
„Lahkumine Tallinnast. 1941“ jätab vahel mulje, et tegemist on ilma kaamerata tehtud filmiga, kuna domineerivad kroonikakaadrid ja diktorid.

Jonathan Millet: „Ma vihkan kõige rohkem arhetüüpe nagu kurjuse kehastus või valge päästja. Ma ei usu sellesse, sest ma arvan, et inimesed on komplekssed.“

Portreedokk „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama“ avab nimikangelase elufilosoofia, kus on kesksel kohal austus nii bändikaaslaste kui publiku vastu, aga fännile jääb üht-teist puudu.

Vahest kõige olulisem on „Minu kallimate“ juures see, et iga tegelane paistab omal kombel väärikas. Kõigi vastu saab mingil moel empaatiat tunda: vahel nad ajavad vihale, vahel panevad muigama.

Tõnis Pill: „Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega siin ei ole seda ruumi, et olla kolleegide suhtes ebainimlik.“

Berliini filmifestivalil võeti uue juhi eestvedamisel Saksamaa parlamendivalimiste, Iisraeli-Palestiina konflikti ja Vene-Ukraina sõja vahel navigeerides turvaline kurss.

Lühidokumentaalfilmide kroonikasarja „Eesti lood“ 22. hooajal jätkatakse eestlaseks olemise ja Eestis elamise kogemuse uurimist mitmest perspektiivist.

Céline Sallette: „Me ei saanud Niki de Saint Phalle’i kunsti näitamiseks õigusi. Väljendasime soovi teha Nikist film, aga perekond ütles kohe, et nad ei luba seda teha.“

Lühianimakassett „Animaffia“ pole mingi best of, vaid pooleteise tunniga maalitakse üles meie animatsiooni tänapäev kõigis tema värvides.

„Must auk“ tuletab meelde, et ühest ärevast või üksildasest päevast teise elades tasub mängida, et nõnda elust rõõmu tunda.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.