Madli Lääne: „Mind huvitavad tegelased, kes teevad valesid otsuseid. Teismeiga on murranguline aeg: muutused on kiired, reaktsioonid teravad ja otsustega võib hullult puusse panna.“
Kultuurijuhtide kaebemonolooge asub järgmisel aastal ära kuulama uus imevõimetega tippjuht.
Meil kõigil on ettekujutus Juhan Liivist, nüüd aga on filmis see arusaam nagu pusle koost lahti võetud, et saaksime kild killu haaval Liivi uuesti luua, enese jaoks (taas)avastada.
Režissöör Otar Iosselianit on kõrvutatud Tšehhoviga, mõlemad kujutavad ajastute vahetumist, kultuurituse pealetungi.
Eesti nüüdismuusika keskuses toimunud konverentsil „Tulevik läks meist mööda“ fookuses oli analoogtehnoloogial põhinevate helimasinate agentsus.
Eestis on hulk andekaid vene keeles kirjutavaid autoreid, kuid võimalusi nende tööd tunnustada on nüüd vähem kui seni.
Andri Krasnjaštšõhhi teose „Jumal on. +/–“ tegelik põhiküsimus on vene keele praegune positsioon läänes.
Viini festivali kunstilise juhi ja teatri NTGent lavastaja Milo Rau avakõne rahvusvahelise teatriinstituudi (ITI) konverentsil „Väärtusta ja loo kontakt“ 19. IX Belgias Antwerpenis.
Ei tohiks unustada põhiväärtusi: tagakiusatuid tuleb toetada, vägivalda vastustada, hoida au sees eetilist maailmanägemist, mis hoiab kultuuri mitmesust, mälu, looduskeskkonda, kõike elavat.
Poola aeg (1561/82–1625) on Eesti ajaloos sageli teenimatult varju jäänud, eriti võrreldes „vana hea“ Rootsi ajaga.
Ladina-Ameerika seisab justkui igavesti teelahkmel. Seda piirkonda ei kujunda pelgalt välised jõud ja kirev ajalugu, vaid ka kindel soov hoida elus oma pärandit ja leida oma rada.
Vaja on muutust loovat haridust, uut sotsiaalset kokkulepet, mis lisaks sellele, et tagada kõikidele lastele võrdsed võimalused kvaliteetsele haridusele, peaks viima ühiste kestlike tulevikuvisioonide poole.
Vähemustel peab euroopalike kokkulepete kohaselt olema võimalus luua oma eriomast olemist, keelt ja kultuuri toetav mehhanism.
Mida vähem sõnavabadust on organisatsioonides, seda suurem on korruptsioonioht ja seda olulisem ajakirjanike roll.
Näitus „Nude“ koondab enda alla 32 naiskunstniku nägemuse alasti kehast, enamiku näitusel esitletud lavastusfotode tunnusjooneks on esteetiline veetlus ja sensuaalsus.
Reinier de Graaf: „Ma olen täiesti veendunud, et arhitektid peaksid seisma ainult linlaste huvide eest ning ära tuleks öelda projektidest, mille kasutaja pole tuvastatav.“
Christian Pagh: „Ei saa jääda ootama, et väljakujunenud majandusloogika äkitselt muutub. Mõningaid ühiskondlikke muutusi saab juhtida ka kohalikul tasandil, alustades naabruskonnast.“
Esialgne koroonast tagant tõugatud kaugtöövaimustus on nüüdseks mõõdukalt taandunud. Kõiki inimesi, kel seesugune võimalus on, ei pea sundima kodukontorisse.
„Isa pudel“ aitab mõista nii seda, kuidas pudeli mõju alla satutakse, kui ka teekonda, mis selle mõju alt vabanemiseks ette peab võtma.
Vormilisele võõristusele ja kunstnike mõtte-tunnetuse erinevale suunale vaatamata mängivad kaks autorit näitusel harmooniliselt kokku.
„Taeva“ tulevik mõjub kohati nagu õudusfilm, mis paneb kergendunult hingama: see ei juhtu meiega, mitte veel, nii kaugel me veel pole.
Siim Preimani kureeritud näitus „Minu kodu, meie linn“ uurib ja problematiseerib ruumi, ühtekuuluvustunnet, lähedust ja üksindust.
Professor ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektor Ivari Ilja näitas ERSO ees soleerides, et pianistina saab olla suurepärases vormis ka õppeasutuse juhtimise kõrvalt.
Antihedonism paistab trupil olevat vaikimisi tehtud valik, mis põhjendamist ei vaja. Pealiskaudne hedonismikriitika mõjub paratamatult pisut poosetamisena.
Ensemble Auftakt tõi esmaettekandele Evelin Seppari nüüdistantsust ja Norra loodusest inspireeritud uudisteose „Turn“.
Tumult Ensemble, mille nimi lubab valju ja arusaamatut müra, teeb esimesi läbimõeldud samme ja lubab esitada teoseid, mida pole Eestis varem lauldud.
Esiküljel režissöör Madli Lääne. Foto Piia Ruber
näitus Jenny Grönholmi ja Jass Kaselaane „Sügis 2024“
Von Krahli teatri „Jussikese 7 sõpra“