Targalt talitades saab elurikkuse kahanemiskõvera tagasi kasvu poole painutada.
Universaalsest disainist on kasu kõigile. Ligipääsetavuslahenduste rakendamine ei ole kunagi võimatu, ehkki sellealaste kogemuste vähesuse tõttu võib nõnda tunduda.
Kaspar Männil on unistus tulevikust, kus särisev muusikaline süvakultuur elab ka pealinnast kaugemal – regulaarselt, mitte üksnes ühel teatud ning valitud suvenädalal.
„WhiteWash“ ja „Alustagem matustega“ on agressiivsed teosed. Jarmo Reha etendaja-persona on tembitud vihaga, mida laval sageli ei kohta.
Vanaisade ja vanaemade kunst on Anna Kõuhkna maalides transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks.
Kerge on muutuda osaks süsteemist ja selle sees olles võibki näida, et see paradigma on ainuõige ja süsteemi toimemehhanismide vastu võidelda ei olegi võimalik.
Metsanduse- ja põllumajandusjääke, energiakultuure, tööstus- ja olmejäätmete jääke saab kasutada teise põlvkonna biokütuste tootmiseks.
Ärimudel, mis põhineb klõpsude arvul, tuleb ümber mõtestada. Võtmeküsimus on, kuidas mõõta, analüüsida ja arvesse võtta iga klõpsu tähendust.
Näib, et baltlaste kujutamisel on vene kultuuris koloniaal- ja fašismidiskursuse segunemine ikka veel elujõuline kombinatsioon.
Kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris ning planeedi keskmine peegeldusvõime on need, mis kujundavad planeedi keskmise temperatuuri, s.t kliima soojenemise või jahenemise.
Eelmine Noorus oli mõnevõrra lustakam ja hooletum, kompas piire ja elas hetkes, praegune Noorus vaatab rohkem sissepoole ega jookse uisapäisa uute ideede ajel ringi.
Janno Jürgens: „Ma tahtsin rääkida lugu vendadest, mitmekümneaastase vanusevahega tegelastest üheksakümnendate keerulistes tingimustes kulgemas, foonil isade ja poegade konflikt.“
Aasta süngeimatel kuudel turgutage end sidrunitee, küüslaugu, mee ja Aleksei Salnikovi romaanidega.
Peipsi pealinna tulemine on kui naasmine vaiksesse maagilisse realismi, kus kõik on võimalik, kui vaid olla valmis ja osata näha väikeste asjade võlu.
Vanimate ühiskondlike hoonete kujunemisloo tundmine tugevdab tunnetuslikult sidet esivanemate ning meie ehituspärandiga.
Ussiaugu tee on Rae valla kohavaim, Vaskjala genius loci, mis ühendab maailmu ja aegu nagu ulmeraamatus.
„Rain“ algab võrdlemisi optimistlik-nostalgilise suvise meeleoluga, aga umbes seitsmendaks minutiks saabuvad vihm, hämarus ning kadunud poeg.
Urmas Lennuki uuslavastuse „Charlotte Löwensköld“ seitsme osatäitjaga ansamblist kiirgab mängutuju, särtsu ja tulisust.
„Minu elu ülikool“ on kihiline väljapanek, kus isiklik tasand põrkub akadeemilisega ning moodustab üllatavaid, kohati lausa hämmastavaid kooslusi.
Markéta Pášmová: „Zlíni laste- ja noortefilmide festivali missioon on avardada silmaringi ja pakkuda kvaliteetset alternatiivi tavaliselt kättesaadavale valikule.“
Keskkonnasõbralikkuse seisukohalt on suurte tootmismahtude juures tehnoloogial tähtis osa kogu tootmistsüklis, algusest lõpuni.
Pärdi päevade finaal ja helilooja sünnipäevakontsert oli kohale meelitanud nii suure hulga rahvast, et juba pool tundi enne algust oli kirik publikut täis.
Hoibi keldrigaleriist on saanud pelgupaik oma kunsti näitamise näljas noortele, keda huvitab intiimsus, kollektiivsus ja afektiivne meeleseisund.
Paigad mäletavad meid jälgede järgi. Keskkonnakunst on kui keel, mis aitab sideme maastikuga taastada, äratada ja võimendada kohatunnet ning kogukonda.
Lobisedes ei pea tõde esitama. Lobisemine on mängu triumf elu üle, kui ainult oskajad lobisejad on.
Sillamäest ja metsavendlusest Peterburi venelanna pilguga. Vestlus Olga Pogodina-Kuzminast
Aleksei Salnikovi „Petrovid gripi küüsis“ ja „Osakond“
Sven Anderson, „Miks ma ajakirjanduse eest maksan?“
Elo Liiv, „Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadumine“
Keskaegsetest (maa)kirikutest ehitusarheoloogi pilguga
Andres Kuusk, „Energia ja kliima“
Intervjuu Zlíni laste- ja noortefilmide festivali kunstilise juhi Markéta Pášmovága
Pärnu Linnaorkestri hooaja avakontsert