Auväärt laureaadid

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

22. oktoobril, eesti rahvuskultuuri suurkuju Kristjan Raua sünniaastapäeval anti Tallinna raekojas juba viiekümnendat korda üle Eesti vanim kunstiauhind – Kristjan Raua nimeline kunstipreemia. Tänavused laureaadid on kunstnikud Lembit Sarapuu, Ludmilla Siim, Terje Ojaver ja kunstiteadlane Mai Levin.

Seekord on tegemist väga auväärt laureaatidega, kes on kunstielus tegutsenud väga pikka aega ja olnud ka pidevalt esil. Kristjan Raua nimeline kunstipreemia ei ole elutöö auhind, statuudi järgi antakse see eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud loomingu, kunstiprojekti või -sündmuse eest kunstnikule, kunstiteadlasele või loomingulisele rühmale, ainult erandina võidakse preemia määrata varem valminud teoste või elutöö eest. Tänavustel laureaatidel on seljataga mahukas looming, võib öelda et väärikas elutöö. Kuid nende kunst mõjub ajakohasena ka praegu. Nad on tegusad ja väga heas loomingulises vormis.

Lembit Sarapuu on juba teist korda Kristjan Raua nimelise kunstipreemia laureaat, esimest korda pälvis ta selle 1988. aastal. Tänavu anti auhind „vääramatu sõltumatuse eest maalikunstniku ja mõtlejana“, et ta on ehitanud „vaimuka ja iroonilise omailma, kus on koht nii romantikale, argipäevale kui ka seksuaalsetele, brutaalsetele ja mütoloogilistele süžeedele“.

Sarapuu tuli kunstiellu kuuskümmend aastat tagasi ning kunstipublik, nii professionaalid kui ka haritud kunstiarmastajad, võttis ta kiiresti omaks. Kuid tema vararenessanslikust puhtuse ja lihtsuse ihast kantud portreed ja naisekujutised, aga veel enam mütoloogiliste süžeede tõlgendused sundisid kriitikuid otsima teistsugust lähenemist, sest traditsiooniline kunstisõnavara ei pädenud tema 1960ndate ega ka 1980ndate keskpaiga kunsti puhul, veel vähem praegu. Lembit Sarapuul oli hiljaaegu kaks suurt näitust: 2021. aastal Pärnus ja 2022. aastal Kumus. Seekordses retseptsioonis räägiti „ainulisusest“, „tegelikkusest“ ja „tõelisusest“. Hasso Krull on kirjutanud (Sirp 1. VII 2022): „Sarapuu maalid ise kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole päris igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks me nende ainulisust nii teravalt tajume, ilma et see oleks kuidagi ette määratud või paratamatu – see miks on juba tõelisus.“

Kristjan Raua nimelise kunstipreemia laureaadid Terje Ojaver, Mai Levin, Ludmilla Siim ja Lembit Sarapuu

Joosep Kivimäe

Ludmilla Siim pälvis preemia „pikaaegse väljapaistva loomingulise tegevuse eest kunstniku ja õppejõuna“. Siimu põneva loomingu võttis kokku Tartu kunstimuuseumi korraldatud isikunäitus. Jaan Elken lõpetab selle väljapaneku käsitluse (Sirp 1. IV 2022) sõnadega: „Kui ükskõik millisel põhjusel saab aasta jooksul käia vaid ühel maalikunstinäitusel, siis soovitan kindlalt „Olemise helki“ – hea kunst jääb kestma, viiskümmend aastat pole kunsti jaoks mingi aeg.“ See ei käinud pelgalt maalikunstniku 1970ndate detailitäpsusega maalitud sümbolistlike ja maagilise mõjuga – just nii iseloomustas tema 1970ndate kunsti ka Kristjan Raua preemia žürii – metafüüsiliste linnapiltide või ka portreede kohta, see käis ka Ludmilla Siimu hilisemate abstraktsete maalide kohta. 1970ndate Siim on kindlalt kirjutatud meie kunstilukku, ükskõik milliseid meetodeid ka ei kasutata. Ludmilla Siimu Soomes valminud maalid ei jää intensiivsuselt alla ei tema varasematele teostele ega ka rahvusvaheliste suurnimede loomingule. Maalikunstniku praegunegi looming kuulub meie kunstilukku.

Terje Ojaverile anti autasu „naiseliku tugevuse järjepideva ja jõulise väljendamise eest loomingus“. Ning et tema „loomingut iseloomustab klassikalise skulptuuri kaanonite sidumine vastuoluliste tehniliste või narratiivsete lahendustega, segades kõrgeid ja madalaid kunsti­kategooriaid“. Kuigi Ojaveri puhul võiks ka lihtsalt imetlusega öelda, et tema loodu läheb iga aastaga paremaks.

Terje Ojaver on aastakümneid rääkinud installatsioonides oma lugu või õigemini analüüsinud ennast – naist, naiskunstnikku, ema, abikaasat, aga ka abstraktsemalt vastutustunnet, üksindust, vananemist, surelikkust – lausa paljastava avameelsusega. Ojaver on sidunud enda kujutise mütoloogilise tasandiga, põiminud kollektiivsete arhetüüpidega ja loonud selle põhjal omamütoloogia, mis aga on nii mõneski mõttes kõikide naiste, kes pole enam 17- või ka 34-aastased, omamütoloogia. See on ülemlaul vanale, tugevale naisele, iseäranis kui mõelda kunstniku viimaste naisekujutiste „Ühe jalaga kündja“ (2021) ja „Kuldtikandiga naine“ (2022) peale. Neis ei puudu must huumor ja eneseiroonia – nüüdiskunstile nii omased kategooriad.

Mai Levin pälvis Kristjan Raua nimelise preemia laiahaardelise ja mitmekülgse kunstiajaloolase töö eest Kristjan Raua pärandi uurimisel.

Tänavu pühitseme meie professionaalse kunstiteaduse sajandat aastapäeva. Sada aastat tagasi hakati Tartu ülikoolis järjekindlalt õpetama kunstiajalugu ja uurima meie kunsti. Kunstiajaloo õpetamine ja uurimine sõltub viisist, kuidas kultuuri uuritakse, millised on selle seosed ühiskonnaga. Mai Levin on kunstiajaloolane selle kõige traditsioonilisemas ja paremas mõttes: ta on väga erudeeritud, tal on ääretult suur faktiteadmine, seda mitte ainult Eesti kunsti (ja kultuuri) osas, vaid ka Euroopa XIX ja XX sajandi kultuuri tundmises. Ei maksa alahinnata ka Levini üldistus­võimet ja väljendusviisi selgust. Mai Levinit autasustati Kristjan Raua preemiaga esimest korda 1999. aastal Eduard Wiiralti monograafia eest. 2021. aastal ilmus tema Kristjan Raua monograafia. Rauast on ka varem monograafiaid avaldatud: 1961 Rasmus Kangro-Pooli ja 1981. aastal Lehti Viiroja sulest. Mai Levinile ei olnud Kristjan Raud hüpikuurimus, temagi on Kristjan Rauale (või vendadele Kristjan ja Paul Rauale) pühendunud aastaid. Levin ei ole Kristjan Raua monograafias kasutanud interdistsiplinaarset käsitlust, ta on jäänud traditsioonilise kunstiajaloo kirjutamisviisi juurde, kuid tema monograafia ei ole varasemate ajakohastatud kordusväljaanne.

Lembit Sarapuu on kirjutanud 1984. aasta Ehituskunstis: „Kunstnik ei tohi lasta ennast liialt rõõmustada kiituse puhul, ega vihastuda või kurb olla laituse puhul. Mõlemad segavad tööd. Kiidetakse tavaliselt seda, mida kunstnik juba isegi teab. Laidetakse seda, mida ei olegi tarvis laita. Mis on hästi või halvasti, seda näeb oma tarvis kunstnik ise, kui töö on valmis või mõne aja möödudes, kui ta oma tööd kriitiliselt vaatleb.“

Kui tegijal ei olegi alati välist kiitust vaja, siis tänulik publik, ka kolleegid soovivad austust avaldada. Kristjan Raua preemia on selleks õige viis. Seekord valiti 33 kandidaadi seast. Ehk annab demokraatlikku valimissüsteemi niiviisi korraldada, et laureaatide hulka pääsevad ka ennast tõestanud noore(ma)d tegijad. Puudust neist ei ole.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht