Mis laadi sündmus oli 1980. aasta ärev sügis?

Vanadel eestlastel oli salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli rahvale appi, siis kui kümme tuhat meest teda ussisõnadega kutsus.

REIN RUUTSOO

1980. aasta ärev sügis jääb juba 40 aasta taha. Tollal tänavameeleavaldusteks paisunud koolinoorte protestid kõnelesid jõudu koguvast üldisemast leppimatusest sovetliku režiimiga. Siit sai ka tõuke haritlaste kollektiivne väljaastumine, mis on ajaloo annaalidesse läinud „40 kirjana“. Avaliku kirja vormis venestamispoliitika kriitika oli sisult programmiline dokument, kus ei puudunud poliitilisele manifestile omased jooned. Pöördumine lõppes nõudmisega: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.“

Selle kooliõpikufaktiks saanud üleskutse tähendus on jäänud suuresti avamata. Eesti akadeemilise ajaloo VI köites leiduvas vastupanuliikumisele keskendatud peatükis on valgustatud Kodulinna liikumise, Noor-Tartu algatuste jne tegevust, rohket vastukaja leidnud haritlaste pöördumist pole aga isegi nimetatud. Seevastu raamatus „Eesti ajaloo 101 sündmust“ on „40 kiri“ seatud mõjukate sündmuste ritta. Tunnustused, et „Eesti rahvale andis see kiri julgust ja ühtsustunnet oma kultuuri kaitsmisel“ või et „see ergutas ühel või teisel moel vastupanu toetama ka neid, kes olid varem sellest eemale hoidunud“, on saanud omalaadi refrääniks.

Ussisõnad tulevad appi

Kuid millistel kaalutlustel võib 40 haritlase kirja käsitleda ajaloolise sündmusena? Abstraktsemat laadi üldistuste-tunnustustega piirdumised on tunnuslikud. Mentaalsete protsesside kulgemise, ideede arengu mõju (ajaloo liikuma panevate jõudude seas peetakse seda isegi peamiseks!) hindamine ongi äärmiselt nõudlik ülesanne. Selle vastuoluga toime tulemiseks on Martin Ehala toetunud metafoorile: „Selle kollektiivse jõu üks paremaid kujundlikke väljendusi leidub Andrus Kivirähki uues romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“. Vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on ilusasti esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid. Põhja Konn ei ole niisiis muud kui latentne kollektiivne tahe, mida hästi toimiv etnos on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama.“

Formaalselt parteilehtedele läkitatud, aga vastupanu manifestina kavandatud avaliku kirja tagamõte oli virgumise märke näidanud Põhja Konna ärkamisele uue hoo andmine. Mitmeti n-ö tehnilistel põhjustel üksnes 40 allkirjaga toetatud manifesti taha koondusidki (seda paljundades ja levitades) kümned tuhanded eestlased. Enama saavutmiseks ei olnud tollal veel jaksu ega ka tingimusi. Nii ongi Rein Taagepera pöördumist iseloomustanud kui laulva revolutsiooni enneaegset valestarti. Tuleviku seisukohalt on õigustatud esitada küsimus valestardi osast. Sõjakamalt meelestatud on pöördumisele ette heitnud selle hillitsetust, režiimikriitika ettevaatlikkust.

Konna äratajail ei olnud illusiooni, et impeeriumi kavad on hoobilt peatatavad. Nagu hoiatatud, võis minna ka vastupidi. Parteikoolid õpetasid ussisõnade äratundmist neilegi, kelle leivateenistuseks, aga vahel paraku ka kutsumuseks oli meie eluvõitlusele kriips peale tõmmata. Arhiiviallikad kinnitavad, et kirja kajana läkitati Tallinna mitu just sedalaadi eesmärgiga komisjoni. KGB ühe peamehe Viktor Tšebrikovi allkirjaga varustatud juhendid laekusid nii Pagari tänavale kui ka EKP KK I sekretärile. Ajaloolaste hinnangul oli zapiska, milles väljendati „suurt muret Eesti haritlaskonna nõukogudevastaste meeleolude“ ning noorte seas kasvavate „natsionalismi ilmingute üle“, silmatorkavalt ähvardav. EKP KKst üle rullivate arvukate ja Eesti olude suhtes absoluutselt ignorantsete ettekirjutuste mass mitmekordistus. Tõeks ähvardasid pöörduda nende hoiatused, kes olid leidnud, et ussisõnade sosistamisegagi olnuks mõistlikum oodata. Teiste sõnadega öeldes: peeti õigemaks jääda „vältida, et väldata“ taktika juurde. Käratsev päevapoliitika on esiplaanile nihutanud arusaama, et vägivallale vastuseismiseks leidub ainuvõimalik või ainuõige viis. Ajaloolase ülesanne on aga ükskõik millise hea tahte algatuse reaalsete tagajärgede kindlakstegemine.

Kirja poliitiliselt mobiliseeriva-vastanduva jõu allikas seisnes tõigas, et sellega täienesid režiimi kompromissitult ründavad praktikad „dialoogsusega“. Avalikkuse solidariseerumine ametlikku žargooni imiteerinud teatud-tuntud haritlastega oli kaugelt üldisem ja tõhusamgi kui pagulasvõitlejatega sama retoorikat kasutavate meelsusvangide üleskutsetele apelleerimine. Nende päevapoliitiliselt ehk kasulikki vastandamine on ebaajalooline. Pöördumise järel vallandunud protsesse uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et „põrganud eesti rahva suure enamuse poolt üsnagi selgelt ilmutatud tõrksusele ja antipaatiale, tõmbunud valge maja jäiga liini pooldajad mõnevõrra tagasi“.

Haritlaste pöördumise tõlgenduslik mitmekihilisus andis uue tõuke juba ilmses kriisis režiimi võimumasinas tekkinud lõhedele. Murenemisprotsesse annavad hästi edasi Tarmo Vahteri ülevaateteoses „Karuks istus vangitornis…“ nomenklatuuri tipus (seda nii EKPs kui ka KGBs) arenenud draamad. Eriarvamused selles, millised natsionalismi mahasurumise jõuvõtted oleksid tõhusaimad, arenesid vastasseisuks. Polkovnik Jüri Pooluse meenutuse kohaselt püüdsid mõned KGB eestlastest ohvitserid „pistrikke veenda, et „mingisugust neljakümnest grupeeringut“ ei ole. Et inimesed kirjutasid ühe tagasihoidliku, väga nõrgas sõnastuses kirja, mida nemad asjast arvavad.

Kuid kõrgeimad ülemused jäid KGB terroristlikule loomusele truuks. Kindral August Pork andis korralduse läbiotsimiseks Jaan Kaplinski kodus. Osa ohvitsere olevat pidanud hinge kinni lootuses vältida seda, et „neile näidatakse näpuga, et lähed Kaplinski juurde läbiotsimist tegema“. „Kaplinski oli ikka väga lugupeetud inimene. Minna nüüd Kaplinski korterisse, kus oli neli last, abikaasa, hakata seal läbi otsima“, seda enamik ei soovinud. „Jumal, kurat ei tahaks.“ Polkovnik Kuuseoks, kellele korraldus anti, käinud Pooluse juures „toas kaks päeva ringi nigu munas kana, kirus maa põhja kõiki neid asju: „Kuradi lollakad! Te lähete Kaplinski juurde läbi otsima! [—]. Te ei kujuta ette milline jama sellest tuleb! Teised vaatasid rahulikult pealt. Mis teha, see karikas tuleb sul nüüd põhjani juua.“ Tollane lõhenemine partei ja KGB tipus sai vastupeegelduse koguni laulva revolutsiooni aegadel.

Aparaaditöötajate tagasivaadetest vastu vaatav vastuse otsimine küsimusele „kes oli süüdi?“ peegeldab nii võimu tipus arenenud lõhenemist kui ka meenutajate taotlusi end puhtaks pesta. Nii üritab Rein Ristlaan luua muljet, et neil aegadel, mil näiteks isegi kolhoosiesimehe asendamine teisega eeldas keskkomitee büroo otsust, ei olnud EKP KK-l kirja autorite represseerimisega kohe mitte vähimatki pistmist! „On küll teada, et prokuratuuritöötajad omaalgatuslikult küsitlesid mõningaid allakirjutanuid. Kirjanik J. Kaplinski juures toimus isegi läbi otsimine. Keskkomitee propagandasekretär [s.t Rein Ristlaan ise] selleks mingeid suuniseid ei andnud. Läbiotsimine leidis hukkamõistmist, mida väljendasin EKP KK tolleaegsele I sekretärile K. Vainole. K. Vaino leidis, et see on küsimus, millega prokuratuur tegeleb oma pädevuse piirides ametlikult ning polevat sobiv sellele vahele segada.“ (!) Sedalaadi selgituste tõepärasus eeldab, et EKP KK haldusterritooriumil lõppes kurikuulus parteiline juhtimine juba 1980. aastal ja toimis tõeline õigusriik!

Tõuge lepituse otsimiseks

Kolm tilka verd andnutel ei olnud muud valikut kui partei ulatatud karikas põhjani juua. Kuid eesti vaimueliidiga ikkagi tihedalt kokku puutunud ja niigi režiimi äärmiselt madalast mainest hästi teadlikud KGB 5. osakonna ülemate sisetunne neid ei petnud. Hukkamõistmine, millest nii umbisikuliselt kõneleb Ristlaan, peegeldab partei käskude täitmisel lolliks jäetute kibestumise kõrval eelkõige avalikkuse suhtumist. Pöördumise koostajaid tabanud suuremad või väiksemad repressioonid aga toitsid vastupanuvaimu tugevnemise kõrval ka nn vastueliidi konsolideerumist. Partei hingeelu lähedalt tundnud ajaloolase Olaf Kuuli sedastus, et „kogu see „40 kirja“ lugu oli EKP Keskkomitee esimesele sekretärile Karl Vainole ja tema meeskonnale kaotuseks“ on üsna lahja. Pigem on põhjust väita, et režiimi murenemises võib täheldada uut etappi. Järeldust, et „toores venestamispoliitika muutus mõnevõrra ebakindlamaks ja ettevaatlikumaks“, võib pidada tõendatuks.

Juba tollal pudenesid juhuslikud ja kaalukamalt tõendamata teabekillud sellest, et haritlaste kollektiivne pöördumine andis tõuke lepituse otsimisele. Hädaga püüti leevendada kultuurielu alarahastatust, pidurdada institutsionaalse struktuuri mandumist jne. Nüüdseks on see saanud kinnitust, ja seda koguni Rein Ristlaane päranddokumentidest. Neis väidetu eeldab muidugi tõenduspõhist uurimistööd, kuid väärib siinkohal tsiteerimist. Ristlaan on pidanud koguni võimalikuks kõnelda „40 kirja suurest positiivsest osast eesti kultuuri arengus sellel arenguetapil“. Tollane ideoloogia peavalvur kinnitab, et „kiri oli mõningaseks toetuseks ka EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnale ning kultuuriosakonnale, samuti Eesti NSV Kultuuriministeeriumile võitluses eesti kultuuri arendamise eest“.

Kirja mõju

Ristlaan väidab koguni, et „teatud mõju oli ka 40 kirjal võitluses eesti rahvusraamatukogu eest“. Kui tollane pea­ideoloog rõhutab kirja positiivset „mõju eesti ajakirjandusele – uute väljaannete ilmumisele ja tiraažide suurenemisele“, siis on põhjust tähelepanelik olla. Kommunikatsioonikanalite rohkendamise parteiliseks tagamõtteks oli tõhusam ajude pesemine. Kuid leidub ka tõendeid, et mõned EKP töötajad kasutasid parteilist retoorikat tõepoolest ka kultuurihuvide edendamiseks. Olevat suurenenud ka eesti kirjanduse väljaandmine. Tõsi see on, et lagunevas impeeriumis kaalusid kultuuriprotsesside sisemised jõud muud argumendid peatselt tõesti üles.

Faktilise tõendusmaterjali koondamine jäägu ajaloolastele. Avaramas mõttes on probleem kaalutlustes, mis lubaksid 40 haritlase kirja pidada Eesti ajaloo oluliseks sündmuseks. Juba kümnendite taha jääva manifesti esiletõstmine peegeldab intuitiivset arusaama, et 1980. aasta oktoobris leidis Eesti ajaloos aset midagi olulist. Kui lähtuda näiteks Juri Lotmani arutlustest, mille kohaselt ajaloo annaalides peegelduv „ajalooline sündmus“ on midagi sellist, mille toimumine ei olnud ennustatav. Nii sadade noorte meelsuskogunemised kui haritlaskonna poolt venestamispoliitika must valgel avaliku paljastamise algatamine ja avalikkusele teadaandmine olid nii kirja koostajaile endile kui ka režiimi vankumatusse uskuvaile režiimi satraapidele ootamatuseks. Seega liigitub noorte protest ja selle vastukajana sündinud manifest kindlasti sündmuseks.

Mitmeti nõudlikuma, ajalookatkestuse sündmuseks arvamise, nagu seda näeme Alain Badiou „ajaloofakti“ ja „sündmust“ eristavas käsitluses, on manifesti esiletõstmine sündmusena märgatavalt probleemsem. Alain Badiou mõtteraamistiku kohaselt on „sündmus“ režiimi normaalsuse sedalaadi katkestus, millest kujuneks radikaalne väljamurre seadustega lubatust ja tavadega heakskiidetust. „Võimalikkuste võimalikkust“ avardavas mõttes ei saanud haritlaste algatusest välja kasvada transformatiivse jõuga sündmust. EKP terroristliku režiimi jõudu tajudes ei saanud pöördumise algatajad sedalaadi eesmärke seada.