
Muljeid kolm päeva kõrgendatud meeleolus Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalilt ning seniselt kümnelt õuduspeolt, millest olen osa võtnud.

„Põhjaekspress“ sukeldub Rail Balticu fenomeni, aga filmitegija otsus teha uurivat ajakirjandust tapab dokumentaalfilmi ja uuringuni ei jõuta samuti.

Res Musica aastaraamatus on ilmunud teadusartikkel selle kohta, kuidas seostuvad naiselikkus ja loodus Eesti popmuusikas.

Aislinn Clarke: „Ma ei mäleta tegelikult lapsepõlvest ühtegi lugu, mis poleks olnud hirmus. Kasvasin üles koos õuduslugudega.“

Silvia Lorenzi: „Püüame normaliseerida seksuaalsust, mis ei põhine ekspluateerimisel, pealiskaudsusel või pideval partnerivahetusel. Usun, et vabam vestlus sel teemal lubab meil teatud teemasid paremini kõnetada.“

Poolt tosinat filmižanrit segav „Patused“ on ebaühtlane, ent mitmekihiline ja originaalne vabaduseotsingute kujutelm, vastupidamine rõhumise kiuste.

Margit Lillaku „Siit ta tuleb, Roosi“ on „Südameringile“ suurepärane jätk, kus jälgitakse üleskasvamist ebakindlas ja ohtlikuna näivas maailmas.

„Fränki“ elurõõmsate värvide, rohkete kultuuriliste vihjete ja temaatika raskepärasuse vahel on teatud tähelepanu- ja tõlgendusnihe.

„Püha viigipuu seemnega“ tõestab Mohammad Rasoulof taas, et filmikunst võib olla midagi tõeliselt ohtlikku. Nii autorile kui ka süsteemile, mida kritiseeritakse.

Mohammad Rasoulof: „Ma olen nagu vana maja, mis tuleb maha lammutada, et uuele ruumi teha.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.