Eesti graafika elab edasi.
Kui suurel määral on käitumine meie enda kontrolli all või meiega manipuleerivate parasiitide võimuses?
Millest peaks kirjutama arhitektuurist kirjutades?
„1987“ näidatakse meile teatrit selle ürgsel, psühholoogiast, plämast, olustikulisusest, juttudest ja emotsionaalsetest näoilmetest vabastatud kujul.
Ants Viires hindas laia maailmavaadet, keelteoskust, kultuurilise mitmekesisuse mõistmist.
Lavastaja Ivar Põllu taskutest paistavad Strindbergi ja Brooki kõrvad.
Barbara Lorey de Lacharrière: „Mulle ei meeldi kirjutada negatiivseid arvustusi.“
Ivan Võrõpajev räägib oma näidendites teatud piiride ületamisest, aga ta ei pea nende all silmas pelgalt ühiskondlikke kokkuleppeid, mida on hõlbus eirata, vaid küsib nende piiride olemasolu kohta üleüldse.
Henri Hüti ja Taavet Janseni residentuurist Kanuti gildi saalis vallandus tantsuvälja kirglik eneseanalüüs.
Ääremärkusi valvekoera arenguvõimaluste kohta
Elujõulisest feministlikust ühiskonnakriitikast
Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli juurdeehitus
Väike arutlus ajast ja moraalist
Kriitikanälg
Kriitika ja kriitikud
Kes jagab, see valitseb
Muusikalavastus, täis nähtavaid ja nähtamatuid niidistikke
Brooklynist Paljassaare sotsiaalmajani
Väävelkõhuline vaal ja ärrituv kitskass
Isiksusi ja kultuure kujundav parasiit
Jaan Unduski emakeelepäeva kõne „Sõnade ootel“
Kriitika tühisusest ja tõest