Rügav ekstravert, sügav introvert

Enn Lillemets ja Inga Heamägi on Tartu Linnamuuseumis pannud üles väga hea, aga ikka veel vähe tuntud eesti kunstniku Eduard Rüga liigutava ja tõhusa isikunäituse.

JAAN UNDUSK

Näitus „Rõõm ja mure kaksikvennad. Eduard Rüga paguluses“ Tartu Linnamuuseumis kuni 19. VIII, kuraator Enn Lillemets ja kujundaja Inga Heamägi.

Sangaste lähedal mõisamoonaka peres sündinud ja oma pika elu umbkaudu viimase poolsajandi New Yorgi külje all veetnud Eduard Rüga (1903–1997) oli mitmes mõttes tähelepanuväärne mees. Nii nagu igal bändil peab olema tegus frontman ehk eeslaulja ja publikumurdja, nii vajavad ka eriti väiksemad kultuuri­kogukonnad heas mõttes jäärapäist juhtoinast, kes ei mõtleks ainult oma isikliku eneseteostuse, vaid ühtlasi koosluse kui terviku märgistus- ja jäädvustusvõime peale. Väliseesti kunstielus jääb pärast Teist maailmasõda selles rollis silma kaks stiililt erinevat meest: Endel Kõks (1912–1983) ja Eduard Rüga, üks siinpool suurt vett Rootsis, teine aastast 1949 lombi taga Ameerikas. Kaks kamraadi Pallase kunstikoolist, mille esimene lõpetas 1940. aastal ning teine – vanem ja aeglasem – katkestuse tõttu 1939. aastal, ehkki oli õpinguid alustanud juba 1928. aastal.

Kõksi ja Rüga esririnnarolli kultuurikorraldajana tugevdas muuhulgas see, et tegu oli väliseesti juhtivate kunstnikega ka loomingulises mõttes, eesti kunsti esindusnimedega mõlemal mandril. Kõks oli lisaks ülimalt vilka sulega kirjamees, kes sadade väiksemate kunsti­kirjutiste, reisikirjade ja muu kõrval koostas teatmeteosed „Eesti graafikuid“ (1980) ja „Välis-Eesti kunstielu bibliograafia“ (1984). Kõik see, mis Kõks on paberile pannud Rügast, kannab temperamentide vastasseisust hoolimata suure lugupidamise pitserit.

Kultuurikorraldaja

Nagu tõestab kirjavahetus ametikaaslastega, valitses ka Rüga kirjapulka otseütleva kujundliku jõuga, oma veendeid ja arvamusi tülisid kartmata kolleegidele näkku paisates. Laiema avalikkuse ette saatis ta kirjatöid siiski vaid harva. Rüga organisaatori-iha avaldus juba sõjajärgseis põgenikelaagreis Saksamaal, kus ta aastal 1948 sai paar aastat varem Geislingenis asutatud Eesti Kujutavkunstnike Keskuse esimeheks, jätkates sellena kuni organisatsiooni tegevuse vaibumiseni 1960. aastal Ameerikas. Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges juhatuse liikmena algatas ta väliseesti kunstikogu asutamise ning aastail 1968–1975 sooritatud ostude ja annetuste teel kasvaski see 33 taieseni. Rüga ideaal oleks olnud poole suurem teoste hulk, kuid ometi soikus kogumistöö mitmel põhjusel. Esiteks polnud väliseestlastel jõudu ülal pidada oma muuseumi, olulist osa kogutud teostest hoidis Rüga lihtsalt enda käes. Teiseks tekkis lahkarvamusi juba teoste valikul. Näiteks pidid kunstnikud eeskirja kohaselt pakkuma kogusse mõnd oma „paremat tööd“, aga Rüga meelest püüdis sinna esiotsa nii üks kui teine (nagu isegi sõbramehed Kõks ja Arno Vihalemm) sokutada pigem nii-öelda keskmist, vähem tasuvat kraami. Kokkuvõttes sai väliseesti kunstikogu tööde ebapiisavast arvust hoolimata igati esinduslik, aga vastuolud viisid Rüga lahkumiseni kultuurfondi juhatusest ning varsti peatus ka kogu täiendamine.

Rüga ja teiste kunstikogu asutajate soov oli, et kodumaa taas vabanedes antakse see terviklikult üle mõnele Eestis asuvale muuseumile. Nõnda rändaski väliseestlaste kunstikogu 17. märtsil 2007 alla kirjutatud lepingu järgi Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumi Nõmmel; majja, mille olid ehitanud Artur Adson ja Marie Under ning kus hiljem elas oma abikaasaga Friedebert Tuglas. Nelja vahepeal ekslema läinud või hävinud taiest ei õnnestunud leida, olemasolevad 29 aga restaureeriti ja pakendati kultuuriministeeriumilt saadud 100 000 krooni toel ning pandi 2008. aasta suvel välja Vabaduse galeriis.¹ Eksponeeritute seas olid ka Rüga maal „Maamullast päikeseni“ (1968) ja värviline puulõige „Metsatööd“ (1942) mapist „Lõuna-Eesti loodus ja inimene“. Esimene ripub kogu oma uhkuses ning uuendatud paspartuu ja raamiga nüüd ka Tartu Linnamuuseumi seinal.

Kokku on seekord Tartus välja pandud 94 Eduard Rüga teost, neist suurem osa pärineb kunstiühingust Pallas, Eesti Kunstimuuseumist ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest, erakogujatest on väga silmapaistvalt esindatud Reigo Kuivjõgi. Rüga teoste hea valik Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses tuleneb asjaolust, et lisaks Ameerika kultuurfondile annetas kirjanduskeskusele oma kunstikogu ka Bostonis elanud ja Harvardi ülikoolis magistrikraadi omandanud Paul Reets (1924–2016), kes koos Rügaga oli moodustanud väliseesti kunstikogu žürii esmase tuumiku (kolmas liige selles oli Aleksis Rannit). Reets ja Rüga klappisid omavahel hästi kokku, Rüga kinkis Reetsile oma töid ja Reets on siiamaani ilmselt kõige enam Rügast kirjutanud kriitik.²

Erakordne värvimeel

Juhtmotiivi Rügale lähenemiseks leiame siiski Endel Kõksilt. Ühel Teise maailmasõja aegsel südasuvel, aastal 1943 kutsus Rüga endale Pärnumaale Viira koolimajja, kus ta perega elas, külla kaaspallaslased Kõksi ja Elmar Kitse. Seal pani Kõks tähele, et maastiku maalimine ei sobinud karvavõrdki Rüga temperamendiga, sest „ta oli nagu liiga kärsitu detailide lõuendile joonistamiseks ja täpse värvi väljasegamiseks“.³ Loodusesse mineku asemel jäi Rüga pigem koju laua taha, lõigates välja oma puugravüüri plaate, ikka uus plaat iga värvi jaoks. Teamegi, et Rüga on üks eesti kunsti suuri koloriste, sageli ülimalt „värviliste“, ikka valdavalt soojades toonides väljapeetud maalide meister, eeskätt aga mitmevärvilise graafika teerajaja juba oma õpiajast 1930. aastail. Rüga ise mäletab tollal enda kohta kriitiliselt küsitut: „Mis jääb Teie tööst järele, kui säält värvid kõrvaldada?“⁴ Eeldatav vastus oli, et „ega suurt midagi jäägi“.

Niisiis on Rüga erakordse värvimeelega kunstnik, kes ei malda ega suudagi järele aimata looduse värve. Kust need värvid siis tulevad? Mitte impressioonist, väljast sissepoole seeditavast muljest, vaid ekspressioonist, väljundit otsivast sisemusest, et mitte öelda – nad on erutunud vaimse sisikonna väljendus. Rüga värvil puudub loodusele omane varjundi­peenus, astronoomiline hulk sillerdavaid üleminekuid. Tema värv on järsk ja jõuline, tihti tumeda kontuuriga, selline, mida ei saa näpata loodusest. Rüga üks viimaseid maale on „Rõõm sinus eneses“ (1992) – lillepott värviliste õitega. Aga need ei moodusta loomulikku lille­kooslust, vaid on kimp kirkaid, oma järskuses isegi väsitavaid emotsioone, nagu osutab juba pildiallkirigi. Kunstniku õigus on joonistada kartul, mis pole kartuli värvi, armastas Rüga ise öelda.

Üsna mitu Rüga pilti meenutab XX sajandi alguse saksa ekspressioniste, nii Die Brücke kui ka Der blaue Reiter’i“loomingulisi saadusi, olgu kas või „Ristikandjad“ (1975). Ekspressionistidega ühendab Rügat ka piibliharrastus. Ent Rüga kujundite serv on tihti amorfsem, tema värv rohmakam, rustikaalsem. Ja ta ise üldse kuidagi puusoe, puiselt lämmi, kohati ka umbne. 1970. aastal kirjutas Rüga skulptorist ametivennale Juhan Raudsepale Eestis, et tänu Paul Kleele avastas ta loomingulise vaimurikkuse⁵, pangem tähele – mitte värvi-, vaid vaimurikkuse. Kleele iseloomulikke elementaarseid pindasid on komponeerinud ka Rüga, aga neis pole jälgegi hõrkudest toonivaheldustest, sellest sulnist harmooniast, mida õhkavad Klee pildid. Klee peenusega võrreldes on Rüga lihtsalt õnnis mäkerdaja, kes hõõrub oma värvid otsekui pahkliku peoga lõuendile, puule, linoolile, kuhu tahes. Aga mis maksab, see on käte soojus ja ekspressiooni ehtsus.

Rügat on seostatud pärast Teist maailmasõda New Yorgis õitsele löönud abstraktse ekspressionismiga. Ainult et Rüga ei suutnud iial loobuda figuurist, inimesest, sellest sümpaatsest mõlkisnäolisest olevusest, kes ainsana kannab enesega kaasas subjektiivset rõõmu ja muret, oskamata elada nagu loodus, lihtsalt üks elu korraga, asjade loomuliku lõpuni.

Mõned Rüga sinakamas lahenduses pildid („Kaks lindu“, 1954) võivad aimu anda Marc Chagalli lähedusest, aga tema tunnusvärv on kollane. Kollasega näib Rügal olevat erisuhe. Ka Hans Hofmannil, kelle mõjusid Paul Reets oma sõbra loomingus tajub, leidub rohkesti kollast, kuid minul pole pädevust siin edasisi oletusi teha. Rügal on kollase värviga igatahes isiklik vahekord. Andres Söödi portreefilmis kannab Rüga 1990. aasta sügisel peas kollast nokatsit ja toal, kus Elmwood Parki kodus ripuvad peremehe teosed, on kollaseks võõbatud seinad.⁶ Kollane eristab ja tõstab esile, ta on see osa maailmast, mis ei sulandu muusse. Kollane lööb sügavaima mõra reaalsuse omaksvõttu, annab märku, et kuskil on midagi lahti – kuhu? Kuhu on lahti uks? Kuhu avaneb auk? Kollane lauakate toob ellu päikselist ohtu. Kollane lind on enne surma joonud kollast jooki. Tõbistel on kollased näod, aga ei, kollased on need ka pillimeestel ja õhturahus istujail. Eestlaste tähtsaimas pagulaslaagris Geislingenis olidki võib-olla kollased majad, aga Rüga pildil on need saanud kollasteks majadeks, kus on lahti midagi kummalist. Mis on neis lahti, ja kuhu? („Geislingeni motiiv“, 1948).

Kuskil on alati auk

Rüga õppis Pallase kunstikoolis kahes järgus, algul neljal aastal maalimist, siis neljal aastal graafikat. Graafikaõpetaja Arkadio Laigo ei nõustunud Rüga lõputunnistusele 1939. aastal esialgu allkirja andma, sest tema meelest ei olnud too graafikuna veel valmis – kasutas tõmmistel värvi, ena jõmpsikat! Ja ega Rüga selles mõttes valmis saanudki. Tema oluline eripära tuleneski sellest, et ta jäi kõikuma graafilise kompositsiooni ja maalilise narratiivi vahele. Selles ei olnud midagi ebaproduktiivset, pigem lisas see temasugusele nii vajalikku loomingulist põnevust. Rügast sai mitmevärvilise kõrgtrükigraafika, värvilise puugravüüri, värvilise linool- ja puulõike kodustaja eesti kunstis. Ta harrastas monotüüpiat, seda maali ja graafika vaheastet, kus pilt pressitakse paberile plaadimaalingult. Ja ta ei suutnud iial käega lüüa tehnilisele vabadusele, mida pakkus maal pärast maadlemist värvilise graafikaga, kus tuleb ju teha hirmsat moodi tööd, lõigata eri värvidega trükkimiseks viis-kuus ühesugust plaati.⁷

Tartu näituse üks huvitav osa ongi erinevate värviproovidega graafilised lehed, mis tõmbavad vaataja kaasa kunstniku otsinguisse. Rüga kõikumine maali ja graafika vahel suurendas ajalisi distantse: kunstikooli läbimine võttis tal rohkem aega kui paljudel teistel ja oma esimese isikunäituseni New Yorgi Eesti Majas jõudis ta alles 60aastaselt.

Sel puhul kirjutas hea kolleeg Endel Kõks arvustuse, kus tähistas Rügale iseloomulikku sõnaga „heitluslikkus“. Kõksi meelest on Rüga teoseist tunda, „kuidas kunstnik on pidanud ise end ületama“ ning „jagu saama pealesuruvast realiteedist“: „Just see heitluslikkus loobki tema teostes kütkestava pinge, mis ei asu mitte ainult reaalsel plaanil – teose pinnal – vaid ka kunstnikus eneses, tema vaimsuses.“⁸ Jah, Rüga piltidel on tõesti midagi lahti. Nad annavad vihje, et ükski süsteem, ükski olek, ükski mõte, ükski meeleolu, ükski soov ja selle täitumine ei saa olla täiuslik. Kuskil on alati auk, kui me ka seda ei näe.

Kui hästi tasakaalus, kui peenelt viimistletud, kui kindlalt lõpule viidud on Rügaga võrreldes nii mõnigi Kõksi enda kompositsioon! Kõks usub vaimu konstruktiivset jõudu, organiseerib kunstiliselt mis tahes pinna või ruumi, teeb uue kunstiteose isegi vanadest veduriosadest (assamblaaž Rootsi raudteepealinnas Hallsbergis). Rüga jääb rügama mõttega, et ka parimini korraldatud süsteem streigib. Eksistents ei ole mustriks kootav. Kuskil kolletab ikkagi auk. Ja et selles võib-olla seisnebki inimese pääsemine.

Eesti pagulaskunstis on üllatavalt vähe poliitilisi motiive. Rüga värvilised linoolid „Ungari „vabadus““ (1956), mis pühendatud karmilt mahasurutud rahvuslikule revolutsioonile, on seetõttu üsna erandlikud. Ungari vabadusliikumise lüüasaamine mõjus paguluses veelgi rängemini kui kodumaal. Rüga tööd vaadates meenutab Paul Reets 1956. aasta šokki: „Kõik need pikad aastad ootasime lootust, nüüd ei looda ei ootustki.“⁹ Rüga poliitiline selgroog oli väga sirge. Kui pagulaste kojukutsumise aktsioon 1950. aastate lõpul taas tõusulainesse läks ja Arno Vihalemm hakkas hellitama mõtet naasta Eestisse, siis kirjutas Rüga talle jumala nimel: „Palun armas Arnu, ära tee seda. Sa kahetsed – olen kindel! Tagasipääsu säält enam ei ole. [—] Sind ootab ees surm, vaimne kängumine.“¹⁰ Rüga jäi lõpuni Eesti kodanikuks, astumata rööbiti USA kodakondsusse. Nagu ta veel 1990. aastal ütles, ei taha ta oma töid Eestis enne välja panna, kui Vene okupatsioon on läbi.

Rüga näis igapäevase inimesena olevat koleeriline ekstravert, otsekohene ja valjuhäälne, kergesti ärritatav ja kohe kõike kavaluseta välja prahvatav, aga samas mitte pikka viha pidav. Kui mitu korda noomib ja nahutab ta Kõksi tolle „olukordadest möödalibisemise“¹¹ ehk kompromislikkuse pärast, aga ikka jäädakse edasi teineteist austavateks sõpradeks. Rüga jonnakas rügamine tehniliselt vaevanõudva värvilise graafika kallal võiks muuhulgas peegeldada tema erilist tööeetikat, nimelt veendumust, et ka kunstiobjektile lisab väärtust sellesse sisse pandud töö. Mõtestatud, pühendunud, asjade olemust puuriv töö annab lisaväärtuse nii kunstitegemise protsessile kui ka selle tulemusele.

Oma argistes reaktsioonides püha ekstravert, väljendas Rüga kunstnikuna sügavalt introvertset tungi vabaneda kombekohase materiaalse maailma painest, minna ära. Tema sõnum tundus olevat see, et rasket vabadust leidub tegelikult igas, ka näiliselt kõige sunnitumas hetkes, kuigi me seda ei näe. Vabadus on tugev nagu surm.

Enn Lillemets koostajana ja Inga Heamägi kujundajana on Tartu Linnamuuseumi hämarais ruumes üles pannud ühe väga hea, aga ikka veel vähe tuntud eesti kunstniku väga liigutava, väga tõhusa isikunäituse.

1 Lävel. Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges kunstikogu 1968–1975. Näituse kataloog. (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuuriloolised kogud, 3). Koost Eha Rand. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008.

2 Reetsi Rüga-ainelised kirjutised on koondatud raamatusse: Paul Reets, Hinge roppus ja vaimu õis. Kogutud kirjatöid. Koost ja toim Jaan Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2019, lk 52–84. Vt. ka: Õhtutund. Eesti kunsti Paul Reetsi kogust. Näituse kataloog. Koost Eha Rand. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2013.

3 Endel Kõks, Viira – Geislingen – Paterson. – Eduard Rüga. Graafik ja maalija. Toim Endel Kõks, Erich Pehap, Arno Vihalemm. Rooma: Maarjamaa, 1979, lk 24.

4 Eduard Rüga, Kilde mälukambrist. – Kunst 1989, nr 74/2, lk 62 (algselt ilmunud 1984 koguteoses „Liivika võõrsil“).

5 Ja kelle süda ja unelmad ei kutsuks meid tagasi kodumaale … Valik Eduard Rüga kirju. Koost Enn Lillemets. – Akadeemia 1994, nr 7, lk 1476.

6 „Eduard Rüga“ (1993, režissöör Andres Sööt, https://arhiiv.err.ee/video/vaata/eduard-ruga).

7 Vt ka: Elmar Endine, Mees piibuga. – Tulimuld 1963, nr 3, lk 188. Enn Lillemets arvab Elmar Endise nime taga varjuvat Endel Kõksi, kuid Kõksi bibliograafiasse pole Tiiu Talvistu seda kirjutist võtnud (vt: Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga. Koost ja toim Tiiu Talvistu. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2013, lk 272).

8 Endel Kõks, Heitlev Eduard Rüga. – Vaba Eesti Sõna 3. X 1963, nr 40, lk 8.

9 Paul Reets, Hinge roppus ja vaimu õis, lk 55.

10 Ja kelle süda ja unelmad ei kutsuks meid tagasi kodumaale …, lk 1458.

11 Valik Eduard Rüga kirju. – Pallaslasena Ameerikas. Eduard Rüga Tartu Linnamuuseumis. Näituse kataloog. Koost Enn Lillemets. Tartu: Tartu Linnamuuseum, 2023, lk 32.