Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis

Eestikeelse õppe päästmiseks on tarvis eesti keelt valdavaid doktorante, keda tõmbab akadeemiline karjäär.

ENELI KINDSIKO

Kui jälgida viimaste aastate väitlusi, siis on ebaproportsionaalselt tugev rõhuasetus teadusrahal. Teadusrahaga (nt Eesti Teadusagentuuri uurimistoetused) ei tohiks kinni maksta õppetööd, ent paraku juhtub ka seda. Kogu teadusrahale keskendatud arutelus unustatakse, et ülikoolide põhitegevus on õpetamine. See, et teadustöö kõrval on õppetöö ja õppejõu roll jäetud tähelepanuta, viib alla nii õppetöö kvaliteedi kui ka noorte soovi õppejõuna töötada.

Üliõpilased saavad väga hästi aru, milline akadeemiline töötaja läheb auditooriumi ette: kas ta tõepoolest tahab seal olla või ta peab seal olema. Ei ole kerge koostada tehnoloogiliselt laitmatuid, värskeimatest teadusfaktidest pungil atraktiivsed loenguslaide, seista 30–50 (vahel ka üle 100) üliõpilase ees ning neid kaasa mõtlema panna. Ei ole kerge ka kõigi kodutöid parandada, eksameid korraldada. Õppejõu ametit on võrreldud näitleja omaga, sest õppejõud müüb ennast kui brändi, millel peab olema sisu. Aastaid tagasi tundsin, et mu akadeemiline karjäär on ummikus. Ummikus, mida ilmselt paljud kolleegid mõistavad – õppetöö maht oli kasvanud nii suureks, et teadusartiklite kirjutamiseks jäid vaid suvekuud. See on see vastik tunne, et ilmselt kukun süsteemist välja, kui artikleid pole, aga ma tõesti ei tea, kust need tulema peaksid, kuna õppetöö koormus on liiga suur.

Mind päästis juhuslik vestlus kunagise kursusekaaslasega, kes pärast mu mure ärakuulamist küsis: vaata, kas keskmine eestlane teab teadlasi, kes ei õpeta? Kui see teadlane läheb mitte­akadeemilisele tööturule, teda ei teata. Kui aga ollakse silmapaistev õppejõud, jäädakse igal aastal meelde sadadele üliõpilastele. Sa oled iseenda bränd. Õppejõuna annad ühiskonnale tudengite kaudu igal aastal sõna otseses mõttes doosi teadust. Õppetöö on ülikoolist kõige esimene, mis üliõpilaste kaudu ühiskonda tagasi jõuab. Sageli ei märgata, et ka õppejõu teadustegevuse viljad kanduvad sel moel ühiskonda, vahest palju kiiremini kui ingliskeelsete teadusartiklite kaudu. Jah, me ei näe seda vahetult, aga mõju on olemas. Õppejõu töö tähtsus on palju suurem, kui arvame.

Kui teadustöötajate seas on ingliskeelse tööjõu osa kasv loomulik ja teadustöö publitseerimine ongi suuresti ingliskeelne, siis eestikeelse õppe päästmiseks on tarvis eesti keelt oskavaid doktorante, kelle silmis akadeemiline karjäär on atraktiivne valik. Selliste doktorantide eeltingimuseks on omakorda eesti keelt valdavad magistriõppurid. Samal ajal näitab statistika, et näiteks 2020. aastal oli Tartu ülikooli magistriõppe lõpetajate hulgas välisüliõpilaste osakaal 25% (2015. aastal 7,2%), doktoriõppes 16% (2015. aastal 6,5%).

45% Eesti magistrantidest ning 62% doktorantidest on üle 30 aasta vanad.2 Mida vanemas eas magistrantuur läbitakse, seda vanemas eas astutakse ka doktorantuuri. Kui praegune tendents jätkub, astuvad osal erialadel magistrid doktorantuuri alles 40. eluaasta ligidal. Keskmine doktorantuuri kestus on kuue aasta ümber (kõige kiiremad on loodusteadlased, aeglasemad sotsiaal- ja humanitaarteadlased). Neid arve vaadates on väga raske äsja kaitsnud 40ndates doktorile öelda, et alles sealt ta akadeemiline karjäär algab – kõige madalamalt astmelt ja kõige väiksema töötasuga. Töötasuga, mis mõnel erialal jääb isegi alla töötasule, mida oli saadud doktorantuuri ajal.

Eestikeelse õppe tagamine sõltub aga üksnes eesti keele valdajate järelkasvust. Doktoriõppe sisendiks on magistriõpe. 46% TÜ loodusteaduste valdkonna magistriõppe lõpetajatest olid 2020. aastal välisüliõpilased. Sotsiaalteaduste valdkonnas on vastav osakaal 23%.3 Trend näitab, et eestlane ei soovi doktorantuuri tulla – kui aastal 2015 oli Tartu ülikoolis doktoriõppesse sisseastujate seas ligi 16% välisüliõpilased, siis aastal 2020 on osakaal juba 37% (vt joonist 2).

Joonis 1. Välisüliõpilaste osakaal TÜ lõpetajate hulgas1

Joonis 2. Välisüliõpilaste osakaal TÜ doktoriõppesse vastuvõetute seas

Joonis 4. Euroopa riikide akadeemilise tööturu taastemäär14

Miks? Miks ahvatleb doktorantuur rohkem välismaist magistrit kui eestlast? Ei ole sugugi halb, et välistudengid meie doktorantuuri astuvad (see on igati vajalik ja väldib „konnatiigistumist“), vaid küsimus on selles, kus on eestlased. Minu arvates peitub probleem doktorantuuri kuvandis – mis on selle sisu, milliseid oskusi ja teadmisi see annab, kas ja kus neid vaja on jne. Ilmselt ka väheses rahastuses, ja ma ei pea silmas teadusraha, vaid õpperaha. Varasemad uuringud on osutanud ka suurele töökoormusele ja ebatervislikule tööõhkkonnale (pidev võitlus ressursside ja ametikoha säilimise pärast). On loogiline, et tervisele kahjulikust töökeskkonnast lahkub ennemini alles alustav noor, kui töötaja, kes on selles süsteemis juba kakskümmend aastat olnud. Eesti traagika on see, et iga ülikooli juurest lahkunud eesti doktor tähistab mitu korda suuremat kahju kui teistes riikides, kus akadeemiline tööturg on palju suurem ja ühele vabanenud kohale mitukümmend kandidaati.

Eestikeelse akadeemilise järelkasvu taastemäär on juba aastaid madal (vt joonist 3) – oleme Läti ja Leeduga Euroopa riikidest kõige kehvemas seisus. 2018. aastal oli 11,1% meie akadeemilistest töötajatest 65 või vanemad, vastaval aastal oli uute doktorite arv 244 ning akadeemilisi töötajaid 4352. Taastemäär seega 244 / (0,111× 4352) = 0,51.

Keeruliseks teeb olukorra see, et mõnel erialal kaitseb üks doktorant viie aasta tagant (nt humanitaaria väiksematel erialadel), teisel aga viis või enam doktorit igal aastal (nt loodus­teadustes). Võttes arvesse, et järjest kahaneb eesti, samal ajal kasvab välismaiste doktorantide arv, siis eestikeelse järelkasvu taastemäär on veelgi madalam. Välisüliõpilased aitavad küll kompenseerida Eesti üliõpilaste arvu katkematut vähenemist,4 ent ei leevenda eestikeelsete õppejõudude järelkasvu kriisi. 2019. aastal autori avaldatud artiklist ilmneb, kui haavatav on Eesti akadeemiline tööturg. Viimase kahekümne aasta jooksul on juhtumeid, kus akadeemilisele töökohale ei valitud mitte parim kandidaat, vaid otsiti ainus kandidaat, kes oli nõus tulema ja oskas eesti keelt, sest eelmine töötaja oli kõrges vanuses ootamatult surnud.5 Praegu on olukord selline, et kui kuulutatakse välja avalik (rahvusvaheline) konkurss, laekub õppejõu ametikohale mitu välismaise, aga mitte ühtki eesti kandidaadi avaldust.

Eurostati andmetel on Eesti viie kõige kiiremini vananeva akadeemilise tööturuga riik (vt joonist 4), kus 20% akadeemilistest töötajatest on 60 või vanemad, sh 11,1% on vanemad kui 65. Akadeemilise töötajaskonna vananemisega on silmitsi suured ingliskeelsed riigid, nt Austraalia7 ja USA,8 ent ka mitteingliskeelsed väikeriigid, kus värbamine ei saa põhineda vaid rahvusvahelisel värbamisel ja omakeelse õppe tagamiseks on vastav õppejõudkond määrava tähtsusega.9 Eestis, aga ka välisülikoolides, on akadeemilise karjääri mudelis edenemisel peaosa teadustööl, mistõttu on õppetöö jäänud tagaplaanile.10,11,12 Tulemiks on see, et ka värsked doktorid eelistavad teadustööd õppetöö tegemisele.13 Jah, mingil määral võiksime värbamisel toetuda ka välismaal doktorikraadi saanud eestlastele, ent mis motiveerib neid naasma? Veel vähem on teada, kus nad on ja mida nad teevad.

Varasemas Eesti doktorite uuringus15 tuuakse esile, kuidas akadeemilise karjääri puhul tuleb eristada akadeemilist karjääri ning kombineeritud karjääri, kus ülikooli heaks töötatakse osakoormusega.14 Selline kombineeritud karjäärimudel on väga levinud erialadel, kus mitteakadeemilisel tööturul pakutav palgamäär ületab akadeemilise palgamäära sageli mitu korda (arstid, majandusteadlased, juristid, arvutiteadlased). Samal ajal nõuab ülikoolidelt nuputamist, kuidas toetada kombineeritud karjäärimudeli esindajat (nt haigla arst, kes on seotud ülikooli õppetööga), sest akadeemilisel karjääriredelil viib kõrgemale astmele teaduspublikatsioonide olemasolu. Kombineeritud mudeli esindajate motiveerimisega on võimalik eelnimetatud erialadel eestikeelse järelkasvu nappust leevendada.

1 TÜ statistika töölaud: https://statistika.ut.ee/ut

2 HTM Haridussilm, autori arvutused.

3 TÜ statistika töölaud: https://statistika.ut.ee/ut

4 Tiiu Kreegipuu, Välisüliõpilased Eesti kõrghariduses. HTMi aasta-analüüs 2017. Eesti hariduse viis tugevust.

5 Eneli Kindsiko, Yehuda Baruch, Careers of PhD graduates: The role of chance events and how to manage them. – Journal of Vocational Behavior 2019, 112, 122–140.

6 Eurostat; autori arvutused.

7 Jacqueline Larkin, Ruth Neumann, Ageing academics: Workforce priorities for universities. – International Journal of Employment Studies 2012, 20(1), 3–24.

8 Navid Ghaffarzadegan, Ran Xu Ghaffarzadegan, Late retirement, early careers, and the aging of U.S. science and engineering professor. – PLoS One 2018, 13(12).

9 Vyacheslav Dombrovsky, Is anything wrong with higher education in Latvia? – Baltic Journal of Economics 2009, 9:2, 5–24.

10 Eve Mägi, Laura Kirss, Hanna-Stella Haaristo, Mihkel Nestor, Valentina Batueva, Eesti õppejõud 2012. Taust, ajakasutus, töömotivatsioon, õpetamine, teadustöö ja rahulolu. Poliitikauuringute Keskus Praxis, Tallinn 2013.

11 Susan R. Hemer, Finding time for quality teaching: an ethnographic study of academic workloads in the social sciences and their impact on teaching practices. – Higher Education Research & Development 2014, 33(3), 483–495.

12 Susan Mayson, Jan Schapper, Constructing teaching and research relations from the top: An analysis of senior manager discourses on research-led teaching. – Higher Education 2012, 64(4), 473–487.

13 Angela Brew, David Boud, Sang Un Namgung, Influences on the formation of academics: the role of the doctorate and structured development opportunities. – Studies in Continuing Education 2011, 33:1, 51–66,

14 Eurostat, autori arvutused.

15 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Viire Täks, Kati Loite, Kersti Kurri, Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu Ülikool 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht