Võim ja sugu. Head inter­natsionaalset naistepäeva!

PIRET KARRO

Esmaspäeval on naistepäev, mille juured ulatuvad teadupärast XX sajandi alguskümnendi sotsialistidest naisõiguslaste algatusse. 1910. aasta augustis tegi Clara Zetkin koos kaaslastega rahvusvahelisel naistekonverentsil Kopenhaagenis ettepaneku pühendada igal aastal üks päev valimisõiguse nõudmisele. See ette­panek võis olla seotud New Yorgis tehtud samalaadsete avaldustega ning vormus juba aastaid kestnud feminismi esimese laine ajal, kui nõuti naistele meestega võrdseid poliitilisi õigusi. Tollased naisõiguslased ei pruukinud end tingimata feministideks nimetada, kuna rõhutasid, et naiste vabastamiseks ei piisa, kui nad joondavad end vaid suguõdedega, nagu ütlevad pursuifeministid, vaid see saab toimuda üksnes üheskoos töölis­klassi vabastamisega kapitalistide ikkest. Varajane sotsialistlik naisõiguslus oli intersektsionaalsuse1 pioneer.

Maarjamaal seisti samuti naiste õiguse eest valida. Linda Jürmann kirjutas Eesti esimeses sotsialistlikus ajalehes Uudised 1905. aastal nii: „Ja niisama hukkamõistmise väärt nagu harimata ja vaesema rahva avalikust tegevusest eemaletõrjumine, on ka tagurlaste püüd naisterahvaid inimõigustest eemal hoida. Kas ei ole naisterahvas niisama ühiskonnas tööline kui meesterahvaski? Ja veel enam. Kas ei ole just tema seisukord palju viletsam kui meesterahval? Kahtlemata. Ja just sellepärast on tal veel rohkem õigust ja põhjust omale poliitilisi õigusi nõuda.

Marge Monko. Kreenholmi tekstiilivabrikus 1872. aastal toimunud streigi sajandale aastapäevale pühendatud monument Narvas. Seeria „Manufaktuuri langus“, 2009–2012.

Ning kes naisterahvale vaenulikult vastu astub, see ärgu proovigu ennast „rahvasõbraks“ tembeldada, sest edu ei ole sugugi mõeldav, kui enam kui pool osa rahvast ilma õigusteta on ja tagurpidi lonkab … Sellepärast antagu teistega ka naisterahvastele poliitilise tegevuse õigus.“2

Need read kirjutas 24aastane Jürmann samal aastal, kui astus Eduard Vildega vabaabiellu. Nad olid üks esi­mesi paare, kes seda Tsaari-Venemaal avalikult tegi. Oma tegevuse tõttu sot­siaal­demokraatide-föderalistide rüh­mi­tuse liikmetena, sh Uudiste väljaandmise eest, olid nad tagaotsitavad tsaarisandarmite mustas nimekirjas ning pidid kodumaalt põgenema. Nad naasid alles 1917. aastal, kui poliitilised pagulased võisid tsaari troonist loobumise järel kodumaale naasta.3 Samal aastal andis Ajutine Valitsus valimisõiguse kõigile kodanikele, sõltumata soost.

Kahju, et ajaleheartikleid, kirju ja fotosid täis Liina Siibi näitus „Linda Vilde muuseum“ enneaegselt kinni pandi. Tahaksin sinna tagasi minna, et meie naisliikumise juurtes veel tuhnida. Linda Jürmann-Vilde – eksiiliaastatel tutvus ta ka Clara Zetkiniga – on üks neid naisi, kes väärib rohkem tähelepanu meie kultuurimälus, kus tema abikaasal on kindel koht. Meie rahvusliku ärkamise ajalugu on kirjutatud väga meestekesksena. Pealegi on varajasi sotsialiste raske mäletada, sest mis tahes aateid nad sajandi eest ka ei sõnastanud, Stalini-aeg uhas selle üle. Ka praegu hirmutatakse kommunismitondiga,4 mis takistab sajandialguse ideeajalukku süvenemist, kuigi siis võideldi tööpäeva inimliku pikkuse, naiste poliitilise ja varandusliku autonoomia ning reproduktiivõiguste eest, mida praegu peame iseenesestmõistetavaks.

Soovi korral võiks aga Eesti pidada end üheks töölisnaiste liikumise ajaloo hälliks. Kui vene revolutsionäär ja naisõiguslane Aleksandra Kollontai 1896. aastal Narvas Kreenholmi vabrikus käis, tabas teda just seal marksistlik ärkamine. 26aastane Kollontai oli tulnud sinna koos oma insenerist abikaasaga, kes pidi Kreenholmi paigaldama tööstusrevolutsiooni moodsaima ventilaatori. Kuid vabriku töö- ja elutingimused olid nii võikad (üle 12tunnised tööpäevad, õhk tolmust paks, tööliste lapsed sõimepõrandal maas), et tulevane Nõukogude Liidu edukaim naissoost diplomaat, sõjavastane aktivist ja naiste emantsipatsiooni eest seisja vandus solidaarsust töölisklassile: „Kuidas saame minna täna õhtul muusikali kuulama, kui teised inimesed elavad nagu loomad?“ Kollontai abikaasa püüdis oma insenerist kaaslastega teda tulutult lohutada: „Aga me tulimegi ju uut ventilaatorit paigaldama …“ Naine prahvatas: „ma räägin majandussuhetest, mitte ventilaatoritest!“5

Tema biograaf on Narvas käiku kirjeldanud kui Kollontai valgustumist, jõudmist arusaamisele, et ta peab oma kodanlikele juurtele vaatamata naiste emantsipatsiooni eest seisma eelkõige tööliste elutingimusi parandades. Kreenholmi revolutsiooniline ajalugu on aga vanem kui Kollontai, kes sündis samal aastal (1872), kui tekstiilivabrikus oli puhkenud üks Vene tsaaririigi esimesi suuri tehasestreike.6

Usun, et selle artikli sõnavara on nii mõnelgi lugejal seest kihvatama pannud. Kuidas tähistada esmaspäeval naisena oma iseseisvust, kui naisliikumise ajalugu on läbi põimunud poliitilise ajalooga, mida nüüd nimetame „ajaks, mida ei taha meenutadagi“?

1 Loe nt Piret Karro, Mina, võim ja tegelik elu. – Sirp 25. IX 2020.

2 Linda Jürmann (Vilde), Rahvalik valimisviis – Uudiste veste-osa nr 40, 24. V 1905. Viidatud Liina Siibi näituse „Linda Vilde muuseum“ kaudu: Mis nüüd? Was nun? What now? – Linda Vilde muuseumi ajaleht 19. I 2021, nr 1, lk 9.

3 Ajajoon, Linda Jürmann-Vilde, 1880–1966. – Mis nüüd? Was nun? What now? Linda Vilde muuseumi ajaleht 19. I 2021, nr 1, lk 31.

4 Vt Piret Karro, Parempoolsete õlgmehike neomarksism. – Müürileht 13. XII 2018.

5 Cathy Porter, Alexandra Kollontai. A Biography. Chicago: Haymarket Books, 1980, 2014, lk 53–54.

6 Loe lähemalt nt Küllo Arjakas, Eesti esimene suur­streik Narvas kestis poolteist kuud. – Maaleht 31. VIII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht