Jutusta mulle üks lugu

See on aus jutustamiskunst, millesse ei mahu näitleja ego, lavastaja ja lavakunstniku abstraktsed sõnumid, kirjaniku kalambuurid ega publiku enesenäitamise rituaalid.

AURI JÜRNA

Forced Entertainmenti „Complete Works: Table Top Shakespeare“ („Kogutud teosed: lauapealne Shakespeare“) 5.–10. IX Kanuti gildi Püha Vaimu saalis.

Samal ajal kui sportlikud inimesed Tallinna tänavatel võidu jooksid, korraldati Kanutis teistmoodi maraton – briti teatritrupp Forced Entertainment esitas viie päeva jooksul William Shakespeare’i kõik 36 teost. Laia pintsliga üldistades on kultuuritarbijaid kahte tüüpi: ühed, kes jooksevad sellise ettevõtmisega kaasa ja teised, kes jooksevad sellest eemale.

Õnneks kaasajooksjaid jagus (sugugi mitte esimest ega viimast korda) ning nagu Pille-Riin Purje oma arvustuses meenutas, on selle „ettevõtmise mastaapi kohane võrrelda 2008. aasta suvel Vargamäel kestnud „Tõe ja õiguse“ maratoniga. […] Niisuguste haruldaste teatrisündmuste üle ironiseerida ja neid kunstikaugeks kestvusspordiks tituleerida võivad mu meelest ainult need, kes pole ise kohal olnud. Jah, ka süvenemine väsitab, aga see on väärt väsimus ega ole võrreldav kurnatusega, mida külvab hinge igapäine pealiskaudsus. Vaimustus ja põhjaliku kokkusaamise energia kaaluvad väsimuse üles, talletuvad väga kauaks.“1

Tõepoolest, viiendaks Shakespeare’i päevaks tundis pauside ajal publiku seas ära need kultuursed kestvussportlased, kes olid juba mitmendat päeva kohal, sest nende ilmes peegeldus kergelt räsitud elevus ja suuresilmne hasart, nagu sageli festivalidelgi näha. Umbes samasugune nagu neil, kes loevad nädalaga läbi kõik „Harry Potterid“ või vaatavad järjest ära kõik „Troonide mängu“ osad. Filmi, seriaali, raamatu või lavastuse vastuvõtt ühekaupa võimaldab muidugi rahulikku süvenemist, intellektuaalset analüüsi ja detailide väärtustamist, kuid oma võlu on ka nn ahelvaatamisel, pausideta ja ülepeakaela fantaasiamaailma sukeldumisel, nii et argimured ja -reeglid lülituvad välja ning ainsaks fookuseks saab kogetav lugu.

Jerry Killick suutis puhtalt keele ja liigutuste täpsusega esile tuua „Coriolanuse“ traagika ja huumori.

Hugo Glendinning

Forced Entertainmenti Shakespeare’i maratoni esitavad kuus näitlejat, igaühe kanda kuus näidendit. Lava on lakooniline: raske punase kardina taustal on keskel pikk söögilaud, selle taga tool ja suured kastid rekvisiitide tarvis, lava kummaski küljes seisavad suured avatud riiulid kõikvõimalike näidendite järgi gruppidesse jaotatud argiste asjadega, alates lauanõudest ja kummalistest nipsasjadest kuni toidukaupade ja kodukeemiani. Kõik. Rohkem pole laval mitte midagi, ei tooda juurde ega viida ka ära.

Näitleja, olles sättinud oma looga seotud asjad laua taha kastidele, istub toolile ja alustab pikema sissejuhatuseta lugu: pealkiri, tegevuskoht, tegelane. Lihtsalt ja rahulikult räägib ta tormilisi ja kohati absurdseid lugusid võimust, reetmisest, armastusest, eksitustest ja surmast ning aina rohkem tutvustab näitleja erisugusteks asjadeks kehastunud tegelasi, nende nimesid ja staatust kerge puudutusega rõhutades, kuid säilitades alati distantsi ja neutraalsuse. Kõik on kuidagi nii pretensioonitu ja eelarvamusteta, et publik võtab mängureeglid väga kiiresti omaks ning laseb end kaasa viia.

Kuni näitleja süvenenult jutustab ning purke-pudeleid-karpe laual täpselt ja hellalt liigutab, vaheldub publiku seas põnevil vaikus üllatunud muige ja heatahtliku naeruga. See on aus jutustamiskunst, millesse ei mahu näitleja ego, lavastaja ja lavakunstniku abstraktsed sõnumid, kirjaniku kalambuurid ega publiku enesenäitamise rituaalid. Sündmus järgneb sündmusele ning näitleja ja publiku vahele tekkiv kujutlus on nii tugev, et ka kõige jaburamad süžeekäigud, mõne tegelase laualt maha veeremine või näitleja keelevääratus seda ei kõiguta. Mida kauem sellises atmosfääris olla, seda enam joonistub välja Shakespeare’i aeg, tollase publiku huvid ja väärtushinnangud – mitte selle järgi, mis lugudes endis juhtub, vaid tähtis on tunne, mida need tekitavad. Kui tavaliselt on keel, voolav ja vaimukas värss see, mis Shakespeare’i nimega seostub, joonistub Forced Entertainmenti esituse kaudu teravamalt välja see, mida tema kaasaegsed kuulata tahtsid. Publik on teatri kese ja käivitav jõud ning seda, kuidas tema soovid on mõjutanud maailma kõige olulisemaid tekste, ei maksa alahinnata.

Kanuti intiimses saalis Forced Entertainmenti näitlejate tehnilist ja mõttelist meisterlikkust jälgida oli peaaegu sama põnev kui lood ise. Võimalus nii lähedalt näha, kuidas näiteks Jerry Killick suutis puhtalt keele ja liigutuste täpsusega esile tuua „Coriolanuse“ traagika ja huumori, kaotamata kübetki selle loo suurejoonelisusest või tegelaste tõsiseltvõetavusest. Või kuidas Killick täieliku keskendumise ja kõnerütmi hoolika valimisega tekitas „Henry IV“ sõjastseenidesse tõelise hoo ja põnevuse, nii et publik laual liigutatavatest pudelitest moodustunud väesalkadele siiralt kaasa elas. Richard Lowdoni esitatud „Henry VI“ muutus kolme osa jooksul nii kaasakiskuvaks ja tegelasi mänginud asjad nii märgiliseks, et kui neid või nende tähistatavaid tegelasi järgmistes lugudes kohtas, tuli tekkinud emotsioon ja kujunenud taustsüsteem kaasa.

Ent selliste lühivormide mõttes tõenäoliselt kõige värvikamad elamused andsid Nicki Hobday („Lõpp hea, kõik hea“), Robin Arthur („Titus Andronicus“) ja Terry O’Connor („Cymbeline“), kes tõsiselt ja vääramatu voolavusega jutustasid aina absurdsemaks muutuvaid süžeekäike, nii et publik hakkas juba enne seletust mõne tuntud pudelikese või purgikese peale itsitama. Shakespeare’i lugudel, nagu igal tekstil, on oma ajastu märk küljes ning soovi korral võiks nii mõnegi kallal soolise, rassilise, usulise või muul alusel diskrimineerimise tähe all norima hakata.

Selliseid lugusid on igas vanemat dramaturgiat või muusikalavastusi esitava teatri repertuaaris ning aeg-ajalt püüavad lavastajad neid ohte oma lavastustes vägivaldselt välja juurida. Kuid Forced Entertainmenti lavastuse kontseptsioon on juba oma olemuselt nii alasti ja vaba kõigest, mille taha annaks peituda, seega jäädi siin neutraalseks. Nii esineja kui ka publik teab, mis ja kui palju on mitmesaja aasta jooksul ühiskonnas muutunud, kuid kui vältida hinnanguid ja üleolekut ning keskenduda inimestele, muutuvad poliitilis-ühiskondlikud faktorid kõrvaliseks fooniks, mis nagu maalitud dekoratsioon või kostüüm annab küll olulist infot, kuid ei määra loo lõplikku kaalu.

Vaatasin kõigist esitatud lugudest ära pooled, eelistades vähemtuntuid või unustatuid, ning tabasin end mõttelt, et ma ei teagi, kas sellist jutustamisoskust meie teatrikoolides õpetatakse. Jah, treenitakse häält ja tunnet, otsitakse allteksti ja interpretatsiooni, harjutatakse rütmi ja intonatsioone, aga kas kuskil on ka selline kursus, mille keskne ülesanne on „jutusta mulle üks lugu“? Hästi kõnekas on üks koht Forced Entertainmenti kunstilise juhi Tim Etchellsi intervjuus, kus ta kirjeldab, kuidas ta selleks lavastuseks valmistudes oli kutsunud oma venna pubisse õhtusöögile ning palunud tal enne rongis „Kuningas Leari“ lugeda. Pärast söömist ja paari õlut palus ta vennal jutustada, millest selles näidendis räägitakse. „Ma eeldasin, et ta teeb mulle viieminutilise kokkuvõtte, aga sain hoopis pooletunnise, peaaegu täpse ümberjutustuse. Ja väga „üks tüüp pubis rääkis“-stiilis.“2 See on ju see, mida me kõik teeme: saame sõpradega kokku, sööme-joome ja jutustame üksteisele lugusid, kaalukaid ja tühiseid, naljakaid ja nukraid. Tekitame sel moel ühisosa, jagatud emotsiooni, mida endas koju ja tööle kaasas kanda, edasi jutustada ja jagada.

Ähvardavate uudiste ja ärevate aegade keskel tundub see väiksemate ja suuremate muinasjuttude kaudu loodava maailma tunne väga lohutav ja turvaline. Kui ühte väikesesse teatrisaali koguneb käputäis erisuguse elu ja arvamustega inimesi, kellele välismaa näitlejad jutustavad ühe ammusurnud Williami vanu lugusid kuningatest ja narridest, siis tunni aja pärast väljub sealt seltskond, kellel on midagi ühist. Kui see pole teatri mõte, siis ma ei tea, mis on.

1 Pille-Riin Purje, See laud on lava. – Postimees 11. IX.

2 Andrew Haydon, Wherefore art thou pepper pot? Shakespeare’s plays retold with household objects. – The Guardian 24. VI 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht