-
Nimelt esitas õhtu esimeses pooles kammerkooslus Ansambel U: eesti uuemat kammermuusikat ning kokku kuue teose ettekanne vältas katkematult poolteist tundi (!). Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et kõik nood lood (peale ühe koomilise erandi, sellest hiljem) kõlasid n-ö ühes, akadeemilises-dissoneerivas võtmes. Ma ei taha sugugi väita, et Märt-Matis Lill, Helena Tulve, Pille Kangur ja teised, kelle kammerteosed kõlasid lõppkontserdil, oleksid ühenäolised heliloojad. Kuid küllaltki üheplaaniline esitus ning kontrastide…
-
Solistidel tasub eraldi peatuda, sest tegemist on eesti ja mitte ainult Eesti oma ala tippudega. Kalev Kuljus (1975) on Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri ja Filarmonica Arturo Toscanini soolo-oboist, Birminghami Sümfooniaorkestri ja Baieri Raadio Sümfooniaorkestri esimene külalisoboist. Ta on olnud Berliini Filharmoonikute (!) ja Peterburi Sümfooniaorkestri külalisoboist ja musitseerinud järgmiste dirigentide käe all: Simon Rattle, Claudio Abbado, Lorin Maazel, Zubin Mehta, Bernard Haitink, Christoph Eschenbach, Riccardo Muti jne. Keda…
-
Altari ees ja ümberringi lihtsad visandlikud joonistused ning terrakotatoonides pinnad. Valitses (Bergmani) filmilik atmosfäär, näituse ja muusika ansambel, kus kord soleeris üks, kord teine. „Liivi itku” juurde, mis kostus lindilt, näidati mütoloogilisi motiive. Liivikauge kunstniku Nadia Safieddine’i arusaam mütoloogilisusest on kuidagi universaalne, ta ei mõju võõrana. Pildid on natuke nagu koopajoonised, või hoopis Gauguin. Itk ise on massiiv kaugeid helisid liivi laulikult Julgi Staltelt, näitleja Anne…
-
Kaoses oleme meie, mitte muusika.
Johnny Rotten
1970ndate keskel, pärast USA kõmubändi Ramones Inglismaa kontserte, proovisid mitmed briti ansamblid katki murda muusikasse ilmunud masendavat eristumist, laialivalguvust ja räästunud individuaalsust. Aastakümne lõpu punk-rock’ist saigi taas ansamblimuusika, esinemiskohtadeks kujunesid tänavad ja prooviruumid ehk siis samad paigad, mis olid määratlenud 60ndate biitmuusika olemuse.
Tundus, nagu oleks skiffle tagasi tulnud, sest punki võis mängida kes tahes, kuidas tahes ja kellega tahes. Punk saigi…
-
Lavapilt on Liina Keevallikul nii armsalt tuttavlik meenutamaks tüüpilist Londoni tänavapilti, interjöörid nappide vihjetega ehtinglaslikud ja Liina Pihlaku kostüümid pilkupüüdvad, toetavad karakterit ja situatsiooni: lihtrahval vaesusest hoolimata lopsakas kirevus ning Eliza kaunilt glamuursed ja maitsekad kleidid. Nii Ascoti hipodroomi kui Transilvaania saatkonna pildis on leitud rahaka kõrgklassi uhkeldavalt väljakutsuva jõukuse demonstratsiooni ja särtsaka värvigamma hea kooslus.
Kaks koosseisu – üks draama-, teine ooperilavalt
Seekord õnnestus mul näha kahte…
-
Timo Steineri orkestriteos „Spectacle” oli autorile tavapäraselt tulvil rõhutatud ja mõneti provokatiivseid kaadritehnikas vastandusi (karmima kõlajõuga löökpillid ja vask versus õrnad vulinad helisevatelt koloriidipillidelt), kulminatsiooniks jazzirütmides episoodid ja läbivaks elemendiks muutlik, kohati üsna humoorikas rütmifaktuur. Üllatavalt kruvis teose näiliselt sihitu kaadritehnika tasapisi üles ootuspinge, mis säilis, õigemini oli haripunktil, veel lõputaktideski. See, millega üks teos tähelepanu lõpuni vangis hoiab ja teine mitte, on saladus, millele ei…
-
Kontserdisari „Vocalissimo” pakub soololaulu sõpradele mitmekülgse naudingu: kuulda saab kaunist loodusandi, noort häält ja uut ning omanäolist interpretatsiooni.
Kuulasin ühel hommikul Klassikaraadio vestlussaadet meie praeguste lauljatega, kus seekord avanes Rauno Elbi isiksus ja tema suhestumine oma muusikalise tegevusega. Sealt jäi muu hulgas kõrvu laulja tunnistus, et soololaul on üks keerulisemaid eneseväljenduse vorme ning ta paneb imeks, miks mõned võtavad seda kui standardkappide tootmist, ilma et oleks publikule…
-
Viimati toimus üleriigiline puhkpillimängijate konkurss aastal 1990, nüüd tuleb see jälle. Millal ja kus see teoks saab?
Enne 1990. aastat toimusid vabariiklikud konkursid iga nelja aasta järel. See oli väga normaalne ajavahemik, kuna muusikaakadeemia põhistuudiumi läbimine võtabki aega neli aastat. Fakt on see, et nõukogude ajal tehti konkursse pidevalt, noored mängijad tulid peale ja said ennast näidata. Asjaolu, et 2008. aastal puhkpillimängijate konkurss üle hulga aja jälle…
-
Teiseks oli paar episoodi mõneti tasakaalust väljas ja see peaks olema dirigendi poolt hetkega likvideeritav, kui pole just tegemist nn värske lugemisega. Mind häirisid ses mõttes mõned timpani tremolo’d, mis matsid partituuris enda alla olulisemaid toiminguid, ja ilmselt hasardiga üle pakutud metsasarvede unisoon. Teate küll, kus (?). Kuid eks ole minust pisut liig absoluuti nõuda kevade hakul, kuid stabiilsust sooviks nautida küll läbi hooaja.
Kava edenedes kevad süvenes,…
-
Aastaid hiljem, aga samamoodi sündis Kaija Saariaho ooper „Kauge armastus”, mis oli uus tasand nii lavastaja kui heliloooja loomingus. Lavastaja kohta öeldakse siin, et esimest korda pole näha tema aktiivset sekkumist ja n-ö tugevat lavastajateatrit. Ta lahustuvat selles muusikas. Saariaho puhul kiideti uut meloodilisust ning kohe järgnes tellimus Prantsusmaalt, aga uuel teosel polnud seda kaalu ega sisulist sügavust. Saariaho tõdeb oma senise tippteose „Kauge armastus” puhul,…
