On hirmus suur patt armastust surmata

Urmas Lennuki uuslavastuse „Charlotte Löwensköld“ seitsme osatäitjaga ansamblist kiirgab mängutuju, särtsu ja tulisust.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „Charlotte Löwensköld“, põhineb Selma Lagerlöfi samanimelisel romaanil, tõlkija August Hanko, autor ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Liina Unt, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Natali Väli, Imre Õunapuu, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Silja Miks ja Grete Jürgenson. Esietendus 5. IX Rakvere teatri suures saalis.

Rakvere teatri uuslavastus „Charlotte Löwensköld“ liigub algusest lõpuni üllatavalt hoogsa tuhinaga. Vanasti öeldi: justkui lepse reega. Kergem on sel tormakalt kihutaval reel püsida vaatajal, kes on lugenud Selma Lagerlöfi romaani, veelgi parem, kui kogu triloogiat: „Löwensköldide sõrmust“, „Charlotte Löwensköldi“ ja „Anna Svärdi“. Eks alga ju Urmas Lennuki lavaversioon muretult kusagilt sündmuste keskelt, kui taas kohtuvad armunud Charlotte ja Karl. Kui ka algteost une pealt ei mäleta, võib ometi aimata, et nende kahe tunnetel on eellugu, armastuse slepp.

Eriti jahmatav on aga lavastuse äkiline lõpp, ehkki ulja temporütmiga on kooskõlas seegi. Finaalis puhkev ootamatu tundetulv annaks nagu märku, et on tärganud uhiuus armastus. Aga saa siis nüüd aru, kas vastne tunne on tõeline, kas see tähendab Charlottele õnnelikku lõppu või õigemini algust, kas uus arm ongi pühkinud vana minema?! Raske uskuda, nii lihtne ja ladus see olla ei saa. Liiati jääb teiste tegelaste saatus õhku, puntras suhtelõngad lahti harutamata. Nojah, eks meile näidatigi nimitegelase lugu. Nii et kui Charlotte jätab mineviku otsusekindlalt seljataha, sulgub eesriie.

Miskitmoodi võluv on lavaloo lõpetamatus ju ka. Kogenud kirjutaja Urmas Lennuk adub suurepäraselt seriaaliloogikat, et olgu olla ontlik algus ja keskpaik ja lõpp. Seega rikub ta mängureegleid õrritava enesekindlusega, annab publikule kerge ninanipsu: mine loe raamat läbi, saad teada, mis tegelastega veel juhtub. Selma Lagerlöfi stiil on ju ka ladus, triloogia peibutab lugema õhinal, ühe hingetõmbega. Lavalt torkab kõrva rohkesti Lennuki sõnaseadmise lusti, tema isikupärast lausestuse muusikat, alliteratsioonivimkasid jms. Näitlejad on tema laadi rõõmuga omaks võtnud, nagu koostöös Lennukiga enamasti juhtub.

Seitsme osatäitjaga ansamblist kiirgab mängutuju, särtsu ja tulisust. Üsna esietenduse alguses andis küll korraks tunda Natali Väli lavanärv. Värvikas stseen, kus Charlotte etendab Karli ema ees matsiplikat, kukkus seekord välja veidi rabe, kuid see topeltmäng läheb kindlasti stiilsemaks. Edasi arenes tema roll tõusujoones, sest Löwensköldi kirglik ja spontaanne, uhke ja hingestatud natuur sobib Natali Välile igati.

Karl Ekenstedti lavaelu avab vahest kõige konkreetsemalt lõhe Lennuki ja Lagerlöfi loodud maailmade vahel. Imre Õunapuu mängib mõtlematut, tuisupäist noorukit: kust tuul, sealt meel. Süüdimatuks poisikeseks see Karl jääbki, ei muutu kuigivõrd. Suhteliselt kõrvaline tundub Karli tegutsemismotiivides usk, õpetajakutsumus, kõigevägevama teenimine ja/või teenimise vääritimõistmine. Usuteemas sisalduvatest keerulisematest hingesügavikest libiseb lavastus üle sujuvalt, hetketi neid osatades.

Lagerlöfil on Karl jäigem ja kõrgim. Saagalik saatuse mõõtkava, tõstetum poeesia, legendide needus on Lennuki dramatiseeringus taandatud teadlikult argisemaks, koomilisemaks. Võib öelda ka nii, et lavastaja on tegelaste suhtes sõbralikum, leplikum, armulisem. Ta näeb elu ja inimlapsi naljakana. Kummatigi veenab see lähenemine Lagerlöfi tõlgendamisel miskipärast vähem kui näiteks Tammsaare tegelaste puhul.

Iseäranis (jumala)vallatult on laval kujutatud praost Viktor Forsiust. Eduard Salmistu mängib vägagi vaimukalt, peaaegu iga tema repliik saab lustiga puänteeritud, nii et aina naera. Praost on Karliga ses suhtes sama tõugu, et muudab pidevalt meelt, võib sama hingetõmbega hukka mõista ja andestada, takka kiita ja vastu õiendada. Enamasti too mehike lihtsalt kurdab, et ei taipa mitte mõhkugi. Kuna tegu on elu näinud mehega, kelle lendlevad lokid juba hõbedakarva, mõjub praosti pidetus jaburamalt kui Karli lahmimine. Tõesti-tõesti, just need kaks rollilahendust panevad kahtlema: äkki ongi Lennuki eesmärk näidata Lagerlöfilt tegelasi laenates eelkõige nüüdisaja inimlaste sõgedust, arvamuste ja eelarvamuste huupi pildumist, kiirkorras haavumist, välkreaktsioone ilma süvenemata, ilma isiksuse tuumata? Nõnda surmatakse armastus, hoiatab lavastus.

Naljakas inimene on ka Grete Jürgensoni Anna Svärd. Dalarna tüdruk satub sündmuste keerisesse juhuslikult, aga kavatseb võtta juhusest mis võtta annab. Temas on vilunud kaubitseja südikust ja kavalust, vankumatut reibast optimismi, aga paistab, et talle endalegi ootamatult ausust ja südamlikkust. Anna suur eluigatsus – hobune, lehm, lambatalled! – toob meelde Gailiti „Toomas Nipernaadi“ Kati.

Mõneti (kurb)naljakam nähtus kui algteoses on Silja Miksi organistiproua Thea Sundler oma sorgus juuste, tasase kohmetu kogelemise ja kohmakate liigutustega. Nii kui Thea Karli näeb, pillab ta maha oma korvi, kuigi kõige vähem tahaks naine Karlile korvi anda. Silja Miksi Thea on küll salalik, ent temaski pole nõnda põhjatut õelust kui algteoses, pigem abitut naeruväärsust.

Enam-vähem võibki jagada osalised kahte žanrileeri: Salmistu, Õunapuu, Miks ja Jürgenson mängivad enamasti komöödiat, pakatav lustmäng nakatab publikut. Natali Väli Charlottena hoiab pinevamat dramatismi, võttes armastust hingega. Temal on kaks liitlast. Rikka vabrikandi Gustav Schagerströmi saatus on jäänud romaaniga võrreldes küll õige punktiirseks, aga Charlotte teel on see mees oluline. Madis Mäeorg mängib Gustavi sümpaatseks, peaaegu ilma huumorifinessideta, loomuomase väärikuse ja elutõsidusega. See rolli­lahendus haakub Peeter Konovalovi napi muusikalise kujundusega, kus mõrased helid püüdlevad harmoonia poole.

Tunnistan, et esmapilgul häiris mind Liina Undi kujundus. Kõik on ju sisuliselt põhjendatud: kahes küljes kõrgumas (Rootsi) maakiriku puust seinad, aimatavad on kellatorni või kantsli kontuurid, langevad ja kerkivad laudteed markeerivad eri tegevuspaiku. Siiski tundub lavapilt taktitult domineerivat, ahendab mänguruumi, nii et tuli peale tühja lava igatsus. Stsenograafia hakkas aga tõeliselt hingama koosmõjus Roomet Villau valguskujundusega, näiteks helgetes vitraaživärvides. Täiesti uue sügavusmõõtme ja tundlikkuse saavutab see küünlavalguses ja varjudes koloneliproua monoloogi ajal.

Ülle Lichtfeldt ilmub koloneliproua Beata Ekenstedtina šikis kostüümis elegantse daamina, valvsa võitlusvalmi emana üle vaatama oma poja Karli väljavalitut. Alguses tundubki, et emale on kõik selge, valmis hoiakud varnast võtta. Mulje muutub, kui Lichtfeldt paotab kiht-kihilt Beata tundeilma sügavust, läbinägelikkust ligimeste suhtes, eluvaprust, hingesugulust Charlottega. Just Beata on see, kes kannab endas Charlotte lauset, mis püsib romaanist kirkana meeles: „On hirmus suur patt armastust surmata“. Lavastuse kõrghetkeks kujuneb Lichtfeldti Beata pihtimusmonoloog üksilduses, armastuse kreedo ja valu. Sel hetkel teiseneb kogu lavaruum ja avardub hingeruum, naaseb žanriülene saaga vägi. Ses kvintessentshetkes paotub üksiti Lichtfeldti näitlejateema, armastus kui ainus inimväärne saatus.

Huvitav, et Lennuki uuslavastuses on midagi üsna võrreldavat Eili Neuhausi lavastusega „Onu Vanja“. Kuna just „Onu Vanja“ kuulutas publik 5. septembri õhtul Rakvere teatri 80. hooaja lavastuste seast oma lemmikuks, võib ennustada „Charlotte Löwensköldile“ sama menukat tulevikku.