Suurejooneline malepartii

Klaverifestivali kunstiline tervik oli nagu üks hea malepartii, mille tulemuse võivad otsustada malenupud, mis ehk esialgu tähtsad ei paistagi.

KIRKE KARJA

XII rahvusvaheline festival „Klaver“ 16. – 23. X Estonia kontserdisaalis, kunstiline juht Sten Lassmann.

Tänavuse klaverifestivali pianistide kunstiline kvaliteet oli vaimustavalt hea. Seepärast tajun, et meeldimine või mittemeeldimine ei ole praegu üldse mingisugunegi näitaja, mille raamistikus mõtiskleda – seda enam et peaaegu iga kontsert tekitas värskeid mõtteid. Lahkusin kõikidelt kontsertidelt, peas Maarja Kangro mõtisklused itaalia nüüdis­aegsest tõlkeluulest (kui hõrk see maailm on!), ja tundsin ennastki osana Estonia saalis viibinud inimeste sala­klubist. Missugustest aaretest me oleme osa saanud – ja teised ei ole!

Hüperstruktuurid

Viimasel ajal on mulle meeldinud kuulata üksikute kontsertide asemel eri festivalide kõiki kontserte. Suured vormid ja dramaturgilised liinid, mis moodustuvad juba iseenesest mahukatest suur­vormidest koosnevatest kontsertidest, ning pikema perioodi jooksul kestnud lahtirullumised tekitavad täiesti isemoodi kogemuse. Kaheksa päeva kestnud klaverifestival moodustas suure vormi­kaare ja hiigelstruktuuri – selle võiks ristida ehk hüperstruktuuriks –, mille sees olemine võimaldas tunda ennast pika protsessi osana, mõista festivali kunstilise juhi valikuid ning avastada, kui palju on lähenemisnurki ja võimalusi klaverimängus, mis on ometigi niššide nišš.

Festivalid ei ole muidugi ainsad üritused, kus selletaolisi mastaapseid kogemusi saab. Hea näide on ka Kaspar Männi algatatud Uue Tänava Orkestri suurejooneline kontserdisari: esitati ju mõned aastad tagasi kõik Beethoveni ja Mendelssohni sümfooniad. Üks muusikute eesmärke oli õppida tundma autorite helikeele muundumist ning paigutada see info suuremasse konteksti. Teatrivallas leidis äsja aset mõnevõrra samalaadne sündmus: septembri alguses oli võimalik jälgida EMTA kaas­aegsete etenduskunstide magistrantuuri tudengite 99tunnist kestvuslavastust „Kuhu minek“, mille puhul tõi näitleja Liisa Saaremäel välja, et kui inimene on ühes materjalis juba nii kaua olnud, siis muutub temaga toimuv eriti huvitavaks.1 Mul ei ole tema kogemust, aga nõustun tema ütelusega siiski.

Üksikute kontsertide külastamisel on muidugi oma eelised. Väikest infoühikut luubiga vaadeldes avaldub miski, mida kolm meetrit eemalt vaadates ei näe, ning vastupidi. Võib-olla ma nüüd eksin, aga kui astuda kolm või isegi kolmsada meetrit eemale, on vormide mõistmise ja tajumise printsiibid peaaegu samad: teose osad hakkavad toimima, kui nad osutavad üksteisele mingit sorti mõju. Distants annab võimaluse näha hoopis teistsuguseid kujundeid ja motiive, peale selle kujuneb tervik hoopis teistest elementidest. Näiteks mõned festivalil kuuldud helitööd jätsid mind ettekande ajal pigem külmaks, kuid tervikpildis mängisid need palju suuremat rolli, kui oleksin julgenud eeldada: klaverifestivali kunstiline tervik oli nagu üks hea malepartii, mille tulemuse võivad otsustada malenupud, mis ehk esialgu tähtsad ei paistagi.

Klaverimäng kui male

Iseenesest ei ole paralleelid muusika ja maleprotsesside vahel midagi uudset. Rein Laul on väga põnevalt analüüsinud Beethoveni muusikalisi arendusvõtteidki malemängija perspektiivist: näiteks võib meloodiakäik, mis kuidagi tähelepanu ei ärata, osutuda ühel hetkel kõige tähtsamaks ja etturist saab lipp.2 Mind hakkas huvitama malemängu kõrvutamine interpretatsiooni küsimustega, näiteks kas või dramaturgilise ülesehituse loomine: partii alguses vankriga laamendama tõtata võib olla naiivne, aga terviku seisukohalt ehk hoopis kaval manööver.

Lucas Debargue’i mängust kostab läbi tõeliselt lai silmaring ning kahtlemata soovis ta festivalil „Klaver“ oma huvitava teosekimbuga midagi öelda.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Mulle meenus Marju Lepajõe kirjeldus, kuidas heade mõtlejate tegevusest osasaamine võib inimest aidata hoopis mõnd teist valdkonda puudutavas küsimuses. Lepajõe kõneles ühes „Ööülikooli“ loengus oma muljetest pianist Käbi Laretei kontserdilt. Laretei olevat mänginud lisapaladeks kaks korda üht Händeli menuetti, kuid tempo oli erisugune. Peale selle selgitas ta kuulajaile oma interpretatsiooniliste valikute tagamaid. Lepajõe sai tänu sellele esitusele järgmisel päeval üle surnud punktist oma tõlketöös, sest mõistis, et ka tõlketöös võivad olla eri tempod ning lahendus saabub rõhkude ümbertõstmise tulemusena.3

Klaverifestivali fookus oli seekord Ludwig van Beethovenil, kuid tema sonaatide ja klaverikontsertide vahele oli pikitud ka teiste autorite töid: kuulsime Chopini, Fauré, Ligeti, Skrjabini, Scarlatti jpt muusikat. Kuna aeg-ajalt mängiti siiski midagi Beethovenilt, tekitas terviku hüperstruktuur kummalise rondoliku tunde: Beethoveni loomingut võiks käsitleda kuningliku peateemana ja kõike muud episoodiliste külalistena. Üritasin lepajõelikult otsida rondolikke malestrateegiaid ka igasugustes oma mõtisklustes ning mitmed küsimärgiga teemagrupid loksusidki paika: odaga võib teha korduvalt uljaid sööste ning anda koos ratsuga tuld, peale selle kaitsevad nad hästi kuningat. Etturiga liigume märksa konservatiivsemalt, turvalisemalt ja sagedamini ning vangerdada võib õigesti tabatud momendil vaid korra. Nagu Laul kirjutab, on huvitavad pöörded muusikalise mõtte arengus võrreldavad malemängija õnnestunud tugeva käiguga.4 Miks siis juba mitte ka muudes valdkondades?

Pianistid ja orkestrid

Festivali esimene kontsert oli klassikaline ja tugev avang: Age Juurikas ja Maksim Štšura soleerisid Vello Pähna juhatatud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees (Štšura ka kooride ees). Ettekanded mõjusid uljalt, väärikalt ning majesteetlikult. Ülejärgmisel päeval võis kuulda Tallinna Kammerorkestrit koos dirigent Kaspar Männi ning pianistide Ralf Taali ja Irina Zahharenkovaga. Nende Beethoveni klaverikontserdid olid reljeefsed ja detailselt välja joonistatud, esitustes oli mõtlikkust ning otsingulisust. Iga kord, kui olen kuulnud Tallinna Kammerorkestrit, on nende musitseerimine olnud täis elektrit ja värskeid ideid – ka see kontsert polnud erand. Ruttan lineaarsest kontsertide kirjeldusest korraks ette: festivali viimasel õhtul soleerisid Sten Lassmann ja Sten Hein­oja Eesti Sinfonietta ees ning jagasid dirigeerimis­vastutust kontsertmeister Johannes Põldaga. Mõlema Steni esitus oli vahva ja köitev, klaverikontserti esitada ning samal ajal dirigeerida on kahtlemata omaette hullustükk. Muide, kõik pianistide paarid ja nendele määratud teosed toimisid väga hästi: igal õhtul esinenud solistid suutsid mõjuda ühe tervikuna ning tuua samal ajal välja nii iseenda kui ka kolleegi omapära.

Sooloõhtud

Väga meeldejääva elamuse sain Pietro de Maria sooloõhtult. Ta esitas kuulsa ja leierdatud Beethoveni „Kuupaistesonaadi“ nii hästi, et jäin uskuma, et see võikski olla maailma kõige ilusam lugu. Tema kontserdi telg polnud Beethoveni muusika, vaid hoopiski Chopini looming, mille interpretatsioonilised otsused kandusid üle ka teistsuguse fantaasiatüübiga heliloojate teostele, muu hulgas näiteks György Ligeti etüüdidele.

Suurte orkestrikontsertide vahele jäänud sooloõhtute jooksul tekkis mul festivali programmiga hetkeks väike love-hate relationship,5 sest kõrvad kippusid Beethoveni muusikast väsima. Kõige kriitilisemal hetkel esitas aga Lucas Debargue oma sooloõhtul täiesti Beethoveni muusikata kava. Hea sõber ja helilooja Riho Esko Maimets avastas kavalehest väga huvitava asjaolu: kõik esimeses pooles kõlanud teosed olid F-duuris või f-mollis, teises pooles olid vaheldumisi Skrjabini ja Fauré Ges-duuris ja Fis-duuris kirjutatud tööd ning üleminekute vahel ei olnud pause. Debargue’i mängust kostab läbi tõeliselt lai silmaring ning kahtlemata soovis ta sellise huvitava teosekimbuga midagi öelda.

Juba teada-tuntud põhjustel tehti programmis üks vangerdus: Venemaa pianisti Nikolai Demidenkot asendas Irina Zahharenkova, kes mängis Beet­hoveni viimaseid sonaate. Siinkohal jätame paralleelid malemänguga maha, sest sellest pole enam kasu. Zahharenkova kontserdi kohta on mul üldse peaaegu võimatu midagi öelda, sest igasugune analüütiline mõtlemisvõime lülitus välja ning ma polnud suuteline salvestama mitte midagi peale mälestuse sellest seletamatust seisundist, kuhu ta kuulajad viis. Zahharenkova on kunstnikuna erakordne ja tema esitus puudutas niimoodi, et maailm on pärast kontserti justkui habras ja tühine elu imitatsioon. See kontsert oli murdepunkt – ühe kunstniku töö määras sel õhtul igasuguse olemise mõõtkava.

1 Liisa Saaremäel kestvuslavastusest: ma pole kindel, kas seda kõike praegugi hooman. – ERRi kultuuri­portaal 8. IX 2020.

https://kultuur.err.ee/1132601/liisa-saaremael-kestvuslavastusest-ma-pole-kindel-kas-seda-koike-praegugi-hooman

2 Rein Laul, Sissevaateid muusikasse. Ilmamaa, Tartu 1999, lk 143.

3 Marju Lepajõe, Miks haridus on püha? – Ööülikool. Toim Jaan Tootsen. Vikerraadio, 24. I 2015. https://vikerraadio.err.ee/797945/ooulikool-marju-lepajoe-miks-haridus-on-puha

4 Rein Laul, Sissevaateid muusikasse, lk 126.

5 Armastuse ja vihkamise suhe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht