Targast rääkivast peast doki tegemise paradoks

Dokumentaalfilmis David Vseviovist ei hakata kuvandi tagant otsima elus inimest.

PEETER SAUTER

Dokumentaalfilm „Vseviov“ (Eesti 2020, 52 min), režissöör Elen Lotman, stsenaristid Kristiina Davidjants ja Elen Lotman, operaator Elen Lotman.

Nii palju kui ma dokitegemisega kokku olen puutunud, püütakse vältida telesaate formaadi rääkivaid päid. Eriti portreede puhul, sest seal on see võte kerge sisse libisema. Eriti kui on targa ja meeldiva portreteeritava suhtes suur respekt. Eriti kui film seostub tähtpäeva ja austamise või autasustamisega. No katsu sa elusat ja inimlikku filmi teha Arvo Pärdist või Mihhail Lotmanist. Katsu sa nende suurest kuvandist mööda minna ja unustada, kuidas me neid austame ja armastame ja hakka kuvandi tagant inimest otsima.

David Vseviovi filmiga on niisama­sugune paradoks. Vseviov küll rõhutab filmis, et ajaloolane on inimene. Enamasti kahe käe ja kahe jala ja ühe peaga. Aga filmis näeme teda siiski valdavalt raadios saadet sisse lugema hakkamas, kunstiakadeemias, ja juubelil. Kogu inimlik pool piirdub valdavalt sellega, kuidas professor juubeli puhul muhedalt oma perepilte kommenteerib.

Vseviovi raadioloengutest ja raamatust „Elulugu. Kaks esimest nädalat“ teame, et David Vseviovile meeldib otsida inimeste eludest ja ajastust detaile, mille kaudu avanevad persoon ja ajalugu. Kuigi tõsi – oma kaasajast ja kaasaegsetest ajaloolane Vseviov ei kõnele. Ehk siis nende puhul pole sobilik detailidest rääkida. Kas saame ka David Vseviovi elu finesse otsima hakata alles saja aasta pärast? Siis on see otsing küll väheke keerulisem.

Tõsi, miks peaks juubelifilmis muutuma vastikult urgitsevaks ja isiklikuks? Aga vaevalt et juubilargi sellist viisakat filmi tahtis.

Toomas Kall kahetseb Vseviovi intervjueerides, et raamatust jäi välja foto, kus nad koos vannis on. Ja Vseviovgi ei tea, kuhu see foto kadus. Keegi ei tea. Millegipärast. Nii tekib paratamatult tunne, et me ei peagi midagi isiklikku teadma ega nägema. Perekonda näeme vaid juubelil, kodu ei kordagi. Mitte midagi väljaspool juubelit ja tööd. Ei mingeid harrastusi ega töövälist tegevust. Neid nagu polekski olemas. Kas nii oli kokku lepitud? Kas nii soovis juubilar? Kui see oligi paradoks teadlase, professori puhul, kes ise teiste vägagi isiklikke teemasid lahti kangutab, siis võiks see filmis aredamalt selguda.

Oma toredas raamatus räägib Vseviov küll suure mõnuga, kuidas talle kogu elu on meeldinud saunas käia ja vahel meeldib võtta viiskümmend grammi, ja kahju, et nüüd antakse nelikümmend või kaheksakümmend. Kumbki ei tundu nagu õige. Kas Vseviov oleks keeldunud filmis sõpradega sauna minemast? Kas oleks keeldunud Rein Ruutsoo või Toomas Kalliga armsas kohvikus viiskümmend grammi tegemast? Kui ma vaatan filmis Vseviovi pintsaku varrukanööpe, kus on lustakas sini-puna-valge nööbikombinatsioon, siis mulle tundub, et ei oleks keeldunud. Ja ehk oleks nii saanud tekkida teine atmosfäär kui tööl ja juubelil.

Kas saame ka David Vseviovi elu finesse otsima hakata alles saja aasta pärast?

Kaader filmist

Muidugi on selge, et Vseviov on kõige vabam oma harjumuspärases elemendis. Ja juba kaamera paneb ta pisut kinni. Vaevalt et ta raadiostuudios laua taha istudes iga kord endale ette loeb: „Kell läheb siia, teised prillid ette …“ Süüdi on juures olev kaamera.

Filmija teab, et Vseviov on kõige vabam ja kujundileidlikum mikrofoni taga või loengut pidades (ka juubelikõne on väikese loengu moodi) ja kasutabki oma kangelast just nii. Vseviov ise hindab inimeses eelkõige headust ja sõbralikkust ja temassegi tuleb ju suhtuda just nii. Tõsi. Aga siis saame vaid ühe-rolli-Vseviovi ja sellest on pisut kahju, sest kes siis niipea võtab teha Vseviovist teise nurga alt uut dokki.

Raadios istudes on hetk või paar, kui Vseviov vaatab korraks kaamerat ja kipub kaamerakrampi minema. Aga just seal on korraks kohal ehe Vseviov, nagu ta meenutab oma poisipõlvest rääkides, et oli õrn ja haavatav.

Kas ma tahaksin, et ka filmis haavaks keegi sooja õrnatundelist meest? Ei taha. Aga ehk leidnuks rollivälise eheduse ka muul moel üles.

Mõtlesin, et kui David Vseviov oleks ise pidanud ütlema, mis võiks olla filmis temast, oleks ta ehk viinud meid hoopis Venemaale. Ja kohtunud mõne vene kolleegiga. Näiteks. Või kes teab, mida. Kas kangelane ise soovis paraadportreed? Kahtlen. Aga nüüd meil see on ja muutub paratamatult ikooniliseks.

Kui ajaloo uurimine on David Vseviovile laboratoorium inimese uurimiseks, siis ehk võiks seda olla ka film temast. Või on see filmi puhul keelatud ja sobimatu.

On ju toredaid detaile. Kass Peemot turul (millest on küll juba varemgi juttu Vseviovi raamatus), auravad viinerid suures metalltünnis Nõukogude ajal teaduste akadeemia kohvikus, vastvahatatud parketi lõhn, mis rääkivat rohkem kui sõnad ja mida mäletavad kõik seda kogenud.

Aga kõik need tulevad Vseviovi suust, kuid pole pildil, pole filmis. Filmis detaili­rosinaid pole. Peale nende­samade kolmevärviliste nööpide raamatu esitleja varrukal ja neidki annab kaadrist otsida, kuna tähelepanu ei osutata.

Selle järgi, kuidas Vseviov Lenini peast möödudes suurele juhile väikse kõrvanipsu teeb, oletaksin, et mees on mänguline ja ta oleks muudegi tema karakterit avavate mängudega võinud kaasa minna. Praegu on meil paljudes kaadrites aga liikumatul ilmel autot juhtiv mees ja taustal kostab tuttav raadiohääl, nagu kuulaks Vseviov autos valdavalt iseennast.

Tõsi, taustal kostab ka ivake klezmer-muusikat, mis on küll asjakohane, aga pildiga ei seostu see otseselt kuskil.

Kas peaksin ka arvustust kirjutades rääkima hoopis Vseviovist? Oleks ju rääkida küll. Aga arvustus peab siiski olema filmist.

Elen Lotman on taktitundeline, ja ehk liiga. Kuigi väga raske on kujunenud Vseviovi kuvandist mööda minna või hakata sellele lisa otsima. Sõpruse kino oli puupüsti rahvast täis. Ja seda ilmselt mitte koroonaaegse kunstipõua tõttu. Kinno püüdlevatel inimestel olid kõigil Vseviovi näod ees, tore küll, aga saalis nägid nad vaid sellesama oma peas oleva pildi peegeldust. Või sai keegi midagi uut näha ja kuulda?

Vseviov räägib, kuidas ta jääb foori taga oodates mõtlema, et saja aasta pärast ei ole kedagi neist, kes koos temaga foorituld ootavad, enam elus. Ja praegusest elust ei saagi vahetult enam teada. Ja viskab kohe juurde, et õnneks ei ole siis elus enam temagi.

Tõesti ei ole, ja siis peame Vseviovist uut filmi tehes otsima tema kohta arhiivist, nagu Vseviov ise arhiivides istub.

Ma loodan paheliselt, et ehk on Elen Lotman üles võtnud palju musta materjali, mida delikaatsusest filmis ei kasutanud, aga mida siis saja aasta pärast sobib kasutada, nii nagu Vseviovil endal sobib juba nüüd rääkida oma elu esimesest kahest nädalast ja näidata juurde sobilikke pilte.

Vseviov vahendab detaile, mille kaudu mäletab oma lapsepõlve. Kuidas tegi köögis peoks valmistudes koos emaga kartulisalatit. Filmis pole aga isegi seda, kuidas Vseviov peoks valmistudes lipsu ette seob või habet ajab.

Omamoodi nonsenss on, kuidas Anu Saluäär jutustab filmis ümber Vseviovi raamatu detaile. Jutustab hästi ja vabalt. Aga see teeb asja tautoloogiliseks. Sünni­päevakülaline jutustab meile ümber sünnipäevalapse raamatut, mis on ilmunud juba aastakene tagasi. Lõbus muidugi. Tegigi nalja. Aga kas see avab kuidagi Vseviovi? Näitab vaid, kuidas meest ja tema raamatut armastatakse, kuidas juubilarist lugu peetakse. Minagi pean, aga tahaksin midagi uut ja värsket ka.

Üks üllatus siiski oli. Filmist käib kergelt läbi homoteema, mis on aktuali­seerunud just nüüd. Ja Vseviov ütleb mõtte, mis just praegu värskelt kõlab. Et me peame homoabielu millekski paheliseks ja unustame, et levinuim vägivald on meil perevägivald ja see leiab aset hetero­inimeste peredes. Seda väikest, aga tähtsat sõnumit, mis on justkui meelest läinud, võiks meedias võimendada küll.

Ehk on siis see resümee, et David Vseviov teab, et olulised asjad inimese (ja võimu) kohta on tihti teada ja lihtsadki, aga kipuvad kogu aeg meelest minema. Ta ise ei väsi neid meelde tuletamast ja need võiksid olla hoiatuseks, kui kas või meie riigis mingi suur võimumuutus tuleb või demokraatia turbulentsid jälle õhus on.

Nagu Vseviov ise oli vastanud Lennart Merele, kui Meri KuKus 1988. aastal küsis: „Kui Eesti vabaks saab, mis on esimene asi, mida tuleks teha?“

„Varad tuleks arvele võtta.“

Teravmeelne tõesti.

Eks need vist arvele võtmata jäid. Ja jäävad kardetavasti ka tulevikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht