Kui Soomes keelduti Ilmar Raagi filmi „Klass” massipublikuni ehk riigitelevisiooni ekraanile laskmast, räägiti Eestis, et soomlased on rumalad ja silmakirjalikud ning loodavad varjamisega probleeme vältida. Kas tõesti? Neoliberalismi ehk „vabaduseideoloogia” kriisi majanduslikest aspektidest räägitakse palju ja avalikult. Sama ideoloogia tagasilööke inimeste väärtushinnangutes, suhetes ja tegutsemisstrateegiates kiputakse käsitlema juhusliku kaasnähuna. Nii laiutab resigneerunult käsi ka Jaak Jõerüüt oma artiklis (Postimees 29. IX), pajatades Soome koolitulistamisega seoses inimhinge saladuslikkusest.
Muusika infokeskuste aastakonverentsi tähtsaim teema oli tehnoloogia areng ja muusika(info) levitamise uued võimalused.
8. – 13. septembrini toimus Walesi pealinnas Cardiffis, värske meretuule ja sõbralike inimeste linnas, muusika infokeskuste üleilmse ühenduse IAMIC (International Association of Music Information Centres) järjekordne aastakonverents. Ürituse pesapaigaks oli Cardiffi lahe kaldal paiknev modernne kultuurikeskus Millennium Centre, kus on ka konverentsi korraldaja, Walesi Muusika Infokeskuse peakorter. Osavõtjate nimekirjas oli 45 inimest 25 riigist. Võimsa eelarve ja tegevushaardega…
Eneseabiõpikutes ja teraapiates tehakse inimesele enamasti selgeks, et tähtis pole, kuidas asjad on, vaid see, kuidas nendest mõeldakse. Selles peitub elutark fatalism, teadmine, et inimene elab loodusseaduste ja sotsiaalse ettemääratuse haardes. Mõtlemine on oluline. Aga seegi käib suures osas ettemääratud radu. Nagu teada, esindavad inimmõtte arengu staadiume kaks üsna vastandlikku mõtlemisviisi: mütoloogiline ja tüpoloogiline. Esimene on olemuselt dualistlik, seal figureerivad igavesti taastulevad personifitseeritud Hea ja Kuri ning apelleeritakse turvalisuse- ja…
Aeg-ajalt ujub ikka ja jälle pinnale tõdemus, et eesti rahvas käitub rumalalt, tapab ennast rõõmsalt ja uljalt mitmel viisil, nii kiirete kui ka aeglaste meetoditega, ei hooli ka ligimestest ega taha isegi majandusliku jätkusuutlikkuse huvides ennastsalgavalt paljuneda. Vanasti nimetati seda moraalseks allakäiguks või eetikakriisiks. Praegu kõlab see valevagalt, sest kontekst kõneleb muud.
Üksildust peetakse halvaks ja traumaatiliseks kaaslaseks. Nõukogude aja kollektiivsuse kontekstis kandis see ka tugevat ideoloogilist märgistust: üksildane, massist eraldi hoidev inimene oli ohtlik, ta polnud kontrolli all. Üksildust kui sotsiaalset seisundit käsitletakse tänapäevalgi teatava sotsiaalse puudena. Siiski mitte kõik üksildumise või eraldumise vormid ei kanna negatiivset märgistust.
Tellisin kodule uued aknad. Esimeses firmas lepinguni ei jõudnud: venekeelse aknaehitusterminoloogiaga maadlemine tüütas ära. Järgmise, Eesti suurima aknafirma kontoris suhtlesin kenasti eesti keelt kõneleva venelannaga. Kohtumise puändiks oli küsimus, kas olen nõus, et aknaid mõõdab üksnes vene keelt kõnelev inimene. Nõustusin, küsimata, kas tegemist on põhimõtte või ebakompetentsusega. Aeg maksab. Kohtusin sümpaatse hallipäise mehega, kes ei ole aastate jooksul omandanud oma ala algelisimat sõnavara (klaas, aken). Pärast pisukesi lingvistilisi arusaamatusi…
Uue muusika klassikaks saamine tähendab helikunsti, mis kõnetab ilu või tunderikkusega läbi muutuva aja.
3.–10. aprillini kestnud Eesti muusika päevadele pani punkti 15. aprillil Tallinna Metodisti kirikus toimunud eesti muusika kontsert, kus esinejateks Tallinna Kammerorkester Eri Klasi juhatusel ja rida suurepäraseid instrumentaalsoliste. Kavas oli kaks uudisteost ja kolm juba tuntud nüüdismuusika oopust. Kohe alguseks võib öelda, et EMP järelkaja oli kõlalt hõbedane, aga väärtuse mõttes valdavalt kullaprooviga.
Teadvustamata utoopiad ja mütoloogiline mõtlemine ei kao iial. Üks utoopiatest on seesama alateadlik uskumus, et mingi uus ühiskonnakorraldus ja uued ideoloogilised, vaimsed või eetilised põhimõtted toovad kaasa uue valgustatud, miraažidest ja valedest kujutlustest puhastatud inimteadvuse. Üldiselt peetakse ju ka nõukogude aja suurimaks ahistuseks otseste repressioonide kõrval valede kujutluste sundi. Pärast hulle aegu elati ju ka siis rahulikult „väikest elu” ja oldi õnnelikudki, aga ahistav oli just see, et „suure plaani”…
Kõnealuse ERSO kontserdi avateos, Kristo Matsoni „Cantus in memoriam Malera Kasuku” oli muusikaline pühendus lahkunud heliloojatele ja ühe muusikalise müstifikatsiooni meenutus. 1977. aastal kirjutasid Mati Kuulberg, Lepo Sumera ja Raimo Kangro „jaapani” autori Malera Kasuku nime all kolmeosalise trio. Koostöö tehnika oli lihtne: igaühelt algatuseks ühe osa üks partii (Kangrolt I osa klaveripartii, Sumeralt II osa tšellopartii, Kuulbergilt III osa viiulipartii), mille „külge” järgmine kirjutaja „monteeris” oma partii. Kristo Matsoni…
Sõnavabaduse, ajakirjanduse vastutuse ja kompetentsuse teema pole uus, aeg-ajalt on see ikka lahvatanud. Enamasti omandab ajakirjandus siis isikustatud kuju, sageli nähakse selle taga ka kellegi või millegi karvast kätt.
Rahvusvaheline muusikamess MIDEM jõudis sel aastal juba 42. verstapostini. 27.–31. I kees Cannes’i Festivalide Palee haaramatu arhitektuuriga hoones üleilmne muusikaturg, kohal oli umbes 9000 muusikaprofessionaali – ligi 5000 muusikainstitutsiooni esindajad umbes 90 riigist, lisaks sadu ajakirjanikke.
Eelmise riigikorra ajal ülistati majanduslikku progressi ja kiirendust (viisaastak nelja aastaga jne). Näruse olme ja abstraktsete ühiskondlike sihtide vastuolu lõi teadmise kogu sotsiaalse retoorika tühjusest, eraldatus aga illusiooni kapitalimaade tururegulatsiooni ja ühiskonnakorralduse loomulikkusest ja looduslikkusest. Teadmine, kuidas sedagi keskkonda reguleerib eliidigruppide lobitöö, reaalpoliitika ning alati ka kellegi teistest natukene võrdsemad huvid, on seda illusiooni tänaseks oluliselt tumestanud. Hoolimata fundamentaalsetest muutustest on sotsiaalse retoorika üks põhimudeleid ikkagi seesama, mis mõned kümnendid…
Nimeka kirjamehe lahkumine tuletas vaid meelde teada tõsiasja, et kirjandus oma arhailises, patriarhaalses tähenduses, kirjandus kui ühiskonna südametunnistus, vaimne tsenter ja moraliseeriv hääl, on avalikkuse keskmest vaikselt lahkunud juba tükk aega tagasi. Ammu on hääbunud selle kunagine ühendav ja maagiline funktsioon. Täna on avalikkuse keskmes makstud reklaamiklipp, mille vormiks bioloogilistele ja sotsiaalsetel refleksidel mängiv piltkiri, kuid mis vajab samuti nagu „suur kirjasõna” mingit toestust – tõe- ja toiduinstituutide autoriteeti.
Raske on lõpuni nõustuda justkui üldtunnustatud arvamusega, et suurte sotsiaalsete kataklüsmide ja ebaõigluse korral on ainsana süüdi mingi suur lugu ehk ideoloogia – puhas intellektuaalne konstruktsioon. Ideoloogia sees on alati mingi märgatavalt vanem käitumismudel või kogemus, mille ajalugu ja juured on inimese kui elusolendi ja liigi mälus. See on kultuuri (paljuski universaalne) bioloogiline allhoovus, mis peidab ennast lihas ja veres, närviühendustes ja kehakeemias ning väljendub kõige otsesemalt tunnetes. Lähemalt mõeldes,…
Uue aja algus Eestis kehastus kõige ilmekamalt ja avalikumalt n-ö ruumikorralduses. Vene ajal oli palju eikellegimaad, kus kehtis igameheõigus. Tõsi, see oli mõneti petlik, sest eikellegimaad ümbritsesid okastraadiga piiratud territooriumid, kus ei tohtinud käia – sa võisid arvestada, et olid sihikul. Aga kohad, kus paiknes võõrvõimu sõjavägi, ei olnudki omad. Ja üldiselt eikellegimaa reeglid toimisid. Okastraaditaguseid alasid kõrvale jättes võis metsas ja mere ääres käia, kartmata ühiskondlikke sanktsioone.
Seoses poliitikute vaidlusega kultuuriürituste käibemaksu teemal kerkis korraks üles ka küsimus, kuidas eristada päris kultuuri mittekultuurist ja kas või miks peaks esimesele teise arvel soodustusi tegema. See tore, fantaasiat ergutav teema omandas teravuse juba paar kümnendit tagasi, mil nõukogude korra tingimustes otsekui konserveerituna säilinud metafüüsiline kultuurikontseptsioon (aga mis tahes totalitaarne võim lausa januneb metafüüsikat) põrkus pragmaatilise, rahanumbritega argumenteeriva kommertsiaalkultuuriga. Paljud arvavad, et pole mõtet arutledagi, niikuinii on kõik liiga keeruline…
Viimasel ajal kipub arutelu ühiskonna seisundi või üksikprobleemide üle taanduma küsimusele, kuidas kõik on “tegelikult” ja üldiselt – väga hästi või hirmus halvasti. Tundub, et õige vastus sellele küsimusele – õige meeleseisund – on riikliku tähtsusega asi. Vähemasti oriendis arvataksegi nii juba aastatuhandeid. Liberalistlik Lääs on ühiskondlike meeleseisundite kujundamise mehhanisme pigem üha uute eufemismidega varjanud. Mis asi see suhtekorraldus õieti on? Inimhingede tehnoloogia, positiivsete meeleseisundite ja hoiakute kujundamine. Ja kodanikuühiskond?…
Vaid valitsuse jah-sõna taga seisva ristikujulise vabadussamba kohta on oluline tegelikult juba ära öeldud: see on ühtaegu nii sõjakas kui ka masendavalt morbiidne hiiglasliku hauakääpa hiiglaslik tähis, mis inimlikumates mõõtmetes sobiks tähistama vabadussõdalaste mälestust, mitte aga Eesti vabaduse ideed. Žürii koosseisu arvesse võttes pole tulemus üllatav: eestlane kui vintske kombeusklik teab, et jumala vahemeestele ei maksa (igaks juhuks) vastu vaielda… Ometi on vaba rahva ja riigi tähendusväli ju määratult avaram,…
Pole parata, esmast tõeluse struktuuri pakuvad tänapäeva inimesele meedias tiirlevad pildid ja tekstid. Vaba Eesti ajakirjanduses tasapisi toimunud muutuste tulemusena on muutunud ka pilt, mille me tegelikkusest saame. Kui alguses valitses vormiline ja žanriline vabadus ja fookuses oli sisu ehk seniste tabuteemade avanemine, siis hiljem saadi aru, et ka vorm on oluline ja ühel hetkel tõusis fookusesse uudis. Selle muutuse sihiks oli objektiviseerimine: uudis pidi asendama saba ja sarvedeta heietusi,…
Alandlik muusika ja galantsed stseenid.
David Oistrahhi festivali teine pool tõi kavasse vokaalteoseid ja rohkesti eesti nüüdismuusikat. 22. juuli hilisõhtul esines iiri Vanbrugh Quartet Pärnu eesti õigeusu kirikus koos vene vioolamängija Daniel Mejerovitši ja India päritolu briti soprani Patricia Rozarioga. Sissejuhatuseks kõlas inglise vaimuliku muusika klassiku Sir Charles Villiers Stanfordi Beethoveni ja Bachi vaimu tulvil Keelpillikvintett nr 1 (1903). Esitus oli dünaamiline, kiiretes osades valitsemas liikumisenergia ja keskmises romantilise meloodika tundlikud…
Mustlasviisidest postmodernse ajalootöötluseni.
Pärnu David Oistrahhi festival toimus sel aastal juba kümnendat korda. Festivali algaegadest on meelde jäänud hingekosutava repertuaariga “rahvakontserte” ja säravaid kammermuusikaesitusi. Ei tulnud pettuda nüüdki: 17. – 27. VII kestval muusikapeol võis kuulda kaunist klassikat, loovat interpretatsiooni ja värsket nüüdismuusikat. Üldiselt näib, et DOF käibki mõistlikku keskteed, otsides kompromissi laheda “suvemuusika” ja elitaarsema maitse vahel.
Toonud esile riigi ja kiriku eraldatuse (mis on tõsine kahtlemise koht) kui positiivse asjade seisu, kiitis president Ilves EELK 90. aastapäeva kõnes luteri kirikut kui paganarahva valgustajat ning julgustas seda senisest enam moraali ja eetika teemadel sõna võtma. Presidendil kord juba on selline rituaalne funktsioon – isalikult julgustada ja manitseda kõiki ühiskonnagruppe. Ja mis oleks loomulikum, kui et kõik kirikud oleksid aktiivseks survegrupiks näiteks riigi ennastõõnestava narkopoliitika ja vohava hasartmängunduse…
Ehk oli see vaid kujutlus, et tundsin 2001. aastal, Erkki-Sven Tüüri “Wallenbergi” maailmaesietendusel Dortmundi ooperiteatris, saalis mingit külma hingust. Saksa lavastuse haakristid, viisnurgad ja natsijulmus (Eichmanni poomisstseen) pluss see jahe hingus publikust – sellest aimus mingit juba rituaaliks saanud kollektiivset süütunnistust ja teatavat hingelist kapseldumist. Aga ehk ma eksin…
Et Põhjamaade Sümfooniaorkester ja Anu Tali lõpetasid kontserdihooaja pealkirja all “Apocalypsis”, oli ühest küljest kunstilis-kaubanduslik liialdus, aga teisest küljest – eks niinimetatud kõrgkultuur kõnnibki sageli tõeluse ja aimduse piiril.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
