Keskaegsetest (maa)kirikutest ehitusarheoloogi pilguga

Vanimate ühiskondlike hoonete kujunemisloo tundmine tugevdab tunnetuslikult sidet esivanemate ning meie ehituspärandiga.

VILLU KADAKAS

Miks üldse uurida keskaegseid kirikuid? Küsimus võib tunduda asjakohatu. Kui jätta kõrvale muinasaegsete maalinnade ja kivikalmete kuivlaos müürid, on ju tegemist Eesti vanima arhitektuuriladestusega, millel on pikk uurimistraditsioon. Mitte küll Eestis, aga Euroopas on kirikuhoonete uurimine üks arheoloogia vanemaid harusid. Teisest küljest võib pikk uurimislugu ja kauane tähelepanu varasemale kunstile jätta mulje, et selles vallas on praeguseks kõik läbi uuritud. Mis siin enam, tuleb keskenduda uutele ja uurimata teemadele.

Silmaga nähtava kohta, selle kohta, mida on aastakümneid vaadeldud ja kirjeldatud, nagu dekoratiivsed elemendid, raidkivist portaalid, konsoolid jms, on uusi teadmisi kirja panna tõepoolest keeruline. Teisiti on lugu niisuguse informatsiooniga, mida ei leia kirjalikest allikatest, mis ei ole silmaga näha, vaid hilisemate ladestuste varjus või killustunud. Selline teave tuleb alles väliuuringu käigus nähtavale tuua ning fragmentide alusel tervikuks rekonstrueerida. Nii tulevad põranda ülesvõtmise käigus välja hävinud interjöörielementide, näiteks altari või hauakasti jäänused, värvi- ja krohvikihtide sondeerimisel aga eri ajastute seinamaalingute osad. Iga selline infokild tuleb dokumenteerida, seda on vaja tõlgendada ja see laiemasse konteksti asetada. Tükk tüki haaval lisandub andmebaasi uusi teadmisi, mis pole senini olnud kättesaadavad. Üks infokild ei mõjuta ega muuda kuigivõrd suurt pilti, see tähendab üldistusi ehk uurimisseisu, kuid arusaam Eesti varasest kirikuarhitektuurist siiski teiseneb ja täieneb piiskhaaval.

Kas me tõesti ei tea piisavalt oma vanadest kirikutest?

Mis see õieti on, mida me ei tea, aga peaksime teadma? Kas teame, kui vanad on meie kirikud? Entsüklopeediast leiab iga hoone kohta vähem või rohkem kindlas kõneviisis vanuse, olgugi et see on esitatud tihti umbmäärase aastaarvuna, ebamääraselt, poole sajandi või paremal juhul veerandi täpsusega. Kui kirikuhoone uurimislukku süveneda, avastab uurija enamasti, et kirjalikud allikad hoone vanuse määramiseks puuduvad, mistõttu on n-ö kehtiv määrang oletuslik, toetub vaid aastakümneid tagasi sõnastatud eeldustele ning võrdlusele teiste kirikute sarnaste ehituselementidega. Uurijad on raamatutes esitanud küllaltki erinevaid seisukohti. Huvilisel võib olla üsna keeruline aru saada, milline seisukoht kajastab praegust uurimisseisu, milline esindab vaid ajast ja arust hinnanguid. Seetõttu kohtabki turismibrošüürides ja muus säärases n-ö kerges kirjavaras tihti poolsajandi­taguseid iganenud seisukohti. Enamasti on olnud põhjust kirikuhoone vanuse ja ehitusloo üle uue info valguses arutleda, seda täpsustada ja mitmel juhul see ka vaidlustada.

Mitte ainult kirikuhoone vanuse, vaid ka algse kuju tuvastamise teeb keeruliseks asjaolu, et enamasti on seniajani säilinud hoone mitu korda ümber ehitatud, moondunud või kaotanud täielikult algse väljanägemise. Ka üldjoontes hästi säilinud XII sajandi kirikutes on kergema remondi krohvi- ja värvikihtidega varjatud varasem viimistlus, samuti laiendatud uksi-aknaid ning kaotatud või peidetud mitmed varasemad interjööri elemendid. Paljud kirikud on keskaja lõpul või uusajal niivõrd kapitaalselt ümber ehitatud, et raske pole mitte ainult varaseima säilinud ehitusosa vanust määrata, vaid ka seda üldse üles leida.

Haljala kiriku varasema pikihoone vundament.

Villu Kadakas

Nii nagu tänapäevases elamuehituses, üritati ka keskajal vana hoonet uuendades kõike vanale osutavat kaotada või varjata, et tekiks moodsa uusehitise petlik mulje. Vanade kitsaste akna- ja ukseavade raamistus asendati uuega, tagasihoidlik talalagi kivist võlv­laega või pärast võlvide hävingut tulekahjus hoopis vastupidi. Ümberehitusele osutavad paremal juhul poolikuna säilinud portaali või akna jäänused või seinalt maha murtud võlvikonsooli könt. Enamasti on sellised vanemad ehitus­elemendid säilinud paksu krohvi all ning ilmnevad vaid juhul, kui seinalt on maha kukkunud suured krohvitükid. Eri ajastust pärit seinaosade liitekohti ehk ehitusvuuke ja -õmblusi reedavad krohvi praod ja konarused, mida oskab näha vaid kogenud vaatleja. Keeruliseks teeb müüride n-ö lugemise asjaolu, et vanade hoonete seinapind on krohvi mitmekihilisuse tõttu niikuinii praguline ja konarlik, nii et saa nüüd aru, milline pragu osutab kinnimüüritud avale, milline on lihtsalt pragu.

Lühike keskaeg

Eesti keskaeg oli Lõuna- ja Lääne-Euroopa omaga võrreldes lühike ja kestis vaid kolm ja pool sajandit. Sel ajajärgul jõuti ühele kohale üldjuhul ehitada vaid üks kivikirik. Eestis on nii mõnedki XIII sajandil ehitatud kirikud alles üsna algsel kujul. Paljud jõuti siiski juba keskaja lõpuks põhjalikult ümber ehitada. Pikendamise, laiendamise ja võlvimise käigus säilis alghoonest vahel vaid mõni seinalõik. XIX sajandil, mil rahvastik kasvas plahvatuslikult, lammutati mitmed väikseks jäänud maakirikud uue ehitamise käigus täielikult või poolenisti, mistõttu jääb üle uurida vaid seda, mis maa sees.

Arhitektuuriloo üldkäsitlustes on keskendutud keskaja osas üldjuhul katedraalidele, kloostri- ja linnakirikutele ning jäetud maakirikud kui väiksemad ja lihtsamad hooned tagaplaanile. Isegi kui arhitektuuri tippteostes peegeldub arhitektuuriline, religioosne ja sotsiaalne mõte selgemini, siis inimesi puudutasid pigem maakirikud, kuna suurem osa elanikkonnast elas ju külades. Paljudele, kes kihelkonna piirest oma elu jooksul välja ei saanudki, oli koguduse kirik ainus kivihoone, mida üldse oldi näinud. See oli imeasi, mis vastandus eredalt kogu ülejäänud ehitatud keskkonnale. Puust ei olnud ju ainult talurahva hooned, vaid varasemal ajal ka suurem osa mõisahooneid. Kihelkonna rahva ressurss väljendus materiaalselt (tahes või tahtmata) just koguduse hoone uhkena väljaehitamises. Kirikuskäimine oli kesk- ja varauusajal midagi palju enamat kui religioosne toiming. See tähendas suurt hulka ametlikke ja muid toiminguid, milles praeguseks on kiriku roll vähene või olematu. Näiteks oli kirik perekonnaseisuamet, ametlike teadete kuulutamise koht, meelelahutusasutus, oma jõukuse ja seisuse eksponeerimise paik, ajakirjanduse aseaine (uudised), ühismeediaplatvorm (klatš ja arvamused), kultuurikeskus, tutvuste sõlmimise koht jne. Tänapäeval on keskaegne kirik ajaloolise kihelkonna alal üldjuhul konkurentsitult vanim hoone, kindlasti ühtlasi vanim ühiskondlik hoone.

Kihelkonnakirikutes ei kajastu vaid kohaliku tähtsusega ajalugu. Ühes maakirikus säilinud detail võib esindada palju laiemalt levinud ehitustraditsiooni, töövõtteid, hoone kavandajate ja ehitajate kaugemaid kontakte, nii talurahva kui ka mõisnikkonna sotsiaalseid ja religioosseid harjumusi, samuti neis aja jooksul toimunud muutusi. Tänu kihelkonnakirikutele tunneme Eesti vanimat, XIII sajandi kirikuarhitektuuri, sest kuna linnadesse koondus raha, uuendati seal peaaegu kõik kirikud hiliskeskajal XV sajandil. Mida teame näiteks XII sajandi Tallinna kirikutest? Nigulistes saab ette näidata külgseinte mõned lõigud ja portaalid, toomkirikus mõned kooriruumi seinad. Midagi on säilinud ka mujal, kuid üldpilt on siiski fragmentaarne. Seegi teadmine tugineb põhjalikele väliuuringutele, mille käigus on leitud tükike siit ja teine sealt.

Juba XIX sajandist peale on uurijate tähelepanu keskmes vanimate ehitusjäänuste tuvastamine. Kui leitakse esimene kirik ning sellesse ladestunud esemed, saab teha järeldusi ristiusu leviku, koguduse rajamise aja ja asjaolude kohta. Enne asulakohtade uurimiskeskmesse tõusmist olidki linnuste kõrval kirikud need, mille rajamise aja järgi tehti üldistusi kogu piirkonna asustuse leviku ja keskuse tekke kohta.

Kui ka hoonet ennast põrandast kõrgemal enam ei ole, siis on maa sisse jäänud fragmendid, mille alusel rekonstrueerida kunagine tervik. Algse hoone tuvastamise kõrval on oluline ka uusajal põhjaliku uuenduse läbinud kirikute vahepealsete muudatuste, nii väiksemate lisandite (sakramendinišid, portaalid, aknaavad) kui ka kapitaalsemate ümberehituste väljaselgitamine.

Ehitusarheoloogia metoodika omapära on lisaks pinnasesse ja ehituskehandisse tungimisele vahetu vaatlus. Kuna kirjalikud ja pildilised allikad Eesti keskajast peaaegu puuduvad, on suur kiusatus seostada meelevaldselt konkreetseid ehitusetappe väheste kirjalikest allikatest teada daatumitega. Sellega tuleb olla ettevaatlik.

Ehitusarheoloogid lasevad enamasti ehitusjäänustel endil kõigepealt n-ö rääkida ning vaatavad alles seejärel, kas ja kuivõrd sobivad tulemused kirjalikest allikatest saadud teadmiste või seni õigeks peetud üldistustega. Eesmärk on saada objektiivne tulemus, kasutades selleks infoallikana võimalikult palju ja sõltumatult just ehitist.

Eestis ulatuvad kirikute ehitusarheoloogia esimesed akadeemilisel tasemel väliuuringud sõjaeelsesse aega, kuid lõviosa välitöid saab seostada ühe uurijaga. 1950. kuni 1980. aastateni tegi selles vallas suure töö ära kunstiloolane Villem Raam (1910–1996). Tema väliuuringute tõttu teame kümnete maakirikute varasematest ehitusperioodidest nii mõndagi, mis oli jäänud varju vaid nähtavat ja säilinut analüüsinud uurijatele.

Pärast Villem Raami on seoses põrandavahetuse ja muude remonditöödega vähesel määral kirikute ehitusarheoloogiline uurimine siiski jätkunud. Lõuna-Eesti kirikuid on aastakümneid uurinud Kaur Alttoa. Hiljuti võtsin doktoritöös kokku senised teadmised Põhja-Eesti, see tähendab ajaloolise Harju- ja Virumaa maakirikute ehitusarheoloogia valdkonnas. Täpsemalt vaatlesin ehitise n-ö alumist tsooni ning jätsin uurimise alt välja aknad, võlvid ja muu kõrgemal paikneva. Seitsme kiriku ehk Jõhvi, Jõelähtme, Risti, Lüganuse, Kose, Haljala ja Juuru kiriku väliuuringutele tuginev väitekiri annab ülevaate aastakümnete uurimistööst ja praegusest uurimisseisust. Vaatlesin üldistavalt mitmesuguseid teemasid: ruumi kujunemine ja kasutus, eri ajal ehitatud osade eristamise kriteeriumid, põhiplaan, ehitusosade rajamise järjekord, interjööri ehitusosad, näiteks altarid, piilarid ja muu selline, sissepääsud, portaalid jne.

Uus kirik vana varemetel

Mida uut saab siis Põhja-Eesti maakirikute ehitusarheoloogias Villem Raami uurimistööga võrreldes esile tuua? Totaalset murrangut ei tulnud, täiesti teistsugust arusaama mõistagi ei tekkinud. Muutusid mõned seni kehtinud eeldused, mistõttu praegusi andmeid saab vaadata n-ö uues valguses, kui rakendada teistsuguseid mudeleid. Esile kerkis hulk uusi pisiasju.

Üldküsimuste hulgast tuleb esile tõsta keskaja lammutustööde ulatuse teema. Seni on eeldatud, et nii praeguseni säilinud kui ka XIX sajandil lammutatud keskaegsed kirikud olid oma asukohas esimesed kiviehitised, et enne XV sajandil ehitatud kivikirikut oli seal seisnud alati puukirik. Seda väites toetuti hinnangule, et keskajal suhtuti esimestesse kirikutesse võimalikult säästlikult: neid küll ehitati ümber, kasutati ära vanad müürid, kuid ulatuslikku lammutamist välditi. Sellise lähenemise üks põhjusi oli kahtlemata võrdlemisi lühike keskaeg Eestis, erinevalt nt Skandinaavia maadest, rääkimata Rooma riigist välja kasvanud Lääne-Euroopast, kus keskaja jooksul jõuti samal kohal välja vahetada mitu hoonet.

Hiljutised uuringud näitavad, et ka Eestis võidi kivikirikuid juba varakult lammutada, kui vana oli jäänud väikseks või osutusid selle müürid kõrgendamise ja võlvlaega katmise jaoks liiga nigelaks. Esimene tõend vana kivikiriku lammutamise kohta on XV sajandil ehitatud Haljala kiriku seest mõned aastad tagasi avastatud varasema, tõenäoliselt kivist pikihoone vundament. See leid osutab, et nii mõnegi teadaolevalt alles XV sajandil ehitatud Virumaa kiriku müürides või põranda all peituvad arvatavasti märksa varasemal, juba XIII sajandil püstitatud kivikiriku jäänused.

Enam-vähem kõigi Eesti kirikute puhul võib lugeda, et alguses oli puukirik, aga vähesed teavad, et kindlaid tõendeid ühegi algse puukiriku kohta ei ole Eestis tegelikult leitud. See mõistagi ei tähenda, et neid polnud, vaid pigem peegeldub selles tagasihoidlik uurimistöö ja puukirikute kehv säilimine. Skandinaavias on aga puukirikute jäänuseid leitud küllaltki palju. Võimalik, et mõni lühike pikihoone, mis ehitati ilma kitsama kooriruumita (nt Kose kirik), ehitati algselt hoopis vanema puust kooriruumi vastu, mis hiljem asendati.

Varasemad uurijad on vaikimisi eeldanud, et keskaegne raidkiviplastika (portaalid, akende ehisraamistik, võlvikonsoolid jms) pärineb hoone müüridega samast ajast. Arvestades, kui palju on Lääne-Euroopas avastatud raidkivist elementide sekundaarset kasutust, on põhjust ka siinsete kirikute puhul kahtlustada, et nii mõnigi on uuena üles ehitatud osaliselt eelmise raidkividega. Eriti puudutab see nn Tallinna koolkonna lubjakivist elemente, mille lihtsad geomeetrilised vormid püsisid väheste muudatustega moes mitu sajandit. Näiteks on Haljala kiriku kaheksakandiliste piilarite osa raidkividetaile erineva suuruse tõttu tõenäoliselt pärit varasemast ehitisest.

Niiviisi ristuvad ja teevad uurija töö keeruliseks kaks vastandlikku tendentsi. Kiirelt muutuva stiili ajastul kiputakse hoone uuendamiseks vahetama akna- ja uksepiitu, nii nagu ka tänapäeval, kuid ajal, mil vorm ja stiil väga ei muutu, saab uue ja suurema kiriku ehitamisel taaskasutada just raidkivist elemente. XII kuni XIV sajand oli Eestis dekoratiivsete elementide stiili osas suhteliselt kiirete muutuste aeg. Seevastu hiliskeskajal, vähemalt Põhja-Eestis, tahusid Tallinna kiviraidurid pikka aega väga sarnaseid konsoole, portaale ja akende ehisraamistikke, enam-vähem selliseid, nagu need XIV sajandi lõpuks olid välja kujunenud.

Kuna kirikute dateerimine tuginebki suuresti raidkivist ehitus­elementide vormi ja stiili muutumisele, siis on ilmne, kui määrava tähtsusega on konkreetse hoone jaoks valmistatud ning lammutamise käigus saadud varasemate raidkivielementide eristamine. Edasise analüüsi käigus võib tulla nii mõnigi üllatus: mõni hiliseks peetud ehitis või raidkivide rühm võib saada senisest erineva dateeringu.

Varasematel uurijatel n-ö kahe silma vahele jäänud uurimisküsimuste hulgast tasub mainida vaheseinu. Pikka aega on eeldatud, et kirikusaal oli ka katoliku ajal pinkide ja rõdudeta küllaltki tühi ruum, erandiks vaid reformatsiooni järel lammutatud kõrvalaltarid pühakute teenimiseks. Lääne-Euroopas, kus on rohkem säilinud, on viimastel aastakümnetel jõutud järeldusele, et juba enne reformatsiooni oli kirikus mitmesuguseid nii kivist kui ka puust eri kõrgusega vaheseinu. Kõrvalaltarite ümber ehitati vaheseintega kabeleid, nii et äärmuslikumal juhul võis üldpilt meenutada tänapäeva avatud kontorit koos mitmesuguste sirmide ja seinakestega. Inglismaal lõhuti palju sellist sisustust välja alles viktoriaanlikul ajajärgul hoone n-ö algsel kujul restaureerimise tuhinas. Eestis tegid selles vallas puhta töö ilmselt juba varauusaegsete sõdade põlengud. Siiski, mõnest keskaegsest vaheseinast on põrandas säilinud jälg, näiteks Risti kiriku lõunalöövi altarit piiranud puitsein.

Veel üks uus uurimisvaldkond on barokiajastu interjööri puust elemendid. Kui ajastu tähtsaimad elemendid altariretaabel ja kantsel on enamasti alles, siis interjööri puitosad, nagu väärid (rõdud) ja pingistik, on paljudes maakirikutes XIX sajandil välja vahetatud. Hävinu ulatuse ja kujunduse kohta puuduvad tihti igasugused andmed. Arheoloogiaga ei saa taasluua tervikut, kuid vääripostide vundamentide kaardistamisega saab rekonstrueerida postide plaaniskeemi. Põranda all ei pruugi olla säilinud selgeid jälgi välja visatud puitpingistiku asukohast, kuid võib leida selle tükke. Uue põranda laagi osana võib leida mõne vana pingistiku küljetala, millesse on süvendatud pingi otsalaudade tappide augud.

Eesti kirikute ehitusarheoloogiline uurimine mõistagi jätkub ning iga aastaga lisandub ehitusloo kohta uusi teadmisi. Meie vanimate ühiskondlike hoonete kujunemisloo tundmine tugevdab tunnetuslikult sidet kümneid põlvi tagasi elanud esivanemate ning ehituspärandiga – Eesti vanima säilinud arhitektuuriga.

Artikkel põhineb selle aasta augustis Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis kaitstud doktoritööl „Harju- ja Virumaa maakirikute arheoloogiline uurimine. Ehituslik kujunemine ja ruumi kasutus alumises tsoonis“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht