Volia Chajkouskaya: „Ma ei usu, et filmil on jõudu Valgevene diktatuuri hävitada, küll aga usun, et filmi tõttu saab ehk osa inimesi paremaks.“
Pensionisamba lõhkumise toel püüab Eesti tõusta õitsvaks hasartmängumaaks.
Loovuurimuslike audiovisuaalsete tööde näitus „Perifeersed perspektiivid“ lubab heita pilgu loovuurimuste rollile muutuvas teadusilmas.
Vaba Lava uus kuraator Jakub Skrzywanek: „Kunagi ei saa teha lihtsalt teatrit, sest see hakkab igal juhul oma kaasajaga suhestuma.“
Kuidas kasutada võttena „mängime nagu lastele“ nii, et sellega ei naeruvääristataks käsitletavat teemat ega lasteteatrit?
Tallinna kontserdielu pakkus oktoobrikuus nii intrigeerivat, vaimustavat kui ka rõõmustavat. Eriti teeb rõõmu osav suhtlemine publikuga.
Kuskilt kostab ikka sõjamüra, millega õigustada laialdast vägivalda, samal ajal kui alternatiiv võiks olla ka brutaalsuse sihilik eiramine.
Tiina Tiituse näitus pakub filigraanset silmailu ja meditatiivset meelerahu, kuid tõstatab ka küsimuse, kas tõesti võib igaühest saada kunstnik ja terapeut.
Gabriel García Márqueze lühiromaan „Kõdulehed“ lubab jälgida kirjaniku esimesi samme üleilmse fenomenini – romaanini „Sada aastat üksildust“ jõudmise teel.
Võimalik, et argentiinlased mängivad kõige paremini jalgpalli. Aga et venelased on teistest pühamad, vaimsemad ja sügavamad – no ei ole, tapke või ära.
Venemaises mentaalsuses on peidus justkui mingi viirus, mis kutsub regulaarselt esile pööraseid enesest joobumise hooge, mis lõpevad kataklüsmiga.
Venemaa soome-ugri rahvaste kolonisatsioon ja kolonialismi postkoloniaalsed stereotüübid
Vestlus Venemaa lagunemisest, emigratsioonist, fondide Vaba Burjaatia ja Vaba Jakuutia tegevusest ning rahva meeleoludest Burjaatias ja Jakuutias Anna Zujeva ja Raissa Zubarevaga
Näitus „Uurali kaja“ annab soomeugrilastele ka sõnumi, et me ei unusta neid praegu ära, olgugi et nende maa asub Venemaal.
Vajadus teiste inimestega seotud olla ja suhelda, näha ja nähtaval olla, on meie olemasolemise põhjapanev aspekt.
Kalamaja muuseumis harjutasid asjatundjad ja huvilised koos tehisaruga linnaruumi kujundamist.
Kuidas on saanud omavahelisest suhtlemisest, kus üksteist kuulatakse, partneri(te)ga arvestatakse ja luuakse seeläbi usaldus, feministlik probleem?
Igast ilmakaarest kokku tulnud keraamikud kütavad ahju ja valvavad tuld, et demonstreerida puupõletusahju kõikvõimalikke väljundeid.
Armastus on armastus ja see ei küsi sugu. Nii see on, lihtne.
Programmiline tervik oli esitatud korrektselt, puudu jäi aga detailsest vormistatusest ja interpreetide vastastikusest inspireeritusest.
On tore, et muidu Saksamaal elavad ja õppivad eestlased käivad oma annet ka kodumaal jagamas ja võtavad veel suurepärased interpreedid ka kaasa.
Geomeetriline ruumiinstallatsioon tõukub vajadusest vabaneda nii meediumi määratud kui ka enesele kehtestatud piiridest.
Näitus piilub graafikute ruumidesse ja graafika omaruumi, näitlikustab loomisprotsesse ja -viise, avab tehnikaid ja kihte.
„Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes aastakümneid koduteatris koos mänginud.
Milanos saab kogeda Wes Andersoni võluvalt esteetilist maailma, mis tekitab äratundmise, nagu viibiks tema võtteplatsil.
ERSO „MacMillan ja Pärt. Hingedepäeva kontsert“
Hans Christian Aaviku jt kontsert
Kateriin Rikkeni näitus „Sõõm“
keraamikute grupinäitus „Kokkumäng“
graafikute grupinäitus „Pindadest, piiridest ja omaruumidest“
näitus: „Wes Anderson – Asteroid City: Exhibition“ Milanos
Esiküljel režissöör ja produtsent Volia Chajkouskaya. Foto Anna Prokulevitš