Keraamikute kokkumäng

Igast ilmakaarest kokku tulnud keraamikud kütavad ahju ja valvavad tuld, et demonstreerida puupõletusahju kõikvõimalikke väljundeid.

KRISTA PIIRIMÄE

Näitus „Kokkumäng“. Kuraator Maarit Mälgi. Kujundaja Madis Liplap. Tartu Kunstimajas 13. X – 12. XI.

Pealkiri „Kokkumäng“ on intrigeeriv, sest osalevad autorid ja nende käekirjad on vägagi erinevad. Pöördusin neist ühe, Tartu keraamiku Maanus Mikkeli poole, kes selgitas, et kolmeteistkümmet näitusel osalevat autorit ühendab Uhti mõisas asuv puupõletusahi, kus eelpõletusest läbi käinud teostele antakse viimane lihv.

„Tavaliselt töötavad keraamikaahjud elektri-, gaasi- või puiduküttel. Puupõletusahjus asetatakse keskele keraamilised teosed ning külgedel olevate küttekollete avade kaudu pääseb suits ja leek nendele ligi. Ahi pakitakse, müüritakse kinni ja hakatakse kütma,“ jutustab Mikkel. „Siis tuleme igast ilmakaarest kokku, meeskond jagatakse kahesteks gruppideks, kes järgneva pooleteise päeva jooksul kordamööda tund või kaks tuld valvavad ja puid ahju juurde lisavad. Ahju uksel ei ole klaasi, on vaid piiluaugud.“

Enamasti keraamika glasuuritakse, kasutades selleks jahvatatud klaasi koos metalloksüüdidega või värvimullaga segatud vedelsavi ehk angoobi. Põletuse lõpus lisatakse enamasti veelgi suitsu ja isegi leeki, mis teeb pinna tumedamaks ja maalilisemaks. Mikkel demonstreerib seda kolme suure anuma näitel. Mõnikord visatakse põletuse lõpus ahju sisse ka soola, mis lendub ja sulab ning annab teosele maandudes läbipaistva glasuuri. Mikkeli loomingus on selle näiteks sambakujuline „Idutaja“ näituse peasaalis. Teose pealkiri pärineb sõnast idu ja tähistab autori taltsutamatut eksperimenteerimislusti.

Puupõletusahi pakub ütlemata palju väljundeid. Tegime Mikkeliga näitusel ringkäigu ja ta tutvustas teisigi tehnilisi nippe, mida alljärgnevalt vabas vormis tõlgendan. Tasub tähele panna, et ühe ja sama autori teoseid võib leida näituse eri osadest ja see lubab neid ka mitmeti analüüsida.

Kokkumängiv kujundus

Peasaalis paistab esimesena silma Eike Epliku „Orgaaniline vorm“. Äratuntav on tema isikupärane mullitav vorm, mida ta seekord on täiendanud Regina-Mareta Soonseina graafikat meenutava joonestikuga. Glasuuri asemel on kasutatud ainult suitsu ja leeki ning just see on andnud taiesele väljanägemise, mis meenutab kummaliste suudega ürgset olendit.

Figuure modelleerides on keraamikud tunginud pronksi pärusmaale. Kõige kõrgematele postamentidele on asetatud Eva Krivonogova „Kael I“ ja „Kael II“ ehk roosiliste peadega naisebüstid. Siin on autor katnud taiesed glasuuri asemel õrna akrüülvärviga. „Kael kannab kogu raskust, mis pea enda peale kogub, nii otseses kui ülekantud tähenduses,“ selgitab Krivonogova.

Kersti Kals on oma neljas teoses demonstreerinud mitte ainult õigete proportsioonide tabamist, vaid ka detailipeenust. Näiteks kahefiguurilises kompositsioonis „Kuri“ on selleks kingapaelad, nööbid, lips, pintsakuserv. Oskust modelleerida peenikest sõrme on ta ära kasutanud hoopis ühe teise ihuliikme juures, millele viitab teose pealkiri „Liputaja“ ning kus saab näha peentöötluse kõige täiuslikumat tulemust.

Meiu Münt üllatab. Maalikunstnikuna tuntud tartlane on hakanud avaldama luuletusi ja proosatekste ning esitleb end nüüd keraamiku ja skulptorina. Kaks pisikest figuraalset skulptuuri, ühel neist sõrm murtud, on modelleeritud väga tõepäraselt ja kaetud tagasihoidliku angoobiga. Kaksikteose pealkiri „Vaata mulle silma“ on õigustatud, sest figuuride silmavaated on mõjuvad. Teoseid ühendab salm näituse saatetekstis: vaata mulle silma / ütleb / murtud sõrmega tüdruk / tule minuga mängima / kutsub ta.

Külli Kõiv on seevastu tegelenud ainult kätega, nagu viitab ka tema teose pealkiri „Kätemeri“. Vorm on võetud kämblalt kahelt poolt ja niiske saviga kokku kleebitud. Elulisuse annavad sõrmede kortsud ja kõrge kunstilise taseme maaliline glasuur, millele lisavad pidulikkust ja ürgsust sulanud soola sätendavad laigud ja täpid. Teised Kõivu teosed demonstreerivad hoopis omamoodi oskust – kolme kuni viie sentimeetri laiuste ribade põimimist ilusaks mustriks nii, et need ei muuda oma selget vormi isegi põletamisprotsessis. Sellises ribatehnikas on kokku pandud inimnäod, keerubid ja valge süda avatud ringkerega torsos ehk „Sümbioos“. Torso kõrgus on ligikaudu meeter ja see on maksimaalne, mis veel ahju mahub.

On aeg kiita kujundajat Madis Liplappi, kes kogu selle virvarri on näituse pealkirjale kohaselt kokku mängima pannud. Vaheldumisi valged ja punast värvi postamendid ning pikad servamata puitlauad ühendavad autoreid. Ühel laual on Mari Hiiemäe „Suvitajad“ ehk ühetaolised naisetorsod, millele annavad individuaalsuse eri värvi ja erineva meeleoluga glasuurid. Teisel laual näeme Kersti Laanmaa „Nefriitloomade“ toredat rivi sammumas läbi aastatuhandete kuni lõpuks kukub nende asemel kuristikku hoopiski punane sõiduauto.

Figuuridega segamini on abstraktsed teosed. Rinnanibudega roosa laialivalguv mass laual ja põrandal pealkirjaga „Naine“ kuulub juba eespool mainitud Kersti Kalsile. Tõnis Kriisa on modelleerinud kolme kaarega vormi „5+“, mida võib tõlgendada ristteena, kus kõik suunad on kõverad tupikteed. Rauno Thomas Mossi „Bukett“ kujutab kaussi pandud põletamata keraamikatükke, mida saadavad samuti saatetekstina luuleread.

Dialoog kõrvaltubades

Ühes kõrvalsaalidest, põrandal madalas liivakastis on Kersti Laanmaa installatsioon jaapani mängust gomoku, mille selgituste lugemise jätan juba näitusekülastaja enda rõõmuks. Seinte ääres postamentide otsas kõrgub Priit Allase metafoorirohke „Tahe“. Imeilusaks glasuuritud munal sammub pronksist mees, kes hoiab käes lahtist metallrõngast, mida võib tõlgendada loomingulisuse metafoorina ja mis on niivõrd kõnekas, et nokkki olekski juba liigne. Karin Kalmani „Vaata mind, märkab sind“ kujutab suurt vormi üksikute kõhedust tekitavate silmadega. Mikkeli sõnul on nii suurt vormi nii õhukeste seintega väga raske teha.

Teises kõrvalsaalis valitseb justkui kogu väljapanekut kuraator Maarit Mälgi „Läte“, mis haakub juba mainitud Priit Allase teosega vastasruumis. Mälgi on inspiratsiooni saanud ühelt Aafrika hõimult, keda aitavad põua ajal ellu jääda ahvileivapuud. Redelid aga tähendavad looduse ekspluateerimist. Teos on nii suur, et autor pidi selle enne ahju panemist ettevaatlikult tükkideks saagima ja pärast põletust kokku liimima.

Kõrval ripub veel üks Meiu Mündi teos, nimelt „Päevade pale“. Münt on saanud inspiratsiooni paadilaudadelt, tõrvariismetelt, rabarberivarrelt ja nagu ta ise selgitab: „Ühtepidi mängivad materjalid oma olemuselt kokku maalähedusega (puit ja savi), teistpidi kannavad endas ka vastandmärke (paadilauad ja vesi, keraamika ja tuli). Paadilauale on salvestunud aastaaegade vaheldumine aastakümnete jooksul, aja aeglane liikumine ja pöördumatu edasi kulgemine, täis väikeseid märke, materjali muutumist – see on teelolek, mis saab lõpuks tolmuks.“ „Päevade pale” sümboliseerib ka sidet minevikuga, mälestusi möödunud päevadest, meenutusi millestki, mis on olnud kaunis ja helge, miski, mis jääb iga päevaga järjest kaugemale, kuid ei kao … veel. Ei kao seni, kuni on tulemas uued päevad oma ilu ja inetusega, oma rauge pehmuse ja teravate servadega.