„Üks ühele. John & Yoko“ on süvitsi minev pilguheit John Lennoni ja Yoko Ono ellu pooleteise aasta jooksul (1971–1973), mil nad elasid oma esimeses New Yorgi korteris Greenwich Village’i linnaosas. Vaataja tõmmatakse Nixoni-aegse pulbitseva Ameerika keskmesse, mil tänavatel toimusid vägivaldsed protestid Vietnami sõja vastu ja inimesi vangistati aastateks üheainsa pläru omamise eest. Samal ajal õitses flower-power-liikumine, mis võitles rahumeelselt valitseva süsteemi vastu, televiisoris reklaamisid korralikud koduperenaised pesupulbrit ja Tupperware’i ning John Lennon kõndis mööda New Yorgi tänavaid käsikäes Yoko Onoga, keda aeg-ajalt juustest tiriti.

Kuidas aga tõmmata vaataja nii sügavale loo sisse, et ta rändaks ajas tagasi 1970ndate Greenwich Village’isse, otse Johni ja Yoko korterisse? Õnneks otsustasid režissöörid Kevin Macdonald ja Sam Rice-Edwards klassikalise Netflixi dokumentaali reeglid aknast välja visata ja minna loomingulisemat teed. Film koosneb ainult arhiivimaterjalidest: taastatud kontserdivideod, pressiteated, telefonikõnede salvestised, koduvideod, tolleaegsed telesaated, uudisklipid ja isegi reklaamid, mida John ja Yoko tõenäoliselt koos vaatasid, sest nagu filmis mainitakse – neile meeldis palju televiisorit vaadata.

Macdonald ja Rice-Edwards seadsid dokumentaalile kindla reeglistiku: loo jutustamist ei katkesta ükski kõrvaline segaja. Kaadritagused jutustajad ja tänapäevased intervjuud puuduvad, mis on tark otsus. Vaataja, kes armastab lisatud kommentaare, ei pruugi seda aga hinnata. Mulle tundub, et iga XXI sajandi element oleks vaataja loo ja ajastu võlust välja kiskunud. Tänu sellele on publik lukustatud 1970ndate alguse New Yorgi ajakapslisse. Välja saab sealt ronida alles pärast filmi lõppu ja naasta tänapäeva, mis poliitiliselt võib-olla polegi enam nii teistsugune. Väidan, et filmi vundament ongi tegelikult Ameerika Ühendriikide poliitika. Nixoni režiim ja sellega kaasnenud Vietnami sõda olid väetis, millest kasvas flower-power-liikumine, mille laines korraldasid John ja Yoko filmi keskmes olevaid heategevuskontserte ja tuure.

Tänapäeval võib Nixoni-aegse Ameerika häirivate uudisklippide vaatamine äratada vastuolulisi tundeid. Mida enam film edasi liikus, seda selgemaks muutusid paralleelid Nixoni ja Trumpi Ameerikaga – sarnane on nii presidentide tegutsemine kui ka rahva polariseerumine. Vahepeal oli tunne, justkui vaataksin poliitilisse peegelpilti 50 aastat tagasi, kus Ameerika Ühendriikide poliitiline maastik on mõlemal poolel rindejoont täielikus kaoses. Veel õudsem oli jõuda arusaamani, et kogu selle aja jooksul pole peaaegu mitte midagi muutunud. Areng, mille eest kuulsad aktivistid, rahutud Ameerika kodanikud ning John ja Yoko 1970ndatel kirglikult võitlesid, on viimaste aastate jooksul hakanud taanduma. See paralleel ei pruukinud olla filmi­tegijate eesmärk, kuid tänapäeval on seosteni jõudmine paratamatu. Sellise sünge allteksti tõttu pole film pelgalt järje­kordne vaade Johni ja Yoko elule, vaid ka kõnekas poliitiline võrdlus.

Arhiivimaterjalidel põhinev dokumentaal pole iseenesest midagi uut, kuid autorid on siiski suutnud luua midagi uudset. Nad on ehitanud selge lineaarse narratiivi, põimides Johni ja Yoko märkimisväärse tegevuse kokku argipäevaga, milles leidub ka humoorikaid seiku. Olulisemad verstapostid ja argijuhtumid sulanduvad loomuliku tempoga looks, andes filmile voolavuse, mis paneb tõepoolest kaasa tundma Johni ja Yoko elu kulgemisele.

Positiivne on see, et vaatajale ei suruta peale traagikat ega suhte­draamasid, et tema emotsioonide peal liugu lasta. Selle asemel saab lugu rahulikult avaneda, jättes vaatajale ruumi ise tunda ja tõlgendada. Värskendavalt pole fookus ainult Johni ja Yoko peal, vaid nende ümber toimuvatel sündmustel ja sellel, kuidas ümbritsev nende elu mõjutas. Siiski annab film lõpuks ometi ka Yokole hääle. Saame aimu tema katsumusest elada koos armastatud rokkstaariga, näeme, kuidas avalikkuse silmis muutub visiooniga kunstnik karikatuurseks mõrraks, kellele heidetakse ette Johni „varastamist“ ja biitlite laialiminekut.

Dokumentaali ülesehitus järgib selget põhjus-tagajärg-loogikat: esmalt näidatakse arhiivikaadreid, mis kajastavad mõnd ühiskondlikku probleemi. Seejärel sisenevad kangelased, kes on nähtust inspireerituna otsustanud tegutseda. Kuigi selline struktuur on igatpidi iseenesestmõistetav, muudab selle eriliseks just see, et näeme reaalseid uudisklippe, mida John ja Yoko koos voodis vaatasid ja mille tõttu nad tegutsema hakkasid. Stseenide vahel on hingetõmmeteks lisatud 1970ndate alguse telereklaamid. Alguses tundusid need liigsed, kuid kujunesid aja jooksul filmi meelelahutuslikumaks osaks. Reklaamid tekitasid tõelist ajastuhõngu, andes vaatajale aimu, mida keskmine ameeriklane – ja muidugi John ja Yoko – iga päev telekast nägid. Filmi peamise liini ehk nende elu tähtsate seikade vahele on põimitud ka maitsekas koguses huumorit. See avaldub eelkõige telefoni­kõnede salvestistes, mis vahelduvad tõsisemate juttude vahel absurdsete vestlustega. Näiteks kuuleme iga natukese aja tagant assistentide murelikke kõnesid, näiteks keegi otsib, kust saaks Yoko kunsti­projekti jaoks osta ligi tuhat elavat kärbest.

Kui klassikalistest biitlite ning Johni ja Yoko dokumentaalidest on kõrini, siis „Üks ühele. John & Yoko“ on omapärane pilk hoopis sellele, mis toimus nende ümber. Kuidas ajastu ja selle olud mõjutasid nende kooselu, kunstiprojekte, tööd, poliitilisi hoiakuid jne. Film ei pressi end sügavale nende lapsepõlve­traumadesse ega südamevaludesse, vaid laseb vaatajal nähtut rahulikult analüüsida ja ehk ka ise otsuseid langetada.

Dokumentaale biitlitest ja nende tegemistest on meeletus koguses ja alguses jõudsin juba mõelda, et kas meil tõesti on veel ühte vaja. Pärast nähtut muutsin meelt. Johni ja Yoko superfännidele ei pruugi küll siin midagi uut olla, kuid näiteks mina leidsin biitlite kauaaegse austajana enda jaoks paar fakti, mida oma mälumärkmikusse kirja panna. Siiski arvan, et filmitegijate eesmärk polnud filmiga anda edasi uusi huvitavaid teadmisi Johni ja Yoko kohta. Neid on meile juba niigi palju räägitud, siis aina uuesti aukudes kraabitud ja uusi leitud ja neid jälle meile sügavale kõrri topitud. Inimene, kes läheb filmi vaatama eeldusega olla terve aja koos Johni ja Yokoga ning õppida nende kohta midagi uut, võib seetõttu pettuda. Ja kui vaatajale meeldivad dokid, mis seletavad kõik toimuva konkreetselt lahti ega jäta tõlgendusruumi, võib film mõjuda frustreerivana. Usun, et kokkuvõttes on filmi eesmärk John ja Yoko pjedestaalilt maha tõsta, nad inimlikustada ja mitte rääkida vaid nende mõjust, vaid sellest, mis neid mõjutas. Miks muidu tuua esile seda, kuidas nad elasid oma esimeses sassis üürikorteris ja vaatasid päevast päeva koos voodist televiisorit? Nii teen ma ju isegi.