Kolm osavat jutuvestjat

Ensemble Auftakt tõi esmaettekandele Evelin Seppari nüüdistantsust ja Norra loodusest inspireeritud uudisteose „Turn“.

KAI KIIV

Kontsert „Sõduri lugu“ 10. XI Tallinna raekoja kodanike saalis. Ensemble Auftakt: Miina Laanesaar (viiul), Soo-Young Lee (klarnet), Maila Laidna (klaver). Kavas Igor Stravinski, Pierre Max Dubois’ ja Evelin Seppari muusika.

10. novembril esines Tallinna raekojas Ensemble Auftakt koosseisus Miina Laanesaar (viiul), Soo-Young Lee (klarnet) ja Maila Laidna (klaver). Koos on mängitud juba seitse aastat ning 2019. aastast peale tegutsetakse nime all Ensamble Auftakt. Kontserdi kava andmeil on tegu väga aktiivse kolmikuga, kellest kaks, Miina Laanesaar ning Soo-Young Lee, töötavad Eesti Riiklikus Sümfoonia­orkestris ning kolmas liige Maila Laidna on meie muusika- ja teatriakadeemia doktorant. Et pingelise ERSO töö ning doktorantuuri kõrval on huvi ning energiat kammermuusikat mängida, on loomulikult ainult kiiduväärt. Seda enam et kontserte on antud ka välismaal ning edukalt esinetud mitmel rahvusvahelisel kammermuusikakonkursil. Seega on kahtlemata tegu juba kogemustega ning ennast igati tõestanud kooslusega, kes ei mängi üksnes kammermuusikaklassikat, vaid on pühendunud aina enam uuele loomingule, tehes heli­loojatega koostööd. Ensemble Auftakt on olnud mitmete Pärt Uusbergi, Riho Esko Maimetsa ja Ardo Ran Varrese teoste esmaesitajaks. Ka sel kontserdil kõlas esiettekandena Evelin Seppari teos „Turn“ ehk „Pööre“, millest veidi lähemalt edaspidi.

Seda silmas pidades oli veidi kahju, et pühapäeva pärastlõunal oli raekotta kuulajaid jagunud vaid paari-kolmekümne ringis, sest sedavõrd kogenud ansambel ja mitmekülgne kava, kus ei puudunud ka esiettekanne, väärinuks publiku suuremat tähelepanu. Paraku ei oska öelda, milliseid hundirattaid korraldaja rohkemate kuulajate nimel viskama oleks pidanud – vahel on tunne, et kõike ongi lihtsalt natuke liiga palju.

See muidugi ei vähenda üles astunud ansambli väärtust: kontserdi avaloona kõlanud Pierre Max Dubois’ süidi viiulile, klarnetile ja klaverile esitus võlus esimestest taktidest alates. Ma ei tea, kas ma nii suurepärast pianissimo’t klarnetil olengi varem kuulnud, kui Soo-Young Lee avateose esimeses osas „Prelude“ oma pillist suutis välja võluda! Dubois, kes õppis Darius Milhaud’ juhendamisel, ei saavutanud küll oma õpetaja kuulsust, kuid tema looming sarnaneb nii harmoonia, meloodia kui ka tekstuuri poolest Milhaud’ omaga. Nii sisaldab ka süit viiulile, klarnetile ja klaverile väga eriilmelisi karaktereid, mis õnnestus triol reljeefselt välja mängida: teise osa „Boîte à Musique’i“ ehk „Leierkasti“ muusika kõlas naljatlevalt, paiguti isegi groteskselt, kolmas osa „Chanson pour Nathalie“ ehk „Laul Nathaliele“ tõi paratamatult pähe küsimuse, kes oli see salapärane Nathalie, kellele see melanhoolne valss on kirjutatud. Ega ole teada seegi, kellele viimases osas „Serenade“ armastust avaldatakse. Igal juhul polnud see teps mitte tüüpiline armastuslaul, mida rüütel kuupaistel südamedaami akna all esitanuks, vaid kohati üpris virtuoosne šedööver, ehkki pealkirja esmast tähendust silmas pidades oodanuksin siin viiulilt enam kõlanõtkust ja -nüansse.

Järgmisena tuli kontserdil esiettekandele Ensemble Auftakti tellimusel Evelin Seppari kirjutatud teos „Turn“ ehk „Pööre“, kus helilooja sõnul on talle inspiratsiooni andnud osalt tema huvi nüüdistantsu põneva maailma ja sellega seotud märksõnade vastu, osalt aga suvine purjekareis Göteborgist Bergenisse. See pani helilooja sügavalt järele mõtlema Norra looduses valitsevatele kontrastidele, kus ühel pool on lummavad kõrged mäed, teisel aga kitsastesse fjordidesse kiilutud hiiglaslikud kruiisilaevad. Sestap küsib helilooja, kas rohepööre võiks olla see, mis taastab puhta looduse. Või tuleks pealkirja „Turn“ mõista hoopis kui järjekorrale viitavat sõna ja küsida, kelle kord on mängida?¹

Küllap vastaks iga kontserdil viibinu neile küsimustele omamoodi ja vastavalt sellele, milliseid assotsiatsioone teos kelleski tekitas. Esimene osa „Proloog“ mõjus mulle kui meeleseisund: viiuli- ja klarnetipartiis kordamööda kõlav triller tõi kujutlusse selge öise taeva all laiuva jäävälja. Teises osas kõlas pikk, hoitud noot kui rahvapilli burdoon, millele viiul ja klarnet vaheldumisi viisi peale mängisid, omandades järgmises osas juba üsna selgelt Norra rahvaviisi pärase karakteri. Ent neljandas osas muutus rahvaviis järsku peaaegu et abstraktseks: jäi mulje, nagu elanuks kõik kolm instrumenti justkui oma elu. Neid ühendavaks lüliks on vaid aeg-ajalt nelja veerandlöögise noodi tume astumine kui südamelöök. Ons pööre nüüd toimunud ja uus tee, mida mööda edasi minna, leitud? Kui nii, siis annab Seppari teos maailmale igatahes lootust!

Kontserdi lõpetas Igor Stravinski viiest numbrist koosnev, 1919. aastal esiettekandele tulnud „Sõduri lugu“, millest on möödunud sajandi jooksul kujunenud helilooja küllap kõige populaarsem kammerteos. Kuigi trio on tugevaks kontrastiks Stravinski massiivsetele orkestriteostele, säilitab see miniatuurvormis teos endiselt tema julge ja uuendusliku muusikalise käekirja. Juba avamarsi esimesed taktid toovad esile Stravinski peamised stiilielemendid, nagu bitonaalsus (kaks eri helistikus kõlavat meloodiat), asümmeetriline rütm ning rohked lühikesed motiivid, mis korduvad ja põimuvad staatiliste ostinato-kihistustena².

„Sõduri loo“ aluseks on faustlik lugu sõdurist, kes müüb oma viiuli kuradile, sest too lubab talle vastu­tasuks nii rikkust kui tarkust. Hiljem sõdur aga pettub, meelitab kuradi jooma ja kui viimane on juba purjus, võidab teda kaardimängus ning saab oma viiuli tagasi. Siis armub sõdur haigestunud printsessi, kelle ravib terveks, mängides talle viiulil erinevaid tantse (IV osa „Tango – Valse – Rag“), ning lõpuks abiellub temaga. Lugu võinukski õnnelikult lõppeda, kui sõdur poleks otsustanud ühel päeval oma kodulinna naasta. Niipea kui ta jõuab paika, kus ta kunagi kuradiga esimest korda kohtus, tuleb see talle vastu, nõuab viiuli tagasi ning viib sõduri põrgusse kaasa³ (V osa „Danse du Diable“).

Pole keeruline ette kujutada, et sellise loo põhjal loodud teos sisaldab mitmeid väljakutseid. Esiteks, loo sisu on dramaatiline ja emotsionaalselt mitmekihiline (kokkulepe kuradiga, kahetsus, kavalus ja armastus), andes esitajatele võimaluse tõlgendada eri rolle ja emotsioone. Teisisõnu, mängijad peavad end väljendama, et mitte öelda loo tegelasteks ümber kehastuma, et nii pinge karakterite vahel kui ka loo filosoofiline süvakiht esile tuleksid. Tehniliselt pole Stravinski seda ülesannet mängijaile just üleliia kergeks teinud, pigem vastupidi. Kohe esimeses osas „Marche du Soldat“ ehk „Sõduri marss“ kõlav kiire käik klarnetile ning kõrges tessituuris mäng nõuab virtuoossust ja head pilli- ning toonivaldamist. Teine osa „Le violon du Soldat“ ehk „Sõduri viiul“ sarnaneb keerulise rütmi ning peamise liikumise tõttu nii topeltnootides kui ka akordides mõne viiulikontserdi kadentsiga. Teiseks, loo teeb veelgi komplitseeritumaks asjaolu, et ükski marss, tango, valss või ragtime pole päris need tantsud, mida pealkirjad aimata lasevad. Ei, Stravinski on neile loo pahaendelisest sisust lähtuvalt peale keeranud mingi eriliselt krutskiliku või isegi kuratliku vindi: valss pole elegantne, Viini stiilis jalakeerutus, vaid grotesk, mida tantsiks justkui mõni küürakas või lombakas tegelane, ega tango väljapeetud, klassikaline Argentina tants, vaid tuline lugu, kus poognaid võtab kurat ise.

Niisiis on „Sõduri lugu“ mängijaile ühtaegu õnnistus ja needus, pakkudes oma mitmetahulisuses ja kontrastsetes stiilides musttuhat võimalust oma mitmekülgsust ja virtuoossust demonstreerida. Samal ajal seistakse silmitsi tehniliste ülesannetega, mille lahendamine nõuab täpsust ja emotsionaalset väljendusrikkust. Mis Ensemble Auftakti esitusse puutub, siis tuldi nii mängutehniliste kui ka koosmänguliste raskustega väga hästi toime – „Sõduri lugu“ ei ole kindlasti teos, millest esimest korda kokku tulnud ansambel võiks alustada! Ensemble Auftaktile ei ole koosmäng aga probleem, sest aastatepikkune musitseerimine on ansambli liikmetele andnud hea üksteise tunnetuse ning seda on selgelt tunda.

Millest siiski selle teose puhul veidi vajaka jäi, oli karakterite sügavam tunnetus ning nende reljeefsem ja julgem väljatoomine. Selge on see, et muusika sügavam tunnetus nii keerulise loo puhul tuleb aja ja kogemusega. Kuna ma paraku ei tea, mitmes „Sõduri loo“ esitus see triole oli, tahan väga loota, et järgmistel kordadel ei seisa laval mitte Miina Laanesaar, Soo-Young Lee ja Maila Laidna, vaid sõdur ja kurat kolmes isikus või vähemasti kolm väga osavat jutu­vestjat.

1 Evelin Seppari uudisteos kõlab pühapäeval Tallinna raekojas, Eesti Muusika Infokeskuse muusikauudised 8. XI 2024. https://www.emic.ee/evelin-seppari-uudisteos-kolab-puhapaeval-tallinna-raekojas

2 Kai Christensen, Suite from L’Histoire du soldat [A Soldier’s Tale] – Earsense.

https://www.earsense.org/chamber-music/Igor-Stravinsky-Suite-from-LHistoire-du-soldat/

3 Margaret Bragg, Program notes. – Chamber Music Houston. https://web.archive.org/web/20171105222050/http://chambermusichouston.org:80/2014-15/KSSTrio/notes