Nähtamatu linna teejuht

Kadri Lind: „Palju räägitakse, et linn tekitab stressi ja teeb tuimaks, aga mõnikord mõjub linn hoopis vastupidi: saab unustada enda ja tegeleda kõige ümbritsevaga.“

MERLE KARRO-KALBERG

Enne kui kinod ja kultuuriasutused jälle suleti, jõuti Tartu Elektriteatris napilt ära näidata teist korda kokku pandud eriprogramm „Linnad filmides“. Selle koostas urbanist Kadri Lind, kes on linna­kultuuri edendanud 2013. aastast, mil praeguse Tartu Uue teatri hoovis avati kultuuri- ja kogukonnahoov „Uus õu“, linnafestivali „Uit“ eelkäija. Seejärel tuli tänavakunstifestival „Stencibility“ ja juba mainitud linnafilmide festival. 2016. aastal tunnustati Kadri Lindu Tartu noore kultuurikandja tiitliga.

Linn pole ainult füüsiline ruum, vaid linna olemuse ja iseloomu määravad suuresti linna elanikud. Kuidas aga kasvatada linnas elamise teadlikkust, linnakultuuri, ja tekitada lugusid, mis inimesi koos hoiavad ning nad kokku toovad? Sellest kõigest tulebki alljärgnevalt juttu.

Mis sind linna kui nähtuse juures huvitab? Mis paneb seda festivalide ja kogukonnaalgatuse vormis uurima?

Mind on paelunud inimese ja linna vahel sideme, linnaruumiga läheduse loomine. See tekitab hasarti. Näen näiteks linnafestivali „Uit“ vabatahtlike pealt, et nad on hakanud aastatega linna uue nurga alt nägema, rääkima oma linnalistest kogemustest. Need lood on nii toredad, et mul on tunne: isiklik side ümbritseva ruumiga on võimalik.

Linnaelu ühendab paljusid ja võiksime oma kogemustest palju rohkem rääkida. Ma olen mõelnud ka sellele, et teha n-ö anonüümsete urbanistide kokkusaamisi, kus neid lugusid jagada saab. Magistritöö raames tegin fookusgrupiga intervjuusid ja nägin, et inimesed hakkasid linnast mõtlema ja rääkima. Mõni ütles, et tunneb ennast suurlinnas ebamugavalt, et anonüümsus mõjub pelutavalt, kuid sealsamas leidis teine, et talle väga meeldib see ärakadumise tunne. Teeb ainult rõõmu, kui oma linnaliste kogemuste peale hakatakse mõtlema ja osatakse need sõnadesse panna.

Urbanist Kadri Lind ei pea linna hoonete kogumiks, vaid oma sõbraks: „Kui mõtlen mõne linna peale, siis igatsen justkui oma sõbra järele, meenutan ilusaid hetki koos selle linnaga.“

Ruudu Rahumaru

Neile, kes linnaruumiga päevast päeva tegelevad, on ruum argine asi, kuid linna kasutajatel puudub tihtipeale sõnavara, et üldse linnast rääkida. Näiteks erialaspetsialistidele tuttav ja leierdatud sõnapaar „avalik ruum“ ei pruugi igaühele üheselt mõistetav olla. Sõnavara kasvatamine on linnast arusaamiseks ja selle üle mõtlemiseks vajalik. Hea on ka näha, kui kiiresti terminid ja sõnad omaks võetakse, juba viie minuti pärast kasutatakse neid loomulikult lausetes ja omavahelises vestluses. See on kindlasti olnud üks jõud, mis paneb mind kõiki neid üritusi korraldama ja vedama. Nii tore on rääkida inimestega, kes tunnevad ehk küll huvi arhitektuuri ja linnaplaneerimise vastu, kuid pole saanud oma mõtteid kellegagi jagada. Mõnel festivali üritusel osalenud näevad oma kodukanti hoopis teise nurga alt, linna hoopis teises valguses – olen näinud rõõmu inimeste silmades. Veel aastate pärast meenutatakse seda ahhaa-momenti, kui linn n-ö avanes ja sai näha paika, mis oli muidu varjatud või ei pälvinud tähelepanu. Pärast märkamist tekivad juba küsimused, miks mõni asi on nii või miks kuskilt midagi puudu on. Näiteks mõni aasta tagasi käis siin festivali „Uit“ raames Peterburi kunstnike kollektiiv Tundra ja tegi Maarja kiriku valgusinstallatsiooni, mis tõi aastaid põllumajandusülikooli võimlaks olnud pühakoja paljude linlaste mentaalsele kaardile. Ühtäkki märgati, et see on kirik, käidi seal sees ning hakati küsima, miks pole kirikul torni.

Eelmisel festivalil „Uit“ avasime linnas väiksed majad ja putkad, sealhulgas vanalinnas haridusministeeriumi kõrval asuva nukumaja, kus oli pikka aega tegutsenud nukupood. Pärast kuulsin tihti linlasi arutamas selle üle, mis seal nukumajas veel olla võiks. Selgub, et kõigil on linnafantaasiaid, kuid pole põhjust neist rääkida. Kui on sündmus, mis tekitab arutelu, siis räägitakse ka oma unistustest ja ehk mõne aja pärast saavad need ka teoks. Näiteks pärast seda, kui 2015. aasta festivalil toimus Tiigi 67 majas pidu, hakkasid kohalikud seda tähele panema ja õige pea loodi sinna Vaksali kogukonnaaed ning klubi.

Kuivõrd on su tegutsemisajend aja jooksul muutunud?

Aeg-ajalt hulbib pinnale eri motivaatoreid. Pikapeale tundub ikkagi, et see kõik on töö. Esimesed neli-viis aastat on energiat kõvasti, kuid siis tekib ikkagi rutiin ja tuleb hakata endale meelde tuletama, miks ma seda teen. Jõuan alati selleni, et mul endal peab olema huvitav. Tunnen vahel, et Tartu jääb mulle väikseks. Mulle väga meeldib siin, kuid mõnikord on siin üksluine. Mul on vaja uut ruumi ja vabadust, võõraid kohti ja tundmatuid tänavaid – see on minu identiteedi osa. Teen neid asju, mis mu elevile ajavad. Loomulikult on oluline koostööpartneritega, kunstnike, arhitektide ja esinejatega, uute projektide loomine. Võib seega öelda, et inimesed ja kohad on need, mis pinget pakuvad, nende ühendamine toobki sära silmadesse.

Mõned ettevõtmised viivad tagasi lapsepõlve. Näiteks eelmisel festivalil „Uit“ sai linna parkides telkida. Lapsena elasin suures kortermajas, kui tuli tuju, siis telgiti sealsamas hoovis. Praegu me kedagi linnas kortermaja hoovis telkimas ei kohta: ikka eeldatakse, et telgi sobib püsti panna ainult looduses.

Tartu on tegelikult ju väike linn. Kui võtta eesmärgiks joosta õhtupoolikul kümme kilomeetrit, siis jooksed ühest linna otsast teise ja tagasi ja ikka jääb pool kilomeetrit puudu. Kas Tartus ikka leiab veel neid kohti, mida avastada, midagi, mida pole juba näinud?

Oleme püüdnud „Uiduga“ tõestada, et ühe väikese Tartu sees on palju suurem linn, kui esialgu välja paistab. Pärast iga festivali mõtleme, et nüüd on kõik: enam uusi kohti ei leia, kõik mahajäetud hooned on juba üles leitud, unustatud rajad läbi käidud. Aga siis ikka leiame jälle mõne uue koha või teekonna. Palju uusi kohti leiame tänu festivali vabatahtlikele. Sõidame palju ratastega linnas ringi ja piilume nurgatagustesse – väga hea viis uusi ideid hankida.

Ma olen neli aastat talviti Tartu kunstikoolis tänavakunsti valikainet andnud. Räägin tudengitele ka palju urbanistikast ja arhitektuurist ning püüan üliõpilasi harjutuste toel päriselt linna meelitada ja suunata linnakeskkonda tähele panema. Kõige olulisem on jalutada. Me kipume linnaruumis nägema kindla funktsiooniga hooneid, kuid linnas on palju ka selliseid ehitisi, mis on justkui nähtamatuks tegeva keebi all ja mida me üldse ei märka. Me võime sellistest kohtadest neid märkamata tuhat korda mööda kõndida, kuid kui neid ühel hetkel näeme, siis tabab meid justkui ilmutus. Oluline on, et meel oleks ärgas ja et osataks tähele panna just selliseid kohti, et keegi nendele kohtadele osutaks. Mida rohkem on n-ö aktiivseid kohti meie mällu sööbinud linnakaardil, seda rikkam on argipäev. Kui linn on täis kohti, mis kõnetavad, mis on olulised ja millega seostuvad sündmused või lood, siis toob see argipäeva positiivsust, on see suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks.

Milline on siis alternatiivne Tartu, mis paljastub nähtamatuks tegeva keebi alt? Kuivõrd erineb see turisti-Tartust?

Ma olen õppinud vist turisti-Tartut ignoreerima. See kehtib tegelikult kõigi linnade puhul, kus olen elanud. Näiteks Amsterdamis sõitsin rattaga tihti läbi kesklinna ja ühel hetkel mõistsin, mida see tähendab, kui linn tekitab füüsilist ärevust. Kesklinn on ju täis turiste, kes kõnnivad rattateel, ajavad omi asju, ei oska arvestada väljakujunenud viisakusreeglitega. Elasin toona sellises Amsterdami osas, kuhu tuli kaks minutit praamiga sõita. Kui ma praamilt maha sõitsin, tundsin, kuidas ka keha rahunes. Ma üritan igal pool üles otsida räpased nurgatagused. Neid on igas linnas. Alati on olemas raekoja plats, kuid palju huvitavam on see, mis toimub raekoja platsi taga või raekoja platsi kohal katustel. Küsimus on selles, millele tähelepanu pöörata.

Pisut omapärasemate piirkondadega saab tutvust teha näiteks tänavakunsti kaudu. Tänavakunstnikud tegelikult panidki mu mõtlema selle üle, milline on inimese ja linna suhe. „Stencibility“ festivali ajal püüan alati võimalust kasutada ja uurida, kuidas tööd linnaruumis mõtestatakse. Näiteks eelmisel suvel maalis Kairo festivali raames ühte elektrikappi ligi 40 tundi ja tema jutust tuli välja, et ta peab eriti nauditavaks seda, kui alustab tööd täiesti mittemidagiütlevas kohas ning lõpuks tunneb, et sellest on saanud üks äärmiselt kodune nurgake. Ta saab selle kohaga n-ö sina peale. Kui kuskil kaua tegutseda, tekib kohaga isiklik side.

Mida soovitad neile, kes tahavad võõras linnas turistipilgu eest varjatud linna üles leida?

Paljudes linnades on need n-ö räämas kohad endised tööstusalad. Amsterdamis on näiteks palju laevandusega seonduvat taristut, paadikuure, kuhu on tekkinud väiksed baarid ja tantsukohad. Tasub ka guugeldada, eriti kui linna kauaks ei jääda. Kui üks koht on üles leitud, siis saab sealt juba järgmised vihjed, mis edasi viivad. Alati tasub kohalikelt nõu küsida ja uurida möödaminnes ka nende eluolu kohta.

Äraeksimine on hea variant. Sel aastal andsin kunstikooli tudengitele ülesande jälitada mõnd võõrast. Jälitamine kõlab küll hirmutavalt, kuid nii jõutakse kohtadesse, kuhu muidu üldse ei satu. Ka mina olen seda linnades praktiseerinud. Suurlinnades on see muidugi lihtne, väiksemates Eesti linnades tuleb rohkem vingerdada.

2017. aastal tegi festivali „Uit“ raames Peterburi kunstnike kollektiiv Tundra Maarja kiriku valgusinstallatsiooni, mis tõi kaua võimlana kasutusel olnud pühakoja linlaste teadvusse.

Patrik Tamm

Ma olen suur jalutaja ja linnades ringiekslemisest tunnen praegu, kui piirid on kinni ja kuhugi minna ei saa, väga puudust. Jalutamine on kui meditatsioon: pärast paari tundi tekib täiesti teistsugune olemine, unustad oma keha ja mured, haagid ainult selle infoga, mis ümbritsevast keskkonnast sulle n-ö sisse tuleb. Nii hakkad tundma ennast vereliblena selles suures organismis nimega linn ja muutud seeläbi empaatilisemaks.

Palju räägitakse sellest, et linn tekitab stressi ja teeb meid tuimaks, aga mõnikord mõjub linn hoopis vastupidi: saab unustada enda ja tegeleda kõige ümbritsevaga. Eriti värskendavalt mõjub, kui saab mõne võõraga jutule, eriti lihtne on see suurlinnades. Palju räägitakse ühiskonna mullistumisest: suhtleme vaid ringkonnaga, kus mõeldakse ja elatakse samamoodi nagu meie, tõrjume neid, kes on teistsugused. Linnas ekslemine ja spontaansed vestlused toovad maa peale tagasi ja aitavad mõista, kui erinevad, aga ka sarnased me oleme. See on aga väga oluline, et inimeseks jääda.

Alustada võib ka naabritest. Toon taas näite Amsterdamist. Seal on tänaval majade ees pingid, kus armastatakse hommikukohvi juua. Nii saavad naabrid omavahel tuttavaks: öeldakse tere, lobisetakse maast ja ilmast.

Kui Amsterdamist naasin, püüdsin naabreid suhtlema ärgitada ka oma kodutänaval ja korraldasin siingi Amsterdamis sündinud Bankjes Collectief’i ehk pingipäeva. Minu kodutänaval on suur suur kortermaja, tegu on XX sajandi alguse kultuurimälestisega. Majas elab palju meeldivaid kultuurivaldkonnas töötavaid inimesi, kes kohe algatusest kinni võtsid. Üks ajaloolane tegi ettekande linnaosa ajaloost, inimesed müüsid raamatuid, akna peal anti viiulikontsert. See tõmbas kaasa terve tänava. Sellel üritusel on pikaajaline mõju: siiani teretavad mind kodutänava inimesed, keda ma enne ei tundnud.

Ma suhtun linna mitte kui hoonete kogumisse, vaid kui inimestesse. Kui mõtlen mõne linna peale, siis igatsen justkui oma sõbra järele, meenutan ilusaid hetki koos selle linnaga.

Kuidas rohujuure tasandi arusaamad lõpuks ametlikku linnaplaani võiksid jõuda, et linnaplaneerijad, arhitektid ja maastikuarhitektid teaksid, mis linlastele tegelikult oluline on, ja oskaksid arvestada armsate ja tähendusrikaste kohtadega?

Ehk peakski linnavalitsuses tööl olema urbanist, kes selgitaks oma teadmistele toetudes välja, mis tegelikult linlastele oluline on. Kokku võiks kutsuda fookusgruppe, teha intervjuusid, kust selguvad linlaste huvid ja vajadused. Tulemused saab sõnastada ruumi projekteerimise lähteülesandena. Hea mõte on teha ajutisi katsetusi, mängida mingid lahendused läbi, vaadata, kuidas see ruumis päriselt mõjub.

Kaasava eelarve ideekorje ja hääletus näitab alati hästi kätte, millest puudust tuntakse. Inimestelt tuleb küsida, mida nad tahavad, neil on palju lahedaid ideid. Ehk võiks fonde, kust oma linnaruumimõtte teostamiseks raha taotleda, olla rohkem kui vaid kaasav eelarve. Linnavalitsus ei pea sugugi kõike ise ära tegema, kuid finantstuge on vaja. Kui tahta linnaruumi panustada, on algus raske, nii et alustamist võiks veelgi lihtsustada.

Tartus on palju motiveeritud noori inimesi, kes on nõus midagi ise ära tegema. Võiks olla veelgi rohkem avalikku julgustamist. Kohe ei peagi valmis ehitama mingi ruumi lõplikku lahendust, oluline on ka katsetamine. Tartu linn on parim koht katsetamiseks: sealne linnaehituse ja arhitektuuri osakond on erakordselt avatud ja mõtleb kaasa, sinna võib julgelt oma ideedega minna.

Ka Tartu elanikud tulevad igasuguste hullude ideedega kaasa, näiteks on nõus oma väikemaja või putkat festivalile kunstiteose loomiseks laenama. Inimesed usaldavad ja on vastutulelikud.

Mida saaksid linnaruumi kavandajad teha, et linn oleks elamiseks mõnusam koht?

Rattateed tuleb valmis ehitada! Kõikide Euroopa ja ka maailma linnade näitel saab ju öelda, et turvaline rattaga liiklemine on see, mis teeb meie elu mõnusaks. Rattasõit mõjub nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele väga hästi. Kindlasti on raske iganenud vana taristut ümber ehitada, aga milleks me siis üldse elame, kui jääme kinni vanasse ja süsteeme ei uuenda. Linn on ju pidevalt arenev organism.

Linna tuleb muuta oma vajaduste järgi. Oleme tihti kinni mõttemallis „linnad ongi sellised“. Aga mida me selle all mõtleme? Pole kahte ühesugust linna ja linnad peaksidki olema oma elanike nägu. Elame praegu väga põneval ajal: linnaelanikud tahavad aina enam kaasa rääkida ja elukeskkonna kohta oma arvamust avaldada. Usun, et parim, mida linnaplaneerijad, arhitektid, maastikuarhitektid, arendajad ja linnavalitsus teha saab, on olla tubli kuulaja ning elanike arvamusega arvestada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht