Selle maailma asjad

Anna Mari Liivranna näitusel kõnetab vaatajat igavik, Britta Benno installatsioonis ja maalilistel joonistustel aistingute maailm, aga mõlemal juhul on oluline avatus.

LIINA ARU

Anna Mari Liivranna „Varisevate siluettide varjus“ galeriis Tütar kuni 16. IX.

Britta Benno Põhjala näituse visuaalsest küllasusest ja ajahambast puretud tehaseruumi sümbioosist koorus välja elujõud.

Ragnar Neljandi

Britta Benno näitus „M/maa saamine“ Põhjala tehase angaaride esimeses saalis 13. VII – 13. VIII.

Juulikuus avasid oma näituse kaks väga erineva käekirjaga autorit: Anna Mari Liivrand ja Britta Benno. Mõlemad on tunnustatud installatsioonikunstnikud, Liivrand tuntud ka joonistuste ning Benno graafika ja hübriidjoonistustega. Meeldiv, et ka Tütre galerii näitusel on Liivrannal väljas skulptuur ja joonistus, Bennol Põhjala tehase angaaride esimeses saalis installatsioon ning maal ja joonistus.

Liivranna näituse keskseks teoseks on galerii heledas ja valgusküllases ruumis elegantne ringjas skulptuur. Selle peenelt viimistletud metallosad on kaunistatud sõlmitud ja sõlmimata paelte ning keedega, nii ümarad kui ka tilgakujulised klaasjad õiepisarad peidavad endas huvitavaid detaile. Võib-olla on need soovid, mõtted, tunded, nagu on samalaadse materjali sisse peidetud abstraktset kooslust tõlgendatud ühe varasema Liivranna näituse puhul. Kompositsioonis on midagi gootilikku ja see mõjub sakraalselt. Sellesse ringi ei siseneta niisama.

Kesksele skulptuurile sekundeerivad seintel eksponeeritud joonistused, kus siluetjad sakilised ja kaarjad fragmendid on kombineeritud karikakarde ja piibelehtede, karuputke ja ussilakaga. Fili­graanselt välja joonistatud taimeiludused kasvavad sama filigraansete tumedate siluettide kõrval, ümber ja sees.

Materjali ja esemete alateadlikud mõjutused ja teadvustamata arusaamad, mis kahtlemata suunavad inimese käitumist ja kogemusi, on Liivranda huvitanud kogu loomeperioodi vältel. Sama tähtis on talle olnud ka objektide ja ruumi suhe, mille koosmõjust sünnib lugu. Ka siin mängivad skulptuur ja joonistused omavahel, laenates üksteisele ja üksteiselt sümboleid ja motiive. Nii on joonistusel näha samu paelu, keesid ja elegantse metallvõre heiastusi, kust kandub pühalikkus ka joonistustele.

Piltidel tundub aeg olevat seisma jäänud: need on nagu kaadrid hetkest, mida püütakse jäädvustada enne, kui kõik lõplikult kaob. Kas see on nostalgia või melanhoolia? Või on see üksindus, kui ollakse kõrges gooti katedraalis, üksi oma mõtete ja tunnetega? Ka kunstniku joonistuste selged jooned, heleda-tumeda kontrast, ei midagi üleliigset –on ainult kujundid, millele keskendudes jõuda iseendasse, mille kaudu rääkida iseendaga, leida uus hingamine ja rütm. Nii saavad argielu rituaalides, mis ühendavad endas nähtava ja ka nähtamatu ruumi, kokku olnu, olev ja tulev. Ajatute sümbolite toel on Liivrand loonud maailma, mis on seotud reaalsusega, elu enesega. Pärlendavast kudust joonistused on elu afirmatsioon.

Kui Anna Mari Liivranna loomingus kõnetab vaatajat igavik, siis Britta Benno installatsioonis ja maalilistel joonistustel aistingute maailm. Siin kombineeruvad värvid ja tekstuurid taotluslikult juhuslikult: see elu ei taha piire, tahab olla ja areneda oma tingimustel. Kõike seda toetas näitusekeskkond, mis on iseenda hoolde jäetuna loodusjõudude meelevallas. Nende kahe kohtumisest –näituse visuaalsest küllasusest ja ajahambast puretud tehaseruumi sümbioosist – koorus välja elujõud. Kontrollimatu, vohav, ebasümmeetriline, kuid siiski alluv selle maailma vääramatutele jõududele nagu gravitatsioon ja aeg. Miks mitte võtta aeg maha ja lasta gravitatsioonil mõjuda – vajuda maadligi ja kuuluda kokku mulla, liiva, kividega? Selleks annab suurepärase võimaluse installatsioon, mis on kokku pandud seesugustest käepärastest materjalidest nagu kangatükid ja kile ning mille kuju meenutab pinnavorme. Väljastpoolt vaadates tundus installatsioon apokalüptiline, kuid sees olles sai istuda diivanil või joogamatil ja tajuda ruumi teisest perspektiivist. Tekkis kujutelm telgist kui oaasist, kus saab korraks puhata, hinge tõmmata ja rüübata tassikesest teed, et siis jälle minna tagasi oma askelduste juurde suures argises maailmas. Kunstnik on näitust tutvustavas tekstis nimetanud oma teost mäeinstallatsiooniks, kus kangad ja kile viitavad M/maa kihistustele ning mille sees saab aja- ja maakihtides rännata. See on ilus sümboolne tõlgendus, mis viib mõtted sisemaastikule – ka seal saab rännata minevikus, olevikus, tulevikus ning sündmus- ja tundekihistustes, et anda tähendus olnule ja võib-olla isegi leida tee paremasse tulevikku.

Võiks arvata, et läbi aegade on inimesed püüelnud korrastatuse poole, et elimineerida või vähemalt püüda vähendada kontrollimatut ja juhuslikku. Benno maalidelt vaatavad aga vastu suurel kiirusel keerlevad-pöörlevad kerad-keerised, mis tunduvad olevat endasse haaranud kõik, mis teel ette jäänud, või paksude ja peenikeste triipudena laiali valguvad värvijoad, mis peidavad ja moonutavad taustal olevat. Maalidele on mõnikord kinnitatud mõni äratuntav objekt, nagu kivike või plastmassitükid, kuid enamasti on tegu värviküllaste abstraktsete plahvatustega. Kunstnik ise on öelnud, et M/maa on elus, liigub ja hingab ning sellisena on see kahtlemata elujaatav. Kaos ei ole ju mitte midagi muud kui mateeria korrastamata seisund. Võib-olla räägib maalidel kujutatud maailm midagi ka praeguse ühiskonna seesmise oleku kohta, peegeldades ambivalentsust, aga ka potentsiaali ja selginemislootust, sest ükski asi ei saa ju kesta lõputult.

Mõlema näituse puhul on keskpunktiks skulptuur ja installatsioon. Liivranna skulptuur mõjub sakraalsena, selgelt on tunnetatav piir: peen, kohati stiliseeritult okkaline võre eraldab vaataja keskmest ehk sellest kõige väärtuslikumast, kuid sellele tagab ligipääsu mõtlus vaikuses ja rahus. Benno installatsioon mõjus rõhutatult maisena: taaskasutatud materjal oli kombineeritud varjualuseks, millekski selliseks, mida iga päev vajatakse ning mille kasutamine on iseenesestmõistetav. Need motiivid mõjuvad kaitsvatena: aiapiire hoiab seespool midagi olulist, telk või koobas annab võimaluse peituda ohtliku välismaailma eest. Elu juurde kuulub nii profaanne kui ka sakraalne, nii ühiskondlik kui ka isiklik. Oluline nüanss mõlema puhul on avauste olemasolu. Tegemist ei ole suletud ringi või kinnise ruumiga, neisse ei pea sisse murdma, vaid pääs nendesse on vaba. Vaja on ainult tahet.