Morgensternita ei ole ülikooli, ülikoolita Morgensterni

„Minu elu ülikool“ on kihiline väljapanek, kus isiklik tasand põrkub akadeemilisega ning moodustab üllatavaid, kohati lausa hämmastavaid kooslusi.

REET VARBLANE

Tartu ülikooli ajaloo püsinäitus „Minu elu ülikool“ muuseumi Morgensterni saalis. Kuraatorid Mariann Raisma, Lea Leppik, Terje Lõbu, Kristiina Tiideberg, Ken Ird, Virge Lell, Kaija-Liisa Koovit, Karoliina Kalda ja Paula Põder. Kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste.

Tartu ülikooli muuseumi Morgensterni saalis möödunud aasta lõpul avatud uue püsinäituse plakatil ei ole ei aegumatu Tartu klassiku, uushumanismi suurkuju Karl Morgensterni portree või tema aega edastav romantiline kujund, vaid praegusaegne noor naeratav tudengineiu. Mitte küll päris praegusest ajast, sest tema tekkel osutab aastakümneid varasemale, Nõukogude ajale. Tollane üliõpilane on enamikule eestlastest nüüd juba aastakümneid tuttav teleajakirjanik – saatejuht ja produtsent Tiina Park. Ka tema tollasest fotost on Eesti televisioonis juttu olnud, sest see ehtis Venemaa (siis Nõukogude Liidu) ühe auväärsema ja suurima levikuga ajakirja Ogonjok kaant. Heledapäise noore naise foto oli esitatud Nõukogude eesrindliku ja õnneliku noore inimese kuvandina. Kuid tema esitamisviisis on veel midagi, mis ei mahu oma riiki ja rahvast teeniva kommunismiehitaja kuvandi alla: tema poos on liiga vaba ja näost paistab iseenesestmõistetav enesekindlus, ta on noor naine, kes teab, mida tahab. Ta ei ole pelgalt Nõukogude üliõpilane, ta on Balti liiduvabariikide – Nõukogude välismaa – vabaduse esindaja. Samalaadi noore naise kuvandi on valinud näiteks ka Helsingi ülikooli muuseum oma veebilehele, kus tutvustab oma fotokogu. Kohvikus üksi istuva noore soome neiu foto ei ole 1960ndate, vaid 1950ndate keskpaigast, kuid üksijäetusest või kaaslase ootusest see kuvand küll ei kõnele. Ikka sama sõltumatu ja iseteadlik ilme ning vabaduseiha. Ehk midagi, mis nii loomulikult on käinud ja loodetavasti käib ka praegu üliõpilasaja juurde, kui tegemist on „minu (oma) elu ülikooliga“, vaatamata sellele, milline oli ühiskonna ametlik ideoloogia ja sellest tulenevalt ka ülikooli ametlik vaimsus.

Ülikooli vaimsuse otsimine. Tartu ülikooli muuseumi põhiekspositsioon kulgeb läbi muuseumi nelja korruse ning on jaotatud viieks alajaotuseks: „Hullu Teadlase kabinet“, „Varakamber“, „Valge saal“, „Parroti kabinet“ ja nüüd siis ka „Morgensterni saal“. Põhiekspositsioon uusimas osises ehk Morgen­sterni saalis, või nagu ekspositsiooni pealkiri osutab – „Minu elu ülikoolis“, on püütud tabada tabamatut või midagi, millest Tartu puhul ei ole keegi kunagi suutnud mööda vaadata. Ehk siis Tartu vaimsust või vaimu. Küll on seda irooniliselt või enesehaletsuslikultki otsitud möödunud aegade suuruses, küll entusiastlikult põrandaaluses alternatiivses kultuuris või ka hardalt ülikooli erilises akadeemilises atmosfääris. Aga ikka on pusles mõni tükike puudu ja Tartu vaim ei anna ennast kätte.

„Minu elu ülikooli“ või Morgensterni saali suhtes ei ole küll põhjust ei irooniaks ega veel vähem ilkumiseks. Näituse tegijad ehk siis ülikooli muuseumi kollektiiv eesotsas direktor Mariann Raismaga ja kujundaja Mari Kurismaa ei ole läinud libedale teele, vaid kitsendanud vaimu otsingu ülikooliga: muuseumi veebilehel esitatud tutvustus on küll üsnagi kõikehaarav, kuid ka see annab kätte kindla raamistiku, kuhu ekspositsioon on asetatud. „Milles seisneb ülikooli erilisus, ülikooli vaim? On see õppejõudude elutarkus, värvikas tudengielu, juhtide otsused, paiga hing, ühika- ja erakaelu, eluülikool väljaspool akadeemilisi seinu, nukker üksindus ja lõppematu armastus, uued teadmised ja ootamatud avastused? Kõik see kokku ja loomulikult palju enamgi. Meil igaühel on oma ülikooli lugu. [—] Universitas’e vaim mõjutab nii teaduselu kui ka meie argipäeva rohkem, kui me seda ehk tajume.“ Ehk siis iga üliõpilase, õppejõu ja ülikooliga seotud isiku isiklik lugu sellest, kuidas ülikool on meid – oma vilistlasi – mõjutanud ehk ülikooli ajaloo isiklik tasand versus XIX alguse uushumanistliku mõtte kandja, ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi asutaja, kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika-, kirjandus- ja kunsti­ajaloo professor Karl Morgenstern, või kui täpne olla, siis tema keskkonna võimalikult adekvaatne taastamine ja vaatajale esitamine. Või kui seda veel ümber sõnastada, siis Karl Morgensterni, aga ka laiemalt aegumatu klassiku pühaduse ja puutumatuse dekonstrueerimine ning 180 000 kunagisest või praegusest üliõpilasest igaühe asetamine võrdselt tema kõrvale.

Morgensterni saali soliidses kujunduses võib leida nutikaid ekskursse ajalukku ja praeguse ülikooli argipäeva.

Terje Ugandi

Sest Morgensternita ei oleks olnud ei XIX, XX ega ka mitte XXI sajandi Tartu ülikooli ega ka üliõpilasi sellisena, nagu neid teame, kuid ei XVII, XVIII ega ka mitte XIX, XX ja ka XXI sajandi üliõpilasteta ei oleks meil uushumanismi suurkuju Karl Morgensterni just sellisena, nagu teda praegu teame ja austame.

„Minu elu ülikool“ avati eestikeelse ülikooli asutamise 100. aastapäeva puhul, kuid – iseäranis, et raamistiku üks külg on seotud sajand varasema ehk Morgensterni ajaga – hõlmab õigustatult ekskursse ka ülikooli päris algusaega ehk siis Rootsi protestantlikku ja Vene tsaaririigi saksa ülikooli ja jõuab päris praegusesse aega. „Minu elu ülikool“ on mitmekihiline ekspositsioon, kuid need kihid ei kulge ei horisontaalselt üksteise all või kohal, sõltuvalt akadeemilisest hierarhiast, ega ka mitte vertikaalselt kronoloogia põhjal, kuigi et tegemist on siiski akadeemilise väljapanekuga, ei ole päriselt lahti öeldud ei kronoloogiast ega ka sellest, mis oli akadeemilises maailmas parajasti rohkem või vähem hinnas. Sellest saab mööda vaadata ning see polegi oluline kihtide dünaamilise esituse puhul, kus isiklik tasand põrkub pidevalt üldisema, akadeemilisega ning moodustab üllatavaid, kohati lausa hämmastavaid kooslusi.

Avatud väljapanek. „Minu elu ülikool“ on nii ruumiliselt kui ka füüsiliselt avatud väljapanek, sest külastaja võib kõiki eksponaate puutuda, võtta riiulist raamatuid, neid lehitseda või kui on aega, siis ka lugeda. Aga see on ka vaimselt avatud väljapanek, sest selle vastuvõtmine ja tõlgendamine oleneb märksa rohkem kui nii mõnegi teise sellelaadse ekspositsiooni puhul just vastuvõtjast endast: kas tegemist on sõna otseses mõttes minu ülikooliga või on tegemist siiski vaid põnevalt esitatud akadeemilise institutsiooni ajalooga.

Tartu ülikooli vilistlasena pean tunnistama, et langesin kõige positiivsemas mõttes nostalgia lõksu. 1970ndate Arnold Koobi aegne ülikool ei olnud just teab mis vabadusekants, aga see oli minu – nagu kõikide mu sõprade ja kaasüliõpilaste – oma paik küülikuradade ja nende ristumispaikadega. Ajaloo- ja keeleteaduskonnale kulgesid need peahoone väikesest raamatukogust-seminarkast ülikooli kirikus paiknenud õpperaamatukogu-tuubikumi, sealt juba Toomemäele suurde raamatukokku, kus nüüd asub muuseum ja Morgensterni saal. Sinna küll ei saanud, sest see oli antud raamatukogu kinnisele osakonnale, kuid ka teise korruse aknast avanes üsnagi samasugune romantiline vaade Toomemäe nõlvadele, kus pesitsesid hakid, rongad ja teised targad linnud. Aga sinna vahele või kõrvalpõigetena pisut kaugemalegi mahtusid ülikooli esinduslik, aga kodune kohvik, peahoone tilluke kohvipaik Sophokles, orientalistikakabinet ja kinoklubi keemiahoones, kunstikabinet nn Marksu majas, kunstiajaloo kabinet nüüdses EÜSi majas, klubi Tähe tänava alguses ning loomulikult tollase Pälsoni tänava ühikad. Just need rajad ja paigad ning neid täitvad inimesed moodustasid „minu (elu) ülikooli“. Vahest juurde veel mõned akadeemilises mõttes tähtsusetud, kuid „minu (elu) ülikooli“ mõttes kirkad detailid, nagu näiteks, et vana grammofon mängis Santana „Black Magic Woman’it“ ainult tollase noore kunstniku Enn Tegova kõhul jms.

Ekspositsiooni kuraatorid on olnud ka parasjagu osavad manipulaatorid, sest kõiki vilistlasi sisaldav tabloo käivitas minus vähemalt mulle endale siiani tundmatu hasartmängija ning leidsin ennast innukalt otsimas mitte ainult ennast ja oma põlvkonnakaaslasi, vaid vanaisasid-vanaemasid ja vanaonusid. Ilmselt lähevad lapsed ja publikut kaasava nüüdismuseoloogia austajad õnnelikult kaasa küsimuste-vastuste mänguga, delikaatsete videotrikkide ja kõige muuga. Annan endale aru, et see käib asja juurde, sest õnneks ei ole kõikvõimalikke nuppe, kuhu peab vajutama, sest ainult nii avaneb väljapaneku sõnum, just üleliia palju, ning mis peaasi – XIX sajandi alguse rahustav, isegi sulnis akadeemiline atmosfäär on võtnud siiski võimust. Aga just parasjagu, sest kuigi Karl Morgensterni pühadust on parasjagu dekonstrueeritud, on talle siiski jäetud tema oma paik, „tema elu ülikooli“ tähis. Kui külastaja võib ekspositsioonis käituda kui oma elutoas, katsuda kõike, mis silma jääb, siis Karl Morgensterni kabinet on ainukese paigana muust ekspositsioonist ja vaatajast eraldatud. Nii nagu klassikalises muuseumis on ikka kombeks olnud.

„Minu elu ülikool“ ei ole Tartu ülikooli muuseumi ainus rahvusülikooli 100. aastapäeva märgistav väljapanek: aastanäitus „Ideaalide Eesti. Sada aastat otsinguid“ (avatud kuni 10. I 2021) ja ka Birgit Püve fotoportreede näitus „Pane vaim valmis! Tartu Ülikooli sada nägu“, kus ta on jäädvustanud ülikooli sadat väljapaistvat teadlast ja õppejõudu koos esemega, mis portreteeritu meelest kõige paremini teda või tema suhet ülikooliga, iseloomustab, on samuti sellele tähtsündmusele pühendatud.

Väljapaistev tegevus. Tartu ülikooli muuseum ei ole ainus ülikoolimuuseum Eestis, ka Tallinna ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis on oma muuseum. Tallinna ülikooli ühte ruumi surutud ekspositsiooniga muuseum ei ole päris samast kaalukategooriast kui Tartu ülikooli muuseum, seda enam, et ajaloolises toomkirikus paikneva peahoone kõrval on muuseumi käes veel Tartu tähetorn, vana anatoomikum ja kunstimuuseum ülikooli peahoones, kuid meie rahvuslikule haridusele pühendatud väljapanek „100 aastat õpetajaharidust“ või sealt ühe lõigu tutvustus „Henn Tiiveli taaskohtumine oma lõputööga“ jäävad ka esitusviisilt „Minu elu ülikoolile“ alla. Tallinna tehnikaülikooli noorel muuseumil on korralikud ruumid ning 2010. aastal alustati tähelepanu äratanud vulkaaniväljapanekuga. Ei ole midagi ette heita ka „Muuseumi aarete“ sarjas eksponeeritud rariteetidesse süvenemisele, kuid tehnikahariduse praegusaegne tutvustamine on tagaplaanil. Jaan Karu ja Leo Teppaksi videomeenutused hõlmavad küll pika ajalõigu, kuid on jäetud ilma vaatajat kaasahaaravast visuaalsest kontekstist.

Ega ka naabermaade ülikoolimuuseumide oma ajaloo esitamise pilt suurt parem ole. Veebileheküljed on täidetud ambitsioonikate eesmärkidega, kuid tundub, et väärika ekspositsioonini ei ole jõutud või pole seda vajalikuks peetud. Helsingi ülikooli muuseum pakub küll välja humoorika video ülikooli algusaastatest praeguse ajani nelja üliõpilase argielu kaudu. Teravmeelse nalja kõrval on seal tabavaid tähelepanekuid, iseäranis, mis puudutab sugude võrdsust ja nende käitusmalle. See aga ei tähenda, et ülikoolimuuseumid ei korraldaks aja- ja asjakohaseid näitusi, iseäranis kui Stockholmi ülikooli muuseumi alla kuuluvad sellised muuseumid nagu näiteks Hallwylska, Põhjamaade, Nobeli, loodusteaduste ja meremuuseum.

Aga siiski võib uhkusega nentida, et „minu elu ülikooli“ muuseumile väärilist vastast ei ole. Vähemalt mingis mõttes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht