset ka teistel erialadel.

On selge, et ülikoolidel ei ole tahet konkurentsi tappa – seda tehakse tahtmatult, sest IT õpetamine on ise suremas. Juba praegu jäävad parimate õppejõudude õpperahast makstavad palgad erasektorist 5–10 korda maha. Tegelikkuses on vahe väiksem vaid tänu sellele, et õppejõudude tööd ristsubsideeritakse teadusraha arvelt. Näiteks on sama inimene tööl õppejõuna ja teadlasena, panustab suurema osa ajast madala tunnihinnaga õppetöösse, kuid saab suurema osa palgast kõrgema tunnihinnaga teadustööst. Teadusraha hoiab õpetamise kuidagi vee peal.

Seetõttu ongi võimalik, et koolitusi, mida erafirmad pakuvad 1500–3000 euro eest osaleja kohta, on võimalik ülikoolide avatud ülikoolis õppides saada ligi kümme korda odavamalt. Sellest tulenevalt ei ole meil eraülikoolides ka kõrgel tasemel IT-õppekavasid, kuigi turunõudlus IT-spetsialistide järele on suur. Silmapaistvaks erandiks on ehk Mainori kõrgkooli ja Cleveroni koostöös sündinud Cleveroni akadeemia, kuid seegi on võimalik vaid tänu Cleveroni toetusele, mis tasandab riigi hoolimatu dumpingu.

Lihtne oleks öelda, et selline ristsubsideerimise konstruktsioon on huvitav ja vaimukas intellektuaalne mõttekäik, mis peaks esile kutsuma vaid kerge muige. Jälgigem siiski, kuidas see kahjustab IT-õppe kvaliteeti, samal ajal peites ära probleemi tõsiduse.

ITd õpetavad kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid, kes on turul väga nõutud. Kuni palgavahed turutasemega olid kahe-kolmekordsed, neelati vahe alla kas prestiiži, paindliku tööaja vm põhjuse pärast. Levinud oli ka Eneli Kindsiko soovitatud kombineeritud karjäär, kus ülikoolis töötatakse vaid osaajaga. Nüüd, kui palgalõhed on kasvanud kuristikuks, ei kaalu need faktorid enam saamata jäänud tulu üles. Seega jäävad õpetama ainult teadlased, kes teevad seda hambad ristis põhitöö kõrvalt ja tihti lihtsalt peavad ära tegema, sest keegi teine ei tee. Sageli kaasatakse tööstusest madalama kvalifikatsiooniga spetsialiste, kel puudub õpetamisoskus ja lai teoreetiline taust. Selleks ajaks, kui need oskused kujunevad, on nad alamakstud tööst tüdinenud ja enamasti ülikoolist juba lahkumas. Mitmete ainete osas on ülikoolist saanud dispetšerpunkt, kust vahendatakse õpetamisoskuseta spetsialistide minevikukogemust üliõpilastele, kes eeldavad õppejõult laia silmaringi ja loodavad saada teadmisi järgmisteks aastakümneteks.

Seega on viimase kümne aastaga Eesti ülikoolide IT-õppe tase tugevalt langenud. Meie IT-õppekavad on suures osas jäänud infosüsteemide õpetamise raamidesse ja IT perspektiivsed suunad – andmeteadus ja masinõpe sealhulgas – on täielikust vaeslapse osast pääsenud vaid tänu teadusraha abil subsideerimisele.

Vaesuse tagajärjel on halvenenud IT õpetamise kvaliteet. Kui alati pole see langenud konkreetsete ainete või teadmiste tasemel (isegi kui neid õpetatakse sama hästi kui viis aastat tagasi), on valdkond nii kiiresti eest ära läinud, et võrdluses maailmatasemega oleme vajumas mudaliigasse. Olukorra teeb hullemaks see, et mudaliigasse vajume vaikides. Kõige suurem huvigrupp, uus üliõpilaste aastakäik ei saa oma õppekvaliteeti võrrelda mõne aasta tagusega. Need, kes oleksid saanud, on ülikoolist lahkunud. Vähesed, kes saavad, peavad lippu kõrgel hoidma ega saa avalikult kurta, et nende teaduskonnas või instituudis keedetakse leiget ja lahjat suppi. Nii hoiame elus manduvat, dumpingu toel toimivat kõrgharidust, mis pealegi takistab erakõrgkoolidel ja koolitusfirmadel kvaliteetse teenuse turule toomist.

Hoolimata tsunftiaust (ja teades, et vajaduse korral saan erasektorist vähemalt viis korda kõrgema palgaga töökoha) julgen küll öelda, et vähemalt Tallinna tehnikaülikoolis on IT-alase hariduse kvaliteet praegu ülikehv. Koolipoisi mõistes isegi mitte kolmeline, vaid kolmandat aastat suvetööl olija tasemel. Õppekavades puudub tulevikku vaatav haridus IT-valdkonna lõpetajatele, töötame vaid tööturu vajaduste heaks nagu keskmine kutsekool muiste. Innovatsiooni meil ülikoolis ju tehakse, aga vähesed on nii jultunud, et kaaluks selle viimist õppekavadesse teadusrahaga ristsubsideerimise abil. Teadlane peab võileiva jaoks ka leiba ostma. Võid niikuinii pole. Selline on olukord tehnikaülikooli õpetamise poolel. Ma ei hakka Tartu ülikooli eest sõna võtma, TÜ arvutiteaduse instituudi juht Jaak Vilo on kõrghariduse rahastamist piisavalt detailselt kirjeldanud.

Siin on otsustamise koht, minu jaoks. Kas jääda poliitilistelt neutraalseks nagu teadlased sageli või öelda sõna sekka: mida vajame ellujäämiseks? Uus valitsus peaks kiiresti suunama kõrgharidusse igal aastal vähemalt 300 miljonit lisaraha. Hinnanguliselt ainuüksi Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli IT-hariduse eksisteerimisvõimelisele dumpinguta palgatasemele viimiseks on aastas puudu minimaalselt 40 miljonit eurot. See tagaks ühiskonnale vajaliku elementaarse IT-õpetamise kvaliteedi ja mahu. Kui seda kulutust ei tehta, tuleks konkurentsiametil sekkuda ning avalik-õiguslike ülikoolide IT-õppekavad sulgeda. Anname erasektorile võimaluse, ent ärgem andkem valitsusele sadat kriitikavaba päeva! Eelmisele valitsusele võib ette heita mõndagi, kuid ülikoolide rahastamine, teisisõnu, tootlikud tulevikuinvesteeringud vajusid mudaliigasse just Reformierakonna eelmiste valitsuste ajal. Kas uus juht oskab haridusest lugu pidada või jätkab rumalat ideoloogiat, kus ühiskonnas pole vaja tarkust, piisab vaid madalatest maksudest? Seda näitab aeg. Peaminister Kaja Kallas – Nõukogude Liidult päritud inseneri­korpus ja õppejõudude kaader on pensionil! Isegi sellise riigieelarvega, mis on nii tasakaalus, et oskab köiel kõndida, ei anta üliõpilastele maailmatasemel IT-teadmisi. Meil on vaja kas korralikke investeeringuid haridusse või täielikku lahtiütlemist riigi IT-õppekavadest.

Otsi lolli, kes oma lapse hariduse pealt kokku hoiaks, kui on vähegi võimalik talle haridust pakkuda. Paradoksaalselt pole poliitikuid, kes hariduse pealt kokku hoiaksid, sugugi keeruline leida. Jaak Vilo arvutustel teenib IT-valdkonna lõpetaja oma õpetamiseks kulutatud raha tagasi juba kahe aastaga,³ kuid sellest hoolimata investeeringuid kõrgharidusse ei tehta. Olen juba mitu aastat mõelnud, et iga poliitik, kes võtab Eestit kiita kui kõva IT-tiigrit, peaks kõvasti häbenema. IT – ka kogu kõrghariduse ja teaduse – hetkeolukord sarnaneb tähe plahvatusega universumi teises otsas. See, mida näeme praegu, juhtus juba palju aega tagasi. See, mida teeme praegu, on näha alles aastate pärast. Nii on ka Eesti IT-edulugu aastatetaguse kõva töö, rahastuse ja entusiasmi projektsioon tänapäeva, mitte hetkeolukorra peegeldus. Kiites Eesti IT-tiigrit, kiidetakse insenerihariduse kõrget taset Nõukogude Liidus, kus enamik senistest õppejõududest oma hariduse oli omandanud. Eesti Vabariigis toodame peamiselt puidugraanuleid ja raiume metsa. Aus oleks, kui poliitikud, kes kõrgharidusse ei investeeri, läheksid Eestit ka graanulite abil maailmas tutvustama ja jätaksid lorajutu IT-riigist. Valitsus ja riigikogu peavad kas kiiresti IT-tiigri troonile tagasi aitama või välja kuulutama, et Eesti kuvandi uueks vapiloomaks saab graanuliorav.

Martin Rebane on Tallinna tehnikaülikooli õppejõud ja Warwicki ülikooli doktorant.

1 Eneli Kindsiko, Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis. – Sirp 29. I 2021.

2 https://koolituskrediit.ee

3 Arvestades vaid laekuvat maksutulu. Kui arvestada ühiskonnale tekkivat lisandväärtust, väheneb tasuvusaeg veelgi.

Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis