Inimene, vähemasti lääne inimene, tahab alatasa luua midagi uut. Vanast pole kunagi küllalt. Kui lähete poodi, siis otsite sealt alateadlikult ikka ka miskit uut ja huvitavat. Kas või silmale vaadata. Kui aga lähete kontserdile, siis soovite kuulda peale ammu kuuldud muusika – olgu või uues interpretatsioonis – ikka ja jälle ka midagi uut. Ent kui kaua saab muusika, muusikaline heli olla üha uus? Kui keerukad saavad üldse olla helid, mis…
Kui teile antaks võimalus ehitada üksainus muusikariist, millise te siis ehitaksite? Kas sellise, mille on ehitanud loodus linnu nokka ja inimese kõrisse, või sellise, mis mängiks ise ega vajakski teie abi? Või hoopis säherduse, mis suudaks kuuldavale tuua helisid, mida kusagil mujal looduses ei kohta?
Kui teete suu lahti, siis olge ettevaatlikud. Helid, mida tekitate, võivad midagi purustada. Ent mitte sõnade võime solvata, kiita, alandada ja ülendada pole siinkohal kõneaineks, vaid inimese hääle eriline tugevus, mis võib kui mitte lammutada, siis vähemasti üllatada nii kaaskodanikke, lemmikloomi kui vähemat sorti metsaelanikke.
Kui tuleb viibida helide keskkonnas, kes te siis eelistaksite olla – inimene või hoopis ahv, tuvi või koguni karpkala? Karpkala olla poleks paha, sest tema on suuteline vahet tegema barokkmuusika ja John Lee Hookeri vahel. Kuid kõige parem on siiski olla ahv, sest ahvil on ükstapuha, kas kõlab mingi kilin-kolin, mis inimesele tunduks piinamisena või meloodiline muusika. Tema vahet ei tee. Kuid kui on valida, siis valib ahv vaikuse.
Tehnoloogilised uuendused ei jäta puudutamata ka muusikalisi kõlakodasid. Elektroonilise muusika edukäik on meile kõigile teada ja tundub, et ka selge. Vähemasti peaks olema selge see tulem, mille aluseks oli elektroonika evolutsioon. Kuid elektroonikas kehtib üks empiiriline seadus, Moore’i seadus, mille kohaselt elektroonika muutub üha pisemaks, odavamaks ja kiiremaks. „Pisemalt, odavamalt, kiiremini!” – nii kõlab elektroonika olümpialoosung tänaseni. Olenevalt kommentaatori maitsest kinnitatakse, et näiteks mikrokiipe saab kaks korda tihedamini kokku pakkida…
Tiit Kaljundi
Füüsikud on ikka imestanud, et aeg on pöördumatu. Valemites, teoorias peaks olema justkui pöörduv, aga elus, näe, ei ole. Kuid ometi siiski omajagu on. Eriti teravalt tunned seda siis, kui kuuled midagi sellist, mida ei tahaks, mida uskuda ei suudaks, tõeks tunnistada ammugi mitte. Tiit Kaljundi lahkumine oli nõndasugune sõnum, millele ei oska ega tahagi anda nime.
Miks ahv ahvib? Miks lind jäljendab teise linnu laulu? Miks meie, inimesed, hindame kõrgelt säherdusi artiste, kes suudavad lahedalt ja täpselt jäljendada teisi inimesi, aga miks mitte ka ahve ja linde? Miks näiteks Vladimir Sapožnini esinemine oli alati nõnda võluv ja sööbis mällu? Ja lõpuks, ent mitte viimseks – kui suur osa on imiteerimisel inimlapse arengus?
„Tinn-tinn-tinn” helistab keegi kõrvus kutsuvalt. Lõpuks hakkab see muusika küll ära tüütama, muudkui „tinn-tinn-tinn” Või siis hoopis „pinn-pinn-pinn” ja „piiks-piiks-piiks”. Hea kui asi sellega lõpeb. Vahel haaravad kõrvad ei tea kust ja kes teab millal kuuldud viisijupi järele ja muudkui mängivad seda iseendale ette, tahtes kõrvade omanikku justkui hulluks ajada. Muusikajupp mängib seni, kuni tuleb jälle kusagilt see „tinn-tinn-tinn” ja ajab minema tüütu ning teid omamoodi vangistanud helitöö. Kes-teab-kuhu, võib-olla…
Kui te avate raadio, siis vaadake ette. Muusika, mis sealt tuleb, võib mõjutada teie ja teie laste elu rohkem kui arvate. Vaatamata sellele, et muusikal pole nähtavat ja ilmselget funktsiooni, mis aitaks ellu jääda, peetakse seda ometi eluga vältimatult kaasas käivaks nähtuseks, isegi eluavalduseks. Muusika aitab suhelda ning on meie ellu põimunud nähtavate ja nähtamatute kanalite läbi nii tihedalt, et me seda enam isegi ei taju.
Hiina muistne jutt pajatab, et keiser tahtnud kuulata ööbiku laulu omaenda kodus. Püütudki siis ööbik kinni, aga tema ei laulnud mitte. Tahtnud lennata. Pandud siis talle jala külge nöörid, lastud lennata. Aga tema ei laulnud ikka, tahtnud päris vaba olla. Ja pigem surnud ära.
Tehtud siis keisrile mehaaniline ööbik. Aga see ei laulnud pooltki niimoodi kui tavaline. Mispeale keiser jäänud haigeks, vaata et äragi surnud. Kuulnud sellest kurvast loost ööbik,…
Kujutame hetkeks ette, et õhk Maal kaob. Ja et juhtub ime ning me ei lämbu, nagu peaks, ja lennukid ning linnud ja liblikad ei kukugi alla. Kuid mis siis juhtuks kõlakodadega? Kõlakojad kaotaksid oma mõtte, olgu need siis lauluväljakutel või viiulikastide küljes. Sest kui õhk kaob, ei levi ka ükski heli. Selle tõsiasjani jõudis juba XVII sajandi keskel iirlane Robert Boyle, pumbates klaaskupli seest õhu välja ja helistades kavala seadme…
Immanuel Kant ei teadnud midagi kvantmehaanikast, elektroonilisest muusikast ega staadionikontsertidest. Kuid sellest hiiglaslikust veast hoolimata mõtles ta tegelikult transistoride keeles. Seda mitte ainult sellepärast, et Kanti filosoofilised arutlused olid vähemasti sama keerulised ja mõistetamatud kui nüüdisaegse kvantmehaanika teoreetilised alused. Pigem siiski sellepärast, et Kant mõtles sellele, kas asi on olemas ka siis, kui meie seda ei näe ega kuule. Tema transtsendentaalse filosoofia seisukohalt nenditakse, et väljaspool tunnetajat on olemas asjad…
Kui suure kõlakoja inimene ka ei ehitaks, loodust ta üle ei mängi. Ei mängi isegi Maal, kus suurimad kõlakojad on looduslikud kanjonid või siis hiiglaslikud koopad. Ehk kas või seesama meie armas mets üle viljavälja.
Kuid suurim võimalikest on universumi enda kõlakoda. Ja see universumi kõlakojaks nimetamine ei ole sugugi niisama käigu pealt välja kistud paralleel. Universumis levib mälestus Suurest Paugust ehk reliktkiirgus, mis ei ole üle ilmaruumi jaotunud sugugi mitte…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
