Kirjastajad kurdavad, et e-raamatute turg on Eestis väike, aga ega see saagi kasvada, kui lugejail tuleb valikus kogu aeg pettuda.
1990. aastate alguses võeti seisukoht, et nõukogude aja muusikateoste ja esituste autoriõigused kuuluvad autoritele ja esitajatele, kes on teosed ja esitused loonud.
Eesti muusika käsikirjad on laiali pillutud ja valdavalt kirjeldamata, avalik ülevaade puudub, süvamuusikapärand on akadeemiliselt läbi töötamata ning mõtestamata.
Vene nüüdisproosa väljaandja Jelena Šubina: „Sellepärast mulle kirjastamine meeldibki, et tuleb ette ka ekstreemolukordi.“
Eesti erakondade maailmavaateline enesekirjeldus ei vasta nii mõnelgi juhul partei nimetusele ega valimisplatvormile.
Eesti kirjandusauhindade kandidaatide ja võitjate nimekirju vaadates jääb silma, et ise või väikeses kirjastuses välja antud teoste hulk on neis väga suur.
Kadunud on kunagisele võistlusprogrammile omane konkurentsipinge ning isegi veel kuraatorifestivalide ajal tunda andnud õigustuse otsimise paine.
Aktivistidel ei õnnestunud küll Londoni relvamessi ära jätta, aga neil läks korda tekitada lisakulusid ja tuua Briti valitsuse kahepalgelisus avalikkuse ette.
Emmy teleauhinnad peegeldasid taas televisiooni suurt osakaalu Ameerika audiovisuaalväljal.
Erki Õunap: „Päevaliblikate üldine arvukus püsib meil suhteliselt stabiilsena. Euroopa konteksti panduna on see päris kõva sõna.“
Hoolimata väidetavatest programmilistest erinevustest on erakondade poolt elluviidav poliitika enamasti üsna ühetaoline.
Ajal, mil püüd üksteist üle trumbata on tavaline, on värskendav leida loomingut, mis konkurentsimeelsusest eemaldub.
Rex Osa: „Me oleme siin, sest teie olete hävitanud me kodumaa. Loomulikult tuleb seda hüüdlauset alati selgitada, et eurooplased sellest aru saaksid.“
Viimaste aastate „Teatrielude“ toimetajad näivad olevat pisut tüdinenud väljakujunenud formaadist ning on püüdnud seda igaüks omal moel ja eri tasemel elustada.
Nõukogude Liidus olid kaugküte, ühistransport ja pargid linnakeskkonna loomulik osa, mille ajakohastamise strateegias tuleb arvestada paljude ühiskonnagruppidega.
Gianluca Racana: „Tallinnal pole tarvis vaid struktuurplaani, vaid plaani, mis tooks linna mere äärde.“
See on aus jutustamiskunst, millesse ei mahu näitleja ego, lavastaja ja lavakunstniku abstraktsed sõnumid, kirjaniku kalambuurid ega publiku enesenäitamise rituaalid.
Praegused teaduse rahastussüsteemid ei soodusta piisavalt kahesuunalist mobiilsust teadussektori ja ettevõtlussektori vahel.
Kui sõja algul hoidsid Tšetšeenias kõik kokku, siis mida verisemaks läks Vene keskvõimu tegevus, seda hüljatumana tundsid end kohalikud venelased.
Eesti algupärand meelitab lugejaid
Läti kirjastustegevus
Anneli Saro, „Meie igapäevast teatrielu anna meile …“
Kas digitaalne kunstiraamat on ikka hea mõte?
Uusvana „Draama“
Üks väga kurb film
Zaha Hadid Architects kavandab uuendusmeelsele Tallinnale uuendusliku mereääre
Aatominaised ja poliitklounid
Tauri Tuvikene, „Sotsialismiaegne taristu sotsialismijärgsel ajal“
Paolo Gerbaudo „The Mask and the Flag: Populism, Citizenism and Global Protest“
Polina Žerebtsova „Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004“
Forced Entertainmenti „Complete Works: Table Top Shakespeare“
Kirju liblikamaailma radadel