Kunstipöörete paratamatus

Kui tahes perfektsed ei oleks ka virtuaaltehnoloogiad, jääb kogemuste allikaks ja virtuaalsusest pagemise võimaluseks ikka tegelikkus.

RAIVO KELOMEES

Kas läheneb pandeemiaolukorra mõtestamistekstide tsunami? Maailmast hakkame kõnelema „enne ja pärast koroonat“. Folkloristid koguvad „koroonapäevikuid“. Iga päev ilmuvad kultuurigurude karantiinisoovitused, meelelahutajad on-line’istuvad järjepanu.

Pandeemia tõttu võrgusuhtluse võimendatud arendamine sunnib tõrksamaidki võrku kolima. Meenuvad aastakümneid kultuurilist huvi pakkunud võrgupõhised suhtlusvormid. Uusi tehnoloogiaid kasutavat kunstirahvast on heidutatud küsimusega „aga mida teete, kui kaob elekter?“. Kes võinuks arvata veel kuu tagasi, et pool maailma toimib aegluubis: tühjad linnad, suletud koolid, seisvad ettevõtted. Elektrit küll on, aga füüsilises ruumis omavahel suhelda ei saa. Selle kontaktitasandi lukkukeeratuse tõttu on jõudnud netipõhise elu vajadus, ökonoomsus, aga ka piiratus laiema üldsuseni. On selgunud, et suhtlus on olulisem kui elekter.

Reisipööre ja kaugpaiksus. Reisimine on seiskunud, ka liikumine oma maa piires: linnakodu ja suvekodu saarel lahutab vesine kuristik. Mida ütleks nüüd Valdur Mikita eestlase maakodu endastmõistetavuse kohta? Maakodu kättesaamatus suunab võrguellu. Veelgi enam põhjustab seda maakodu, kuhu vähestel õnnestus õigeaegselt pageda. Küberkaugtöö kombineeritakse võimalusega sõrmed mulda pista. Kätepesemine niikuinii.

Netipõhised näitused ja konve­rentsid ei ole uuenduslikud, aga sellises paratamatuses esmakordsed. Aktiivne konverentsiturism ja odavlennud said hoo sisse 1990. aastatel. Ryanair asutati 1992., Easyjet 1995. aastal, kuigi odavlende alustati 1970ndatel Southwest Airlinesiga. Meile jõudis aktiivne reisimine 1990ndatel. Nõukogude Liidu traataia taga olnutele oli tegemist parima asjaolude kokkusattumisega: sovettide reisi­aplus leidis lahenduse. Reisipalavik on praegu maha surutud ja kogeme taas nõukogudeaegset raudse eesriide tagust olekut. Toona hoidis inimesi puuris poliitiline reaalsus, praegu pandeemia paratamatus.

Ka internetist sai kultuuriline reaalsus ja kunstikeskkond 1990ndatel. Uue tehnoloogia ja loominguga seotud reisimispõhine kultuurivahetus oli sellises mahus esmakordne. Kriitilisematel tekkis peagi küsimus, et kui online-kohtumine on kerge ja tavaline suhtlusvorm, kas siis on üldse mõtet lennata ja füüsilises ruumis kohtuda. Roheline mõtlemine ulatas reisitülpimusele käe ja nii mõnegi konverentsi ettekanded peeti võrgus. Põhjuseks võis olla saamata reisitoetus, aga vahel oli ettekande esitajal ka tervisega probleeme ja reisimine talle keelatud.

Telepööre. Algatusi kaugteel kultuuri reaalajas vahendada, samuti loome­tegevuseks üle vahemaade tehti juba enne 1990ndaid. See tundus enneolematu ja ihaldusväärsena, kuigi kaugkunsti formaadina viidatakse 1960. aastate Fluxuse mail-art’ile. Saatmine ja vastuvõtmine toimub sel juhul viivitusega. Esteetika­uuringud telekommunikatsiooni valdkonnas algatasid 1970ndatel ameeriklased Kit Galloway ja Sherrie Rabinowitz. 1980. aastal toimus Los Ange­lese ja New Yorgi linnaruumis reaalajas telesuhtluse projekt „Hole in Space“ ehk „Kosmoseauk“, mida peetakse videovestluste emaks. Satelliitühendusel põhinevaid kunstiaktsioone toimus 1970ndatel ka suurnäituse „Documenta“ raames. 1980ndatel ilmusid telekommunikatsiooniloomingut manifesteerivad Mario Costa, Roy Ascotti ja teiste tekstid.

Veelgi varem kirjutas László Moholy-Nagy telegrafeeritud fotost raamatus „Maal, fotograafia, film“ („Malerei, Photographie, Film“, 1925). Ja veelgi varem tegi ta oma legendaarsed „Telefonimaalid“ (1923) ehk esitas telefoni teel juhendid, kuidas trükkida kolmes mõõdus samasuguse kujundusega geomeetrilised maalid. See on kanooniline telekunstiteos, mis on loodud üle vahemaade ja kunstniku käe puudutuseta ning millele ajalootekstides ikka viidatakse.

Netipööre. Online-kunst, mida 1990ndatel nimetati net.art’iks, omandas buumi mõõtmed ning vahe- ja järelvorme (web-art, software art). Internetiaktivismi ja digikunstiloomingu üle hakati Eestis avalikult arutlema 1995. aastast, mil toimus „Interstanding-Understanding Interactivity“. Rõhuasetus oli interaktiivsusel, mis oli toona trendikas ja värske, nüüd aga igapäevane asi. Siiski ei olnud tegu pelgalt uue ja ägeda tehnoloogiaga, vaid see tõi kunstipraktikas kaasa paradigmapöörde: kunstiteos ei olnud enam passiivne, vaid suhtles vaatajaga, oli aktiivne. Vaataja sai kunstiteost nüüd vastavalt oma tahtele kujundada: see oli nüüd avatud, reaktiivne ja interaktiivne.

Biopööre ja viiruse seljatamine. 1995. aastal korraldatud näituse „Biotoopia“ kataloogis kirjutab Sirje Helme neljatähelisest „elu koodist“ ning et arvutikeskkonnas jõutakse piirini, kus tehiselu tekitamine ei käi enam üle jõu. Tolles ajas oli see avaldus prohvetlik: praegune digikunst ongi biotehnoloogiline. Praeguse pandeemiast põhjustatud kriisi bioloogiline alus on tõstnud selle lähenemise vastu huvi veelgi.

Sellegipoolest, vaatamata viimaste kümnendite geeniuurimisoptimismile, kõrgelennulistele lubadustele sekkuda geenistruktuuri ja parandada kroonilisi haigusi, aretada katseklaasibeebisid, teha inimene ilusamaks ja targemaks, ei suudeta hakkama saada hädise viirusegagi.

Muigan tahtmatult, kui kuulen ostukeskuses viiruse seljatamisest, mis juhtuvat peagi, kui järgime kõiki nõudeid. No püüdkem kujutleda! Kas selle patogeeni puhul on tegu käte-jalgadega olendiga? Kas seljatame ta topeltnelsoniga? Kultuuriantropoloogid ja keeleteadlased ei ole veel löönud hambaid animistlikesse keeleuuendustesse, kuid tegelikkusesse suhtumist need mõjutavad.

Sotsiaalne pööre. Uued nähtused sisenevad ühiskonda ja kultuuri loomuliku vastupanu olukorras. Ühiselu ja kunstimaailma kujundavad struktuurid, mis on vormunud aastakümnete jooksul, taotlevad püsimist ja osutavad vastupanu muutustele. Selle umbmäärase väite taga on silmas peetud hoiakuid ja suhtumisi kandvaid agente, kelle huvid, staatus ja ka majanduslik olukord võivad olla tingitud olukorra püsivusest. 1990. aastad olid kõige selgem konfrontatsioonikümnend – ja sugugi mitte põlvkondade, vaid just huvigruppide vahel, kellest paljud sattusid polariseerunud võitlusväljale meediumi valiku tõttu. Järk-järgult tekkis „uus maailmakord“ ka Eesti kunstis. Lühidalt seisnes see selles, et kesktasemel ei lastud kellelgi pikalt soleerida ja staar olla. Vajati uusi nägusid, kunstiproletaarlased pidid vahetuma. Tipptaseme nomenklatuuri staatilisus oli aga mõistetavam ja praktilisem.

Mentaalne pööre. Viimaste kuude jooksul oleme saanud jälgida suurimat globaalset käitumise ja mentaalsuse murrangut, mille sügavus ja kiirus mõjutab meid küllap aastakümneid. Olukorra erilisust ja ajaloolisust on korduvalt märgitud. Literaatide ja uurijate tuhandetes arvutites vormuvad nüüdsama paradigmaatilise olukorra mõtestused kasumlikeks toodeteks, et vallutada poeriiulid. Kelle seisukoht hakkab domineerima, kelle raamatul on suurim müügiedu, kes korjab rohkem viiteid? Jooksjad on stardipositsioonil.

Muuseumide virtuaalpööre. Pandeemia on toonud muuseumid ja galeriid suuremal määral internetti. Eestis on sellesse tuntavalt panustanud Eesti Kunstimuuseumi allasutused, arhitektuurimuuseum, Tallinna Kunstihoone, ERM, tehes video-, veebi- ja virtuaaltuure.* Ja kokkuvõte? Võistelda tuleb neil meediakeskkonna agressiivse ja inforohke visuaaliga. Kuna asjatundjate jutt koos pildimaterjaliga ekraanil on enamasti informatiivne, mõjuvad aeglased muuseumiloengud heas mõttes vanaaegsetena. Kindlasti avanevad nüüd karjäärivõimalused hea diktsiooni ja ladusa jutuga end kaamera ees koduselt tundvatele kunstiteadlastele.

Uuenduslik on võimalus ise pildiruumis liikuda, oma valik teha. Tehnoloogiliselt ei ole siin siiski palju üllatavat: interaktiivsed panoraamvaated kuuluvad digiesitluste muinasaega kaks kümnendit tagasi. Suur osa pilditöötlusprogramme lülitas hiljem panoraami tegemise võimaluse oma menüüvalikute hulka. Interaktiivsed panoraamvaated kuuluvad ka kinnisvarakuulutuste juurde. Mõistetavalt on ka installatiivsed kunstiprojektid, kus ruumimulje annab kunstniku projektist parema arusaama, netilehel paremini esitatavad interaktiivse tuurina.

Kuid muuseumid ei suuda ekraani kaudu vahendada visuaalse ja ruumilise kunsti kogemuslikku külge. Kehaline ja ruumiline kogemus maailmaga kokkupuutumisel jääb olemuslikuks ja kui tahes perfektsed ka ei oleks tegelikkust asendavad virtuaaltehnoloogiad, siis „lilled, heinamaa, päikesepaiste“ jääb ikka kogemuste allikaks ja ka virtuaalsusest pagemise võimaluseks.

* Raivo Kelomees, Kuidas mõjuvad virtuaalnäitused isolatsioonis? – Postimees 15. IV 2020.

https://leht.postimees.ee/6950755/kuidas-mojuvad-virtuaalnaitused-isolatsioonis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht