Kui ikka mõni teooria Eesti reaalsusesse ei sobi, peab selle kõrvale heitma ja vajadusel oma teooria leiutama.
Kuraatorid Anna Romanova ja Eha Komissarov ei ole loonud vaid Soosteri, Sobolevi, Vindi ja Meele kunsti sümbioosi, vaid on toonud esile Nõukogude Liidu 1960ndate teaduskunsti ja multimeediakunsti teema.
Venemaa esimene suur, tõsielusündmustel põhinev kosmosesaaga „Esimesena kosmoses“ on kahjuks liiga hea selleks, et olla edukas.
Hasok Chang: „Realismist kõnelda on praegu olulisem kui eales varem, kuna inimesed ei austa enam fakte ja võidab see, kelle hääl on valjem.“
„Tullemineku“ muusika, sõna, inimeste ja ruumi süntees jäi painama pikalt pärast teatri tühjenemist.
Viisaka inimesena ei ütle Krapp, kes on süüdi ja mida teha, pigem laulab ta eleegiat ühe ajastu hääbumisele, õhtumaa loojumisele.
Just nooruslik energia on aprillikuu kontserdielu üks kandev märksõna – see miski, mis nii mitmelgi kontserdil haaras üleni.
Tänavust „Jazzkaart“ sobib nimetada džässi ja maailmamuusika festivaliks.
Kesklinna steriilsetes galeriides on esteetilised, kuid laborlikult steriilsed näitused, brutaalne jõud ja elu iseloomustab uusi, keskusest välja jäävaid paiku.
Vaimuhaigustega kokku puutunud inimesed tunnevad väljendit „hääled peas“. Aleksander Eelmaal on hääled südames.
Lavastuses „Unistajad“ on kogu süžeeline osa taandatud mälestuseks millestki, mis toimus kunagi ühes muust maailmast äralõigatud ruumis.
Olukorda, et riigi rahakoti peal aetakse suurt ja kohati poliitilise mõjuga asja ilma võimaluseta seda suunata, on poliitikutel olnud ilmselt raske taluda.
Nukuteatri uus kunstiline juht Mirko Rajas: „Lavastustesse, mis sünnivad masinlikult lavastaja märkusi ja ideid realiseerides, mul usku ei ole.“
Marje Lohuaru: „Muusikakriitikut võiks võrrelda ilukirjanduse tõlkijaga: selleks saab anda teadmisi, kuid selleni meisterlikult jõudmine on isiklik ja katkematu töö oma erialase palge kujundamisel.“
„Tallinn 2017“ sisaldas kõiki komponente, mis ühe festivali õnnestumiseks olemas peavad olema. Kaasa arvatud see, et peavõit läheb Lätti.
„Väike prints“ uue suure saali avalavastusena sobib igati Nukuteatri taotlusega kõnetada igas eas lapsemeelseid.
Tundub, et Malta arhitektidel on rohkem pieteeditunnet ning mälestisel endast märgi mahajätmise mõttelaadi nagu Eestis, on siin vähem.
Andris Feldmanise romaani käsitlemisel pelga ulmena tehakse sellele karuteene, kuna autor on tabanud tänapäeva elutunnetusele midagi väga iseloomulikku.
Uus tehnoloogia keskendub põlevkivi väärindamisele, saaduse saab anda polümeeritööstuse kasutusse.
„Nähtamatus daamis“ on piltilusat ja läbimõeldud baroksust. See pidev kõikumine nähtava ja nähtamatu, peegelmaailmade ja tegelikkuse vahel on üdini calderónlik.
Kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et Damaskuse teras on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?
Oleg Frolov: „Näen Venemaa praeguses poliitilises kunstis sotsiaalselt eskapistlikku aktivismi.“
Vaimne enesepaljastus Ladina-Ameerika kirjanduse tähtteose „Keksumäng“ jõudmise puhul eesti keelde.
Iggy Lond Malmborg uurib kirjeldamise kaudu mõtte, tegevuse, sõna ja selle kuulmisest sündinud kujutluse seoseid.
Jari Ehrnrooth: „Eesmärke ei saavutata sotsiaalteenustega, vaid inimese vastutustundlike valikutega.“
Energiasõltumatuse argument kehtib ühisturul ja energialiidu piires, mitte rahvusriigis, justkui elaksime jätkuvalt üksikul põlevkivienergia saarel.
Täna algaval HÕFFil linastub kolm tähelepanuväärset naisrežissööri filmi, kus juttu nõidadest, rasedusest, kannibalismist ja lastest.
Kui kaitsepolitsei aastaraamat ei hakka avaldama uurimusi, muutub ta ühel kurval päeval tapvalt igavaks.