Inimeste vaimse tervise kasvavad hädad kuhjuvad valitsuse südametunnistusele.
Kui XX sajandi jooksul hakkas klassi- ja päritolu mõju poliitikas vähenema, siis XXI sajandil ahendab haritlasdemokraatia taas demokraatlikke osaluskanaleid.
Üldistused ja vastandumised on kahtlemata vajalikud, võimalikud ning sageli isegi hõlbustavad teosest arusaamist, kuid liigagi sageli sünnivad nad liiga lihtsalt ja pealiskaudselt.
Sillamäe on omalaadne linnaehituslik vabaõhumuuseum, kus on esindatud kõik nõukogudeaegsed stilistilised kihistused stalinistlikust klassitsismist postmodernismini.
Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb … talupojatarkust tunnistada?
Puhtvisuaalse ruumikogemuse ja atmosfääri poolest oli kõik täiuse lähedal ning toetas muusikat.
Kunstnik Ülo Soosterist rääkivas dokumentaalfilmis vaadatakse tagasi tema elule poeg Tenno-Pent Soosteri juhatusel.
„Mauno saladusliku kadumise“ lavastaja Marek Demjanov on valinud tee, mille üheks äärekiviks on seikluslik lugu, teiselt poolt palistab seda aga mängulisus.
Ah et siinilm ei vasta mu ideele, kategooriale? Häda siinilmale! Idee on tähtsam kui inimene! Tähtsam kui mis tahes olev asi!
Lavastusi „IRIKKIRI“ ja „Blablabla“ ühendab fookus, mis asetatud keelele ja kirjale, ning mängulisus, millega ses maailmas liigutakse ja luuakse enesele käigu pealt uusi reegleid.
Dokumentaalfilmis David Vseviovist ei hakata kuvandi tagant otsima elus inimest.
Klaverifestivali kunstiline tervik oli nagu üks hea malepartii, mille tulemuse võivad otsustada malenupud, mis ehk esialgu tähtsad ei paistagi.
Pehmed väärtused kajastusid „ArtVilniuse“ konverentsil mitte üksnes esteetilises, vaid ka enesearengu ja -abi plaanis, keskmesse tõusis oma kohta otsiv loov vaim.
Raske öelda, kas Maarja Kangro libretoraamat on ooperi apoteoos või hauakiri. Kaante vahelt kõlab vastu ju ikkagi unistus ooperist – sellisena, nagu ta on ja võiks olla.
Informatsiooniline julgeolek nõuab selgitamist, kui suure tõenäosusega kasvab uudisteportaalide kaudu üldine infokorratus.
Esemelise maailma kaudu on võimalik uurida üksikisiku, seltskonna või ühiskonna väärtusi, ideid ja hoiakuid. Kuidas see toimib Koidula muuseumis?
Vanadel eestlastel oli salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli rahvale appi, siis kui kümme tuhat meest teda ussisõnadega kutsus.
galerii artXchange Global kunstiekspert ja juhatuse liige, „ArtVilniuse“ konverentsi korraldaja
Võib arvata, et „Suvi 85“ on François Ozonile oluline noorpõlvelugu, mis on saanud jutustamisküpseks alles keskeas.
Totter soov maailmavalu korraga paari kunstiteose kaudu väljendada on paraku tabanud ka tänavuse „Manifesta“ põhiprogrammi kuraatoreid Katherina Tšutšalinat, Stefan Kalmári ja Alya Sebtit.
Laureaate Anu Hinti, Jaan Toomikut, Anne Türni ja Juta Keevallikut ühendab vanade meediumide orgaaniline ühendamine modernismiga.
Vana maja on nagu koer, kes tahab sügamist: nõukogudeaegsed majad on juba vanad ning vajavad väärtustamist ja hoolitsust nagu kõik varasemate perioodide ehitised.
„Noaloopija“ on silmadega kirjutatud, autor näeb asju ja kirjeldab neid lummavalt. Kokku mõjuvad tema pildid liiga küllaselt, rahutult ja etteaimatavalt.
Berliinis osatakse ajalugu alal hoida nii, et elu läheb küll edasi, aga vanad tähenduskihid on samuti nähtaval.
Helle Helena Puusepp, „Fanny ja usk“
Mis laadi sündmus oli 1980. aasta ärev sügis?
Laura Ingerpuu, „Nõukogude modernism on ilus“
Kerttu Palginõmm, „Koidula juuksed ja Goethe ema kakaotassid“
Steven Millhauseri „Noaloopija ja teisi novelle“
XII rahvusvaheline festival „Klaver“
Festivali „Üle heli“ ruumilise heli õhtu
Rahvusvaheline kunstimess „ArtVilnius“
Gustav Kalm, „Suured teemad publikuta biennaalil“. XIII „Manifesta“ Marseille’s
Eesti Noorsooteatri „IRIKKIRI“,Paide teatri „Blablabla“
Dokumentaalfilm „Vseviov“
Dokumentaalfilm „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“
Margus Ott, „Ilmast ja tagailmast“
Ragne Kõuts-Klemm, „Venemaa sündmuste uudisteökoloogia“