-
Urmas Sisask tundub olevat üks probleemivabamaid heliloojaid Eesti tänases muusikas. Kui aeg-ajalt on ikka kuulda ühe või teise komponisti loomingulisest kriisist või siseheitlustest, siis Sisask muudkui kirjutab, rahulikult ja omaette, kuni uus teos valmis saab. Kui just väga hea idee tuleb (tavaliselt tublisti pärast keskööd), helistab mõnele tuttavale ja räägib oma heast mõttest rõõmuga. Ja siis võib varsti esiettekannet oodata – kas kodusel Eestimaal või kusagil…
-
Kuna meie noortele annetele ei kuku just sageli sülle õnn esineda soolokontserdiga, siis on inimlikult mõistetav soov näidata kõigis oma vokaalsete võimete hetkeseisu. Kuid kuulaja seatakse üsna ebaadekvaatsesse olukorda ja ka interpreedile endale on ümberlülitumise ühest stiilist teise protsess keeruline. On ju ooperiaaria täiuslik siiski vaid orkestriga, kontsertettekandes jääb see ikka kontekstist välja kistud fragmendiks. Samas on iga Lied või romanss omaette tervik, mis sageli vaid…
-
Üks naljafilmide stampnippe kujutab, kuidas mõne eriti hingeliselt lauldud aaria ajal kontserdimaja lühtrid alla kukuvad. Lühtrite allakukkumist tenori hääle mõjul pole reaalses elus siiski veel keegi täheldanud. Kuid kirjeldatud on, et lauluhääl võib purustada pokaali. Kas on sel väitel sees ka tõetera? Otseselt võttes mitte. Klaaspokaali purustamiseks – kui see ei ole valmistatud just nimelt selleks tarbeks – läheks vaja helitugevust vähemasti 135 detsibelli. Inimese valulävi…
-
Avishai Cohen, oled endale nime teinud kontrabassistina, kuid alustasid hoopis klaverimängust ja liikusid sealt edasi kõigepealt basskitarri juurde. Kuidas või miks see nii läks?
Alustasin klaverist, sest klaver oli lihtsalt kodus olemas. Siiani on see minu peamine kompositsiooniinstrument. 14-15aastaselt hakkasin aga kuulama briti heavy rock’i ning mõtlesin, et oleks lahe mängida basskitarri. Minu õpetaja andis mulle kuulata Jaco Pastoriuse muusikat, mis inspireeris mind väga. Sedakaudu jõudsingi jazzini,…
-
Ehkki Nicholsoni raamat „Is Jazz Dead? (Or Has It Moved To A New Address)” on jazzipuritaanide seas omajagu laineid loksutanud, polnud Eesti vahest kõige õigem koht, kus rääkida sellest, kuidas Euroopas saadetakse juba mõnda aega korda hoopis põnevamaid asju kui Ameerika standardjazzis. Eestis pole kunagi olnud selget orientatsiooni ameerika jazzile, eriti bebop’ile, mis oli ja on tihti praegugi noorte Euroopa jazzitudengite etalon. Vastupidi, nõukogude ajal jõudsid…
-
Tänavune festival oli tõepoolest miniatuurne: piirdusime viie kontserdiga Tallinnas ning kontsentreerusime põhiliselt külalisesinejatele. Aastast 1999 on festivali kunstiline juht olnud Imbi Tarum, 2002. aastast on muusikapeole südamlikkust ja esinduslikkust lisanud patroon Mari-Ann Kelam. Neli viimast aastat on korraldajaks olnud Eesti Klavessiinisõprade Tsunft (EKST) Eesti Kontserdi toetaval kaasabil. EKST produtsendid Ene Nael ja Iren Lill andsid tänavuse festivali õnnestumisele samuti olulise panuse. Ehkki ka varem on kontsertidel…
-
Viimane esineski esimeses pooles ja pani ennast kohe kuulama, esimestest nootidest viimasteni. Contus Firmuse repertuaar koosneb originaalsetest, enamjaolt instrumentaalsetest kompositsioonidest, mis peaaegu kõik pärinevad klahvpillimängija Andres Kontuse sulest. Tema stiilile on iseloomulikud eepiline haare, kalduvus pidevalt materjali arendada ja tugev läbikomponeeritus. Ehk siis kõik need jooned, mis 70ndate algul aitasid kaasa proge-rock’i diferentseerumisele.
Kontserdi flaieri peal oli kirjas: „Contus Firmus on uue põlvkonna eliitkoosseis, mille esinemine on…
-
Muusika ja sõna ühendamine ja sellest tekkivate võimaluste ekspluateerimine on ansambli juhti Siim Aimlat tema enda sõnutsi alati huvitanud. Veerandkogemata EMTAst Soome jazzmuusikat õppima läinud ja sealt oma elu armastuse leidnud Aimla ning seitse aastat peda koridore nühkinud tõutunnistusega hull-luuletaja Jürgen Rooste panid oma kurja plaani hauduma üle-eelmisel sügisel Göteborgi raamatumessil omavahel muusika ja kirjanduse teemadel mõtteid vahetades. Rooste on täiesti võimeline tükk aega enne järgmist…
-
Ülo Kriguli teoses „Presence” soleeris keelpilliorkestri taustal trompet (solist Indrek Vau). Loo muusikaliseks „karkassiks” oli üsna püsiv, tugevasti „koloreeritud” kvartsekstakordi meenutav vertikaalne kompleks, mille „tippu” valitses enamasti improvisatsioonina mõjuv trompetipartii. Nii põhikompleksi muutumatus kui ka trompetikõla loomupärane intensiivsus andsid teosele üldise tähenduse: selles vibreeris meeleline konkreetsus, siin-ja-praegu-olek, ajatus – aga ka teatav lõpetamatus. Paraku, mitte ükski aja- (või ajatuse) kontseptsioon muusikas ei tühista lõplikult ootust, mis…
-
NB! Ulatuslik programm hõlmas Edvard Griegi kuus laulu op. 48 (1888), siis neli Mart Saare laulu (1908–1924), varase Schönbergi kolm laulu (1893–1899), Webernilt viis laulu op. 4 (1908/09), jälle kolm Saart (1908–1923), siis veel Debussy kolm ballaadi ja lõpuks veel kolm Mart Saare laulu (1921–1935). Kui keegi luges kokku laulud, siis pidi ta tulemuseks saama aukartustäratava 27 ühikut. Ma ei tea, kas kellegi veel, kuid minu on virisemine…
