Ettekanded, kontserdid ja töötuba konverentsil „Tulevik läks meist mööda“ 8.–10. XI Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Ülo Krigul, Margo Kõlar, Sven Grünberg, Kiwa, Raul Keller, Mikko Ojanen, Tarmo Johannes, Jari Suominen, Nina Stener Sørensen, Jaak Tomberg, Tõnis Kahu, Jaagup Irve, Kristjan Jansen, Maria Hansar, Taavi Kerikmäe, Eesti Elektroonilise Muusika Ansambel, DIM-duo (Ojanen-Suominen), Robert Dick trio (Dick–Præstholm–Windfield), Hainbach.

Utoopia lindikettad

Alustan juttu konverentsist „Tulevik läks meist mööda“ päris lõpust, ulmekirjanduse uurija Jaak Tombergi ettekandest kuuldud mõttega, mille kohaselt kunst (ja selles kontekstis spetsiifilisemalt muusikakunst) lepitab justkui võimalikkuste luhtunud loomust. Laenanud selle mõtte Walter Benjamini raamatust „Ajaloo mõistest“ laiendab Tomberg seda Robert Musili „Omadusteta mehest“ pärineva ideega, et tegelikkuse meel äratab veel ärkamata võimalusi – on justkui olemas teatud paratamatused, mis piiravad võimalikkusi, ent on olemas ka võimalikkuste teostamata jäänud ülejääk, mis oleks justkui minevikku kuhjunud, mõjutades praegust reaalsust. Nagu varsti näeme, seda ta ka teeb Taavi Kerikmäe ja Maria Hansari poolt nüüdismuusika keskusesse koondatud programmis, mis keerles võimalikkuste, muusikainstrumentide agentsuse, osaluse ja demokraatlike modernistlike utoopiate lindiketastel, millest vaid mõnda natuke lähemalt vaadelda saame.

Universumi raskeim aine

Olgu järgnev lugu nagu Krappi lint lahtistel poolidel, mille liikumist juhib kergelt plaksuvate ja vägagi füüsiliste nuppudega edasi-tagasi kerides, kiirendades ja aeglustades raporteerija karvane käsi, aga poolidele on lindi asemele asetatud lineaarne aeg, mis kõlaritest ruumi paisatuna settib maha nagu ajalumi, millel saab jalutada, sündmusi paralleelselt vaadeldes, ent sellele ka oma käpajälgi maha jättes. Füüsikas räägitakse ajast juba ammu omamoodi kindlas, aga raskesti artikuleeritavas kõneviisis, see asub samaaegselt justkui võimaluste maastikul, mis saavad tõenäoliseks erinevates vaatlus- ja tegevuspraktikates.

Andrus Laansalu ettekanne käsitles leiutaja Manfred Mimi tegevust 1960. aastatel. Mim konstrueeris mereäärse laulukaare selleks, et koondada universumi kaalukaim aine – eestlaste depressioon Gustav Ernesaksa raskeimas intervallis fraasi „Su linnud und mul’ laulavad“ ajal – rahvamassi abil suurde depressaatorisse, et selle abil aeg peatada ja tagurpidi käima panna. Ajamaastik deformeerub ja vormub ümber niivõrd raske aine mõjul, nagu seda on soomeugrilase raskemeelsus. Istudes arvuti ees ja vaadates tinarasket tilkuvat niiskust raagus puudelt, ei imesta ma sugugi aja sellise kõverdumise üle – novembrikuus on see isegi mitte kõneväärne normaalsus.

Tühjenevate kondensaatorite serenaad

Võtame ette jalutuskäigu koos Minevi-, Olevi- ja Tulevipojaga, kes kõik kuskil ajamaal oma asja ajavad, aga vahetevahel ka siin-seal, näiteks konverentsil kokku tulevad. Mustpeade maja keldrivõlvide all avatud näitusel „Primaarid“ on just midagi sellist, millelt Minevipoeg paljud asjad ära tunneb ja teistele tutvustab: lindikaja Sven Grünbergi 1970ndate heliribadelt ühes, Heino Kalmo konstrueeritud Retakordi, Eestis 1960ndatel toodetud elektrioreli oma teises ruumis, vahele XX sajandi algusest pärit klavoliin, mis klaveri külge kinnitati, Erica Synthsi kingitud juba tuttava Buchla koopia ja nii edasi ja nii tagasi. Lint kerib ja korraga on külastajate vahel poolläbipaistvana näha uitamas lisaks juba eelnimetatud Manfed Mimile ka Õie Olinda Sachermani, Eesti kuulsaimat hauntoloogilist heliloojat, koos teiste kohaliku elektroonilise muusika korüfeedega. Neid kõiki tundub ühendavat elektri jõud – keegi sirutab sõrme äratundmisohkega aja jooksul tuhmunud plastklahvile, keegi kruvib hoolikalt lahti Hohneri elektrooniumi, keegi lihtsalt rõõmustab taaskohtumise üle Akai sämpleri või Eesti esimese, Härmo Härmi konstrueeritud värvirõõmsa süntesaatoriga.

Omaette vaatamisväärsus on Soome inseneri Heikki Kurenniemi konstrueeritud masinavärk, mis näeb välja justkui laboriseade, millega inimnäol elektrilisi musklitõmblusi tekitada. Selle nimi on DIM ja õhtu kontsertkavas kahe Soome meediaarheoloogi Mikko Ojaneni ja Jari Suomineni esituses kõlab see, nagu esitataks Penguin Cafe Orchestra rõõmsatoonilisi meloodiakatkeid 1980ndate Nintendo-konsoolil. Kuigi Ojanen sõnab kontserdi algul hoolitsevalt, et püüdke nautida („Try to enjoy!“), on helivoog pigem sõbralik ja rahustav. Kui mul oleks võimalus Kurenniemi esitatud teosele nimi panna, oleks see ilmselt „Mahtuvuse vähenemine“. Heikki Kurenniemilt, eneselegi ootamatult elektronmuusika klassikuks saanud insenerilt, kelle unistuseks teismelise amatöörina oli Stockhauseni elektroonikastuudio Kölnis, jääb tema kohta käivas ettekandes kõlama mõte, et iga tehnoloogia on hea niikaua, kuni seda saab väärkasutada.

Inimene vooluringis

Siit ongi just paras hüpata tehnoloogia väärkasutuse meistriklassi, mille annab tuntud Saksa retrotehnoloogia populariseerija, helilooja ja muidu intensiivne inimene Hainbach, kes oma tehnoloogilise teatrietenduse ajal tundub justkui kehastavat sedasama lindikerimisprintsiipi, mida jutustusmeetodina kasutan – ühel hetkel läheb tema kõne ja esitus nii kiireks, et ma pole kindel, kas ta ka iseennast kiirkerimisrežiimile lülitanud ei ole. Kahtlusi äratab see ka seetõttu, et Hainbach teatab iseenesestmõistetavusega, et on sageli olnud osaks vooluringist, saades 230 volti mõne masina detailist ja võttes demonstratiivselt kinni sangast, millest on päeval korraliku suraka saanud, lisades, et selle mõju kestab ainult päevakese või vähemgi.

Töötoa toimumiskohaks on võimalikkusepingest moodustunud ajapaik, mis nüüdismuusika keskusesse selle juhataja Taavi Kerikmäe initsiatiivil (ja paljuski kodusest ning sõprade erakollektsioonidest tulevast tehnoloogiast) on tekkinud ja mis, nagu me nüüd teame, ühes võimalikest reaalsustest on eksisteerinud juba 1965. aastast alates. See ajalooline stuudio Tallinn 1965, mis sümboolse magnetofonilindi lõikamisega nüüd avatakse, sisaldab endas kuhjakaupa funktsioonigeneraatoreid, süntesaatoreid, lintmakke ja muud autentset laboratoorset kraami, mida väärkasutades ootamatu artefaktina omal ajal elektrooniline muusika ka juhuslikult tekkis. Võimalikkuste horisont on stuudio näol saanud ühe järjekordse tihenduse.

Pillirühma agentsus pimedal tänavanurgal

Palju räägiti konverentsil muusikainstrumendi agentsusest ja tundub, et see on ka üks põhjusi, miks me tehnoloogiat konverentsi ajal nii palju kohtame. Kerikmäe sõnastab selle agentsuse kahepoolsena: ühest küljest mõjub tehnoloogia otseselt esitusele, ent teisest küljest esitaja ka suhestub sellega füüsiliselt ja mõjutab seda. Minu kujutlus agentsusest on umbes selline: seisate videviku­tunnil kuskil hämaras kangialuses, nagu tavaks, kui teile läheneb üks väike pill, ütleme näiteks pikoloflööt, puhkpillirühma pesamuna, ja küsib suitsu. Juhtute talle midagi ebaviisakalt ühmama, võib karistuseks tulla ülejäänud pillirühma poolt korralik matsuv keretäis. Võtate aga selle tillukese flöödikese peopesale ja puhute talle õrnalt peale ning mõne aja pärast liitub harmoonilises intervallis terve spektritäis mahedaid vilesid. Tundub, et agentsus ei ole ainult muusikainstrumentide pärusmaa, mainitud Kurenniemi ettekande ajal näitab videoprojektor kangekaelselt rohelist pilti – järelikult tuleb tehnoloogiaga pidevalt rääkida ja mitte seda lihtsalt orjastavalt ära kasutada.

Lint kerib vilistades maha

Paljust tahaks rääkida, aga ajalint poolidel hakkab otsa saama. Jõuame kerida mõneks vilksatuseks ette veel Tõnis Kahu ettekande Paul Morley ainetel igavesest linnast ja selle heliribast, kus lõpmatult punasel sportautol kihutab oma popfantaasias Kylie Minogue, taustaks õrn olmemüra; Udo Kasemetsa hämmastavalt intensiivse „Tt“ Eesti Elektroonilise Muusika Ansambli (EMA) ettekandes, mis kohati mõjub nagu praepannil lobisev muna või Robert Ashley TV-ooperid ja Timothy Leary oma LSD-kohvrikesega kontrakultuurimajas; EMA esimese kontserdipäeva lummava ja tontliku kontsertprogrammi Sachermanist; arutlused demokraatia võimalikkusest kunstiloomes, mis üldise konsensuse kohaselt on utopistlikud ja naiivsed; pariislaste ärevusseisundeid valgusmänguga maandava torni Nina Stener Sørenseni ettekandes Nicolas Schöfferist, mida keegi ei tahtnud; hirmu ja põlguse tehisarumaal ning põhjused sinises valguses Midjourney-illustratsioonide genereerimiseks Jaagup Irve ettekandes; kimbukese küsimusi kontekstist ja formaadist; teineteisele justkui vastukaaluna mõjunud akustilise vabaimpro kontserdi Robert Dicki trio esituses „Improtestil“ ja mürase ettekande Elektor Formantil Erica Synthsilt; jätkuvad hoiatused küülikute järjepideva söömise tagajärgedest ja nii edasi ja nii tagasi. Mingis reaalsuses, nagu me nüüd teame, kestab see konverents edasi ja tegelikult oleks hea, kui saaks sinna pikemalt maha istuda ja mõne teema hoopis põhjalikumalt ette võtta. Vajaminev raskusmoment on selleks loodud.