Rektori valimine tehnikaülikoolis on ülikoolide endi käivitatud demokraatia erosiooni näidisjuhtum.
Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid. Meie venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad.
Nelli Meltsi poeetiline raamat vene ja eesti keele, kultuuri ja mentaliteedi ristumisest mõjub ühtaegu nii pihtimuse kui ka ajastudokumendina.
Praeguste koostööfilmide puhul on tavapärane olukord, kus äsja hiilgavalt lõppenud koostöö ei maksa järgmise projekti juures midagi.
Eesti inimene võib ehk otsustada, kas kasvatada pensionisammast või mitte, aga selle üle, millises ruumis elada, mängida, magada või süüa teha, ta ise otsustada ei saa.
Erialakeel ja terminiõpe tuleb lõimida erialaainetega ning see eeldab muu hulgas õppejõudude senisest tihedamat ja sisulisemat koostööd.
Ksenia Sobtšak on seadnud endale ülesandeks jutustada lugu korraga Anatoli Sobtšakist ja Vladimir Putinist. See on osutunud veaks.
Truudus mütoloogilisele värviloogikale hakkas hantidele ja neenetsitele pahandusi kaela tooma.
Raadio on võimas meedium, mida saab tarbida taustana, kuid mille abil võib välja lülitada ka kõik teised meeled peale kuulmismeele, et olla sel kombel täielikult toimuva kohalolusse kaasatud.
Mida teha Aleksandriaga, arhetüüpse linnaga, kus kohtuvad paganad ja kristlased, eeros ja askees, vana ja uus?
Oleme olukorras, kus praeguste disainiprobleemide kõrval tuleb tegeleda ka üle-üle-üle-üle-ülehomsete disainiprobleemidega.
Üllar ja Karl Robert Saaremäe rännak „Johannese passiooni“ radadel on tabavalt ajastatud.
Lewis Mumford ütleb välja ilmselge: mehhaniseerimise algusajal tehti töölisest masina liikuv osa, kuid lõppeesmärk oli tööline kõrvaldada.
Vanasõnad kui sõnumi edastamise võimsad vahendid ametlikus ja rohujuuretasandi kriisisuhtluses
Lepo Sumera on narratiivne helilooja: tema teoste muusikaliste sündmuste järgnevused jätavad loo või jutustuse mulje.
„Õiglus“ võiks filmihuvilistele pakkuda häid arutelupunkte nii autsaiderikultuuri tõusva populaarsuse, kohaliku filmirahastuse kui ka amatöörfilminduse teemal.
Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“ nõelab ka 40 aastat pärast selle kirjapanekut ning enam kui sada aastat pärast seal kujutatud sündmusi.
Igasuguse nakkuse levik on sotsiaalne protsess. Nii viiruse kui ka ideede levik sõltub sellest, kui palju omavahel kokku puututakse.
Kui tahes perfektsed ei oleks ka virtuaaltehnoloogiad, jääb kogemuste allikaks ja virtuaalsusest pagemise võimaluseks ikka tegelikkus.
Kultuuriväärtustele tekitatud kahju on kahju kogu kultuuripärandile. Tapa mõisa õhkimine õppeharjutusena ilma igasuguse aruteluta on lugupidamatu
Kunstiakadeemia galeriis pakutakse liiga turvaliselt kõigile kõike. Näituste kõrval tuleks kaaluda kaasavamaid ja ajakohasemas vormis lisakihistusi.
Ruumiline ja metsa majanduslik planeerimine on kohapõhised. Ruum on ühine, ent ootused väärtustele, tegevuspõhimõtetele ja avaliku huviga arvestamisele lahknevad.
Meie ajale tüüpiline IT-taustaga visionäär ei taha tunnistada mingeid piire ja takistusi.
Riho Paramonov, „Novaatorluse vastu ehk Miks ei tundu Elon Musk enam nii sümpaatne“
Urmas Lüüs, „XXII sajandi disainiprobleemid ehk Kuhu minna, kui oled juba kohal“
Raivo Kelomees, „Kunstipöörete paratamatus“
Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“
Adam Kucharski „The rules of contagion: Why things spread – and why they stop“
Üllar ja Karl Robert Saaremäe „Johannese passioon“