Enne kui vabalt elama hakata, tuleb tööd teha

Jari Ehrnrooth: „Eesmärke ei saavutata sotsiaalteenustega, vaid inimese vastutustundlike valikutega.“

AHTO LOBJAKAS

Jari Ehrnroothi „Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu“ koosneb kahest osast: heaeluühiskonna – nii nimetate te soome heaoluühiskonna versiooni – majanduse kriitikast ja teie eetilis-moraalsest kreedost.

Need kaks ei ole tingimata seotud, aga kuna need on koos ühes raamatus, siis – kumb on tähtsam?

Moraalne argument on tähtsam. Selle juured on lääne kultuuritraditsioonis ning puudutavad ülimat hüve ehk inimese ülimat eesmärki. Ühtpidi on tegu kreeka-rooma eudaimonismiga, kus hea elu, õnnelikkus ja heaolu on kõrgeimal kohal, teistpidi judaismi-monoteismiga, kus kõrgeimaks väärtuseks peetakse õiglust ja headust. Need kaks suunda ei ole täielikult ühildatavad, nende vahel on vastuolu, ehkki teatud ulatuses on koostoime võimalik. Pärast Teist maailmasõda on lääne kultuuris pühendutud heaelu, õnnelikkuse, rahulolu ja teatud määral ka hedonismi madalamatele eesmärkidele. Samad nähtused on ilmsed nii USA liberaalse turumudeli kui ka Põhjala heaeluühiskonna puhul. Moraalse kriisi lätted on eudaimonismis, majandushädad on vaid moraalse kriisi sümptom.

Kas heaoluühiskond, milleni Soomes on jõutud, on viga? Kas see üritus võinuks olemata olla?

Seda pole ma väitnud, aga arvan, et õnnelikkus ja hea elu on vaid eksistentsi kõrgemate eesmärkide tõe, ilu ja headuse eeltingimus. Elame ajal, mil heaelu ja õnnelikkuse ideoloogia on kriisis. Aga eesmärke pole võimalik saavutada sotsiaalteenustega, kuna inimese piisava heaolu tagavad vaid tema vastutustundlikud valikud. Heaeluühiskonna süsteem tugineb riigile. Seega võtab vastutuse riik. Aga vastutus peab jääma üksikisikule.

Kui kaugele tuleks ajas tagasi minna, millal tehti saatuslik viga?

Asi ei ole nii lihtne. See, et meil tekkis heaelusüsteem, oli vältimatu, aga nüüd on see kriisis. Meil tuleb süsteemi muuta ja uuendada.

Oma raamatus ütlete aeg-ajalt, et olete puhastverd liberaal ja individualism on teie maailmapildis võtmeline.

Idee rajada ühiskonnaelu vabade indiviidide lepingule on hea idee. Küsimus on arusaamas, et inimolend sünnib vaba ja ratsionaalsena. Sellele seisukohale tugineb liberaalne demokraatia. Oldi üldiselt veendunud, et inimese lõi jumal. Seetõttu on meil kalduvus mõista end liberaalselt, ratsionaalsete vabade olenditena, aga tegelikult pole see nii, nagu nüüd teame. Me oleme sündinud loomadena …

Väidate huvitavalt, et heaeluühiskond on rihitud inimese loomalike vajaduste katmisele. Mitteloomalikud väärtused, mida te propageerite, on töö, karskus, tervise hoidmine iga hinna eest, füüsiline vormisolek, kuritegude ja muu ühiselu normidest kõrvalekaldumise välistamine patoloogiana, monogaamsed pikaajalised paarisuhted, laste huvidest lähtuvalt nende kasvatamine traditsioonilises perekonnas jne. Iga tõeline liberaal ütleks, et nende väärtuste nimel tuleb vältimatult indiviidi valikuvabadust piirata. Olete kindlasti lugenud Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsini“, mille keskne tees on, et vabaduseta kurja teha ei olda enam vaba, vaid kaotatakse määrav osa oma fundamentaalsest inimsusest. Kas te ei riski samaga, kui võtate inimeselt valikud, mis temast inimese teevad?

On vale käsitleda vabadust inimesele loomuomasena. Ta ei ole seda. Siin on definitsioonis vastuolu, kuna looduses ei saa olla vabadust. Kui looduses oleks vabadus, siis ei saaks olla olemas põhjuse-tagajärje seost. Vabadus on võimalik üksnes teadliku ja ratsionaalse mõistuse toel. See on kultuuri ja hariduse saavutus. Lapsed ju pole vabad.

Kas siin ei kostu kristliku teoloogia kaja? Selle kohaselt on päriselt vabad vaid need, kes on võtnud vastu jumala ja elavad tema riigis. Teie süsteemis tekib nietzscheaanlik olukord, kus ratsionaalsus täidab selle koha, mille jumal on tühjaks jätnud. Selle ratsionaalsuse toel püüate nüüd paternalistlikult inimesele dikteerida, mida ta peab tegema, et olla tegelikult vaba. Vabadus oleks nagu deduktsiooni tulemus.

Vabadus eeldab universaalset moraalikoodi või -seadust. Kui sellist üldkehtivat moraaliseadust pole, ei saa olemas olla ka vabu indiviide.

Liberalism ise on ju selline universaalne moraaliseadus.

Ei, liberalismist üksi ei piisa. Me peame sellele lisama Kanti universaalse moraaliteooria.

Ometi on Kant arhetüüpne liberaal, kui mõtleme kategoorilise imperatiivi implikatsioonidele: me peame tunnistama igaühe õigust autonoomiale, nagu see oleks meie enda õigus. Te näite mõtlevat millelegi enamale?

Probleem tekib siis, kui enesele tehakse kahju nii, et kulud jäävad teiste kanda. Näeme taas, et moraalset ja majanduslikku aspekti pole võimalik siin lahutada.

Ma olen kindel, et ma pole esimene, kes teile seda ütleb – et pidite oma raamatut kirjutades mõtlema Thomas More’i „Utoopiale“. Teie raamat on teatud mõttes üks hillitsetud utoopia.

Jah, see on veidi utoopia moodi. Meie ajal tuleb kasutada kujutlusvõimet nägemaks, mis võiks järgneda heaeluühiskonnale. Nendest aluspõhimõtetest, mis meil on, ei piisa. Neid tuleb natuke muuta, kuid mitte järeldustega kiirustada, vaid üritada pidada vaba keskustelu selle üle, mida meil tuleb teha.

Mul pole midagi vaba arutelu vastu, kuni jääme teatud piiridesse, ning näib, et teie olete samal arvamusel. Te rõhutate, et igakülgne võrdsus on vajalik, väärtustate individualismi, välistate igasuguse antisemitismi ja rassismi, kokkuvõttes olete vastu kõigile praegusaja illiberaalsetele haigustele. Mulle tundub, et olete liberaal.

Jah, loomulikult. Ma lihtsalt usun, et peame asetama liberaalse mõtte nii-öelda jalgadele.

Kuid millisel alusel peaksin mina, olles samuti liberaal, aktsepteerima teie kalvinistlikke ettekirjutusi ses osas, mis puudutab töö hingeõilistavust, vaba aja sisustamist väärt tegevusega, monogaamia tähtsust?

Olen veendunud, et inimolend leiab vabaduse ja realiseerib oma potentsiaali tööd tehes. Kõik, mis elus on väärtuslikku, on töö tulemus. Selline arusaam on hedonistlikus maailmas kannatada saanud. Enne kui saab vabalt elama hakata, tuleb tööd teha. Pealegi leiab üha rohkem inimesi tänapäeval eneseteostuse töös: töö pole enam koorem, nagu näiteks XIX sajandi Suurbritannias.

Kas saan õigesti aru, et teie meelest on inimesed, kes teevad rohkem tööd, kuidagi moraalsemad nendest, kes töötavad vähem, kusjuures nad ei elatu abirahast?

Ei, seda pole ma öelnud. Ma pole kalvinist, ehkki arvan, et inimesest saab inimene tööd tehes. Näiteks ka õppetöö on teatud mõttes töö.

Seega võib võimaluse korral teha vähem tööd ja olla veidi hedonistlik, kuni ollakse enam-vähem terve ja materiaalselt sõltumatu?

Jah, muidugi. Mõte on selles, et inimesed ei tohiks endale viga teha. Enamik hedoniste tegelikult seda ka ei tee. Ei ole ausus, vaid pigem lapsikus, kui öeldakse, et mulle meeldib elada enda eest hoolitsemata. Enamasti tahavad inimesed ikka terved olla.

Kas siis, kui ma ei taha loobuda suitsetamisest – tegelikult olen endine suitsetaja –, oleks teie meelest riigil õigus mind selleks sundida?

Jah, sest te teete endale halba ja jätate kulud teiste kanda.

Londonis maksab pakk sigarette üle kümne naela. Teie programm on juba töös, olete heaoluühiskonna muutmise lõiketeral.

Jah, need muutused on teretulnud. Sama võiks juhtuda alkoholi ja uimastite ning ehk ka rämpstoiduga.

Kuidas kavatsete oma ideed ellu viia? Tahate muuta Soome põhiseadust nii, et vabaduste ja õiguste kõrval oleksid vastutus ja kohustused. Kuidas see toimiks?

Vabade inimeste sõlmitud sotsiaal­poliitiliste, näiteks tervist puudutavate lepingute alusel. Kui lähete arsti juurde, sõlmite lepingu: arst ravib teid ja teie annate oma osa. Eesmärk on ju tagada teie tervis. Kui te endale võetud kohustusi ei täida, peate maksma veidi rohkem omast taskust.

Aga kui see võimalus puudub? Kas lasete inimestel surra?

Loomulikult peame inimese eest hoolitsema igal juhul, aga süsteem ei oleks enam nii helde.

Eesti on teatud mõttes just see, mida “heaeluühiskond” ei ole. Meil pole raha. Seetõttu kehtib tihti virtuaalne leping: kui inimesel on raha, saab ta järjekorrata eraarsti juurde, kui raha pole, tuleb mõnikord oodata kuid. Vähihaigetele haigekassa väga kalleid ravimeid ei korva. Kui eraviisiliselt neid muretseda ei suudeta, sureb inimene varem. Kas see peaks teie meelest olema nii Soomeski?

Muidugi mitte.

Humanism ei paista alati teie raamatust välja.

See on sellepärast, et ma vaidlen millegi vastu, kirjutan poleemiliselt.

Eestis kiputakse arvama, et liberalismi peab kritiseerima äärmuslikult, olgu paremalt või vasakult. Teie vaated samasoolistele paaridele, naiste õigustele jm on liberaalsed. Oletan, et te pole ka põgenike ja sisserändajate vastu, aga loomulikult on igal ühiskonnal sisserände osas piir. Isegi liberaalid ei nõua, et Eesti võtaks vastu kogu Süüria elanikkonna. Kus on piir teie meelest?

Jah, mu vaated on individualismi pinnal täielikult liberaalsed. Ma ei ole ka põgenike vastu. Oluline on integratsioon ja sisserännanute panus ühiskonda. Ja realism ses osas, mida ühiskond ja kultuur suudavad taluda, ilma et midagi pöördumatult kaotataks. Näiteks Prantsusmaal on probleem: väga paljud immigrandid on illegaalid, Pariisi ja teiste suurlinnade ümber on getod. Keegi pole seda soovinud, aga tegemist on heldekäelise sisserändepoliitika tulemusega.

Institutsioonid loovad ühiskonna. Institutsioone ei saa konstrueerida, need on põlvkondade kestel toimunud loomuliku arengu tulemus, mida on lihtne kahjustada. Vabadus on üks keskne lääne institutsioon. Aga nagu paljudel asjadel, on ka siin oma varjukülg: sellised nähtused nagu rassism, usuline diskrimineerimine jms ei kaitse vabaduse institutsiooni, vastupidi. Vaja on leida tasakaal, kus vabadus jääks püsima. Prantsusmaa näiteks ei saa ilmselgelt välja saata Alžeeria taustaga kodanikke.

See pole tõesti võimalik, aga Prantsusmaal on paar-kolm miljonit paberiteta immigranti ja seda on liiga palju. Ma arvan, et oleme selle probleemiga tegelemisel alles alguses.

Meil kostub vaikselt või vähem vaikselt arvamusi, et must Miss Finland on tõestus, et Soome on juba pöördumatult sellel teel, millele osutasite Prantsusmaa puhul, et Soome on kaotanud kontrolli oma saatuse üle jne.

Ma ei näe põhjust teha inimestel nahavärvi järgi vahet. Nahavärvil ei ole mingit pistmist sellega, mis on inimese sees. See on kohutav rassism. Kohutav rassism.